Praegused okupandid räägivad eesti keeles ega erine ülejäänud rahvast ei riiete ega välimuse poolest. Samal ajal on nad pannud rahva tõsiselt kannatama, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev Objektiivi kolumnis.
1943. aastal ilmus raamat eestlaste kannatustest stalinliku punaokupatsiooni ajal 1940–1941. See oli lähiajaloo koguteos „Eesti rahva kannatuste aasta". Nüüd, 80 aastat hiljem on jälle põhjust mõelda eesti rahvast kui kannatajast ja lõppenud aastast kui järjekordsest kannatuste aastast.
80 aastat tagasi panid selle maa ja rahva kannatama asiaatliku bolševismi maaletoojad koos oma kombestiku ja tavadega. Nad röövisid, hävitasid ja võõrandasid vallutatud riigi rahvalt kogu nende vara ja omandi ning läksid selle röövimise käigus ka inimeste elude kallale. Kellel „vedas", saadeti asumisele Siberisse ja kes olid nõus rõõvvallutajaid teenima ning abistama, said võimaluse elada Eestis, kuid ainult ülima allaheitlikkuse ja uuele korrale truuksolemise tingimusel.
Enamus ausaid kodanikke, siis juba hävitatud Eesti Wabariigi endisi kodanikke, põlgasid okupante kõigest väest, kuid see põlgus ei aidanud okupatsiooni õudusunenägu lõpetada. Uute isandate suhtumine allutatud rahvasse oli selline – „Meeldib see teile või ei, selline on uus tegelikkus!"
See kõik on praeguseks ajaks ammu muutunud ajalooks ja kõigile huvilistele hästi kätte saadav materjal uurimiseks ja ülelugemiseks.
Nüüd on olukord taastatud Eesti Vabariigis selline, et on uuesti põhjust rääkida rahva kannatuste aastast. Peaaegu kogu rahva kannatuste aastast.
Praegused okupandid räägivad eesti keeles ega erine ülejäänud rahvast ei riiete ega välimuse poolest. Samal ajal on nad pannud rahva tõsiselt kannatama. Pole mõtet võrrelda teadusnõukogu tegelasi ning valitsuse vastavate ministrite tegemisi ja väljaütlemisi omaaegsete NKVD tegelaste tegude ja sõnadega, kuna siin võib lõputult vaidlema jäädagi teemal, on need asjad võrreldavad või ei ole. Üks on aga täiesti lihtsalt tõestatav sarnasus endiste ja praeguste repressioone toime panevate võimude vahel – nad mõlemad panevad kannatama eesti rahva.
Vanasti, 80 aasta eest, tulid käsud Moskvast ja kohalik võim viis vastavalt neile käskudele läbi repressioone. Küüditatute üldine arv tuli Moskvast ja kohalikud täitsid selle plaani sisuga. Tihti otsustasid just uut võimu toetavad naabrid, keda saata Siberisse. Lihtsamalt öeldes, kelle kohta komissaridele koputada. Praegu tulevad käsud Brüsselist ja taas kord otsustatakse nende käskude ja direktiivide põhjal, mida ja kuidas neid käske täita siin kohapeal.
Võimul olevad kollaborandid suhtuvad väga õrnahingeliselt oma renomeesse. Nad väidavad ja üritavad jätta muljet, et nende ainus siht ja eesmärk on teenida oma rahvast. Just selle ülla eesmärgi nimel suletakse kohvikuid, sunnitakse vaktsineerima kogu elanikkonda ning surutakse sama nõue peale ka lastele.
Ängistatakse vaktsiinipoliitika vastaseid ja suhtutakse üldse kõigisse mitte kaasajooksikutesse kui tagurlastesse ja barbaritesse. Andmeid, mis tulevad teadusnõukogult ja valitsuselt on vastakad, kiiresti muutuvad ja iseenesele vasturääkivad. Ajakirjandus on ammu muutunud Gazeta Pravda (omaaegse nõukogude propagandalehe) taoliseks valede ruuporiks. Ideoloogiline löögiüksus, aga mitte sõltumatut ja tõest informatsiooni edastav allikas, on peaaegu kogu meie kohalik meedia.
Karmeni ja Kaja haugatused, Taneli ja hurjutavate telediktorite manitsused ja ähvardused ei tee rahvast rahulikumaks, vaid panevad inimesi üha rohkem kannatama ja tundma kasvavaid ärevushäireid. Mõistagi ei ole minu kirjutis eriti optimistlik, aga ei saa olla olukorra kirjeldus optimistlikum olukorrast endast. Ma olen isegi veel suur optimist. „Optimistlik tragöödia" oleks võinud olla vabalt selle kirjutise pealkiri, aga selge on see, et mida suurem hulk valitsejaid, kes käituvad nagu okupandid, rahva kukile ronida kavatseb, seda kiiremini saabub hetk, kus rahvas selle kliki enda kukilt maha raputab.
Loodan näha aega, kus Karmen, Kaja ja Tanel koos paljude teiste praegust „ilmategijatega" peavad ringi liikuma rebase või jänese maskides, et keegi neid ära ei tunneks. Loodan näha aega, kui iga praegune rahva ähvardaja ja mõnitaja seda rahvast pelgama on sunnitud hakkama.
Selle aja nimel tasub elada. Sellised hetked sisendavad mulle optimismi. Parem olgu elu optimistlik tragöödia kui pessimistlik komöödia.
Neile kes väidavad, et vaktsiinid on tulnud selleks, et jääda, vastan mina tuntud lausega eesti kirjandusklassikast – mis kinni ei jää, saab kinni löödud!
Ajakirjanduse parimad pojad ja tütred käituvad valitsust kaitstes juba ammu nagu koerad raamatukogus. Selle asemel, et raamatuid lugeda, hauguvad koerad lugemissaalis ja tõstavad raamaturiiulite peale jalga, närivad ja kraabivad raamatuid ning teevad muid koertele omaseid toiminguid. Just nii käituvad „edumeelsed" ajakirjanikud praegu oma oponentidega – vaidlemise asemel tehakse koerte tempe.
Sellistele tuleb lajatada tõe malakaga. Kui see ei aita, siis lajatada veel ja veel ja veel, kuni nad niutsudes ära jooksevad.
Alanud on Rekonkista Eesti taasvabastamise eest tänapäeva berberite, globalistide küüsist. On aeg anda oma Covadonga lahing ja võtta Eesti tagasi võõra vaimu ja võimu esindajate käest.