Jagada ja valitseda, jagada omade vahel ja valitseda kõiki ja kõike on paljude ainukene siht. Selleks, et midagi jagada tuleb aga jagatav kelleltki ära võtta. Elukutseliste demagoogide ja ühiskonna kukil istuvate parasiitide arsenal ja demagoogiaoskus hakkab aja jooksul alla käima. Enam ei ole nii lihtne vanade võtetega valijaid oma poole meelitada, leiab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Valimised lähenevad ja peavoolumeedia paiskab valijatele kaela järjest julgemaid ja jõulisemaid „asjalikke näpunäiteid", kuidas eelseisvatel kohalikel valimistel käituda. Need soovitused kõlavad läbi „usaldusväärsete" poliitiliste arvamusavalduste ja tuntud meediategelaste kirjutiste.
Kõik see meenutab rohkem lasteaia või lastesõime kasvatajate didaktilisi pöördumisi oma kasvandike poole. Iseenesest head, kuid väga rumalad „lapsed" vajavad nende arust poliitilist kasvatust ja harimist.
See, et valitud meediategelased ja meediakanalid ning portaalid arvavad omavat vääramatut õigust valijatele õiget suunda ette näidata ja ette kirjutada, kuidas valida kohalikku võimu, näib olevat meediamogulite ja vasakpoolsete neomarksistlike poliitiliste jõudude ainuõigus ja monopol.
Las aga olla nendel selles suhtes illusioon, et valija on rumal ja kogemusteta lammas, selline lammas, keda annab juhtida, õigemini ajada just sinna suunda, kuhu ajajatel tarvis on. Tegelikult ei ole valija nii loll, nagu seda tahaksid vasakpoolsed poliitilised neomarksistid.
Nendega liitu astunud peavoolumeedia üritab näidata oma igakülgset üleolekut patriootlikest ja rahvuslikest jõududest, kuid see mängitud üleolek ei ole eriti veenev. Paksu kosmeetilise võõbatud krohvikihi alt paistab selliste meediategelaste ja ühiskonnategelaste hirmust värisev grimass. Neid reedavad nende silmad. Silmist peegeldub neil aga meeleheide. Peamiselt sellepärast, et nende kavandatud punapööre on Eestis läbi kukkumas.
Ei ole võimalik valijatele ette öelda, keda nad peaksid valima. See ei ole eetiline. Keda aga mitte valida ja kelle eest hoiatada võib siiski.
Valida ei ole õige ega kasulik vasakparteisid, kes on pikkade aastate jooksul tõestanud oma poliitilise tegevusega vaenulikkust Eesti riigi suhtes ja hoolimatust põlisrahva huvide ja vajaduste suhtes. Valida ei ole kasulik ka neid poliitilisi jõudusid, kes on väljast kollased, rohelised või vikerkaarevärvilised, seest aga on nad kõik punased. Kõik on nad tegelikult ühed sotsid.
Jagada ja valitseda, jagada omade vahel ja valitseda kõiki ja kõike on nende ainukene siht nii kohalikel kui riigikogu valimistel. Nii on see alati olnud. Peale edukaid valimisi on nende järgmine siht saavutatud võimupositsioone hoida. Seda samuti nii kohalikel kui riigikogu valimistel. Punased on punased. Nad tahavad jagada seda, mida ise toota ja luua ei suuda.
Selleks, et midagi jagada tuleb sellises olukorras jagatav kelleltki ära võtta. Elukutseliste demagoogide ja ühiskonna kukil istuvate parasiitide arsenal ja demagoogiaoskus hakkab aga aja jooksul alla käima. Enam ei ole nii lihtne vanade võtetega valijaid oma poole meelitada.
Reeglina võetakse punaste poolt enne valimisi välja „vene kaart". Igal erakonnal on venelaste hääli vaja. Küsimus on aga selles, kas venelastel on vaja neid erakondasid, kes selle kaardiga enne järjekordseid valimisi vehivad. Omal ajal vehkisid selle kaardiga reformarid ja sotsid ning eriti kesikud. Kesikud pidasid venelasi, õigemini venekeelset elanikkonda oma valimisedu platvormiks. Nüüd, kui venelaste häälte püügile on asunud rahvuskonservatiivid, on see nende poliitiliste konkurentide arvates vaata et kuritegu.
Ilu on vaataja silmades. Õõnes oli seekord isamaalaste valimiseelne kihutuskoosolek 23. augustil Hirvepargis. Üks kuri onu karjus küll mikrofoni taga, nagu ta oleks Sinimägede lahingus punastele tuld andmas, aga tema ees istusid vanad ja veel vanemad pensionärid.
Nende peale karjudes ja rusikatega uljalt vehkides ei saanud esineja vist aru, et ta karjub omade peale. Ilmselt koguni oma valijate peale, aga see on nähtus, mida isamaalased avatud rahvusluseks nimetavad. Mina nimetan Hirvepargis nähtut hullumeelsuseks. Kurjad ja kärkivad onud mind ei käsuta ja tulevikus olen ettevaatlikum taoliste ürituste külastamise suhtes.
Kuhu jääb aga parempoolsete liit Eesti poliitilisel maastikul? See on hea küsimus. Küllap on sellel vastuski, ainult seda vastust ei taha keegi välja öelda. Tuleb jälle mõelda oma peaga ja vastuseni ise jõuda.
Igatähes soovin kõikidele valijatele külma närvi ja õigete valikute tegemist 17. oktoobril. Ei mingit toetust vasakradikaalidele ja nende külge kleepunud euroliberitele. Rahvuslikud jõud päästavad Eesti neomarksistliku Hydra lõugade vahelt.