Eesti lipp Pika Hermanni tornis. Foto: BigstockPhoto

Meie ajal on võitlus möödapääsmatu ja viimane lipuvalve peab hoolikalt kaaluma, enne kui ta lippu kaitsma hakkab, kas jätkub jõudu ja tahet seista selle lipu eest kuni lõpuni. Lipukaitsjate juhtlause on „Ümberpiiratud, kuid mitte murtud". Murda ei ole võimalik seda, kes sureb oma kohust lõpuni täites, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Ristisõjad Lähis-Idas toimusid XI ja XIII sajandi vahel. Ordud, mille liikmed olid munksõdalased läksid vabastama moslemite valitsemise aladel Püha Hauda ja muid kristlastele olulisi paiku. Ordud, mis olid loodud ristisõdade tarvis ja tekkinud ristisõdade käigus, omasid ordu siseelu reguleerivat Ordu korda.

See kord nägi ette munksõdalaste elukorraldust nii rahu tingimustes kui lahingus või piiramisseisukorras. Ordud olid oma „põhikirjadega" üksteisest erinevad, kuid üks asi oli nendel siiski sarnane. Kõikidel ristisõdadega seotud ordudel oli lahingus lipuvalve ja see valve oli seotud kohustusega mitte mingil tingimusel jätta lippu ilma valveta lahingu ajal või piiramise ajal vastaste poolt. Lipu kaotamine ei tulnud üldse kõne alla.

Kui ordu korras oli reguleeritud orduliikmete käitumine lahinguväljal, kus vastasel oli ilmne ülekaal, siis taandumine ja haavatud vendade lahingust väljaviimine oli lubatud. Lippu, mida valvas peale lipuhoidja tavaliselt veel neli orduvenda, ei tohtinud aga iialgi maha jätta, vaid pidi kaitsma kuni viimase ordulipu valvaja surmani võitlusväljal. Selline oli kunagi ususõdade pidamise aegu Lääne-Euroopast pärit munkrüütlite tava ja eetika.

Tänapäeval meenutab valge ja kristliku inimese elu justkui piiramisrõngas olemist, kus saratseenide rolli täidavad igat liiki ususalgajad, traditsioonilise perekonna vihkajad ja sugude vahelise läbikäimise tavade lõhkujad ning piiride „avardajad". Transseksuaalid ja muud „maailmamuutjad" ründavad kõige rohkem vanadest traditsioonidest – väga vanadest traditsioonidest, olgu öeldud – kinni pidavaid valgeid kristlikke konservatiive. Selles olustikus ei jää valgel mehel, kes ei tagane oma usust ja ei lase ennast allutada tänapäeva Paabeli hoora ahvatlustele ning survele üle muud kui alustada viimast võitlust hullunud ja perversse „uue maailmakorra" kehtestajate hordide vastu. 

Tänapäeva ordulipul on kolm põhimõtet – traditsioonid, väärikus, usk.

Need kolm sõna, õigemini mõistet on see lipukiri, mida tuleb kord kõrgele tõstes hoida, kuni on langenud viimane lipuvalve sõdalane.

Kui uue maailmakorra ehitajatel ei ole midagi kaotada, kuna nende tegevuse motivatsioon on kõige olemasoleva lõhkumine, mis vähegi toetub ajale vastupidanud traditsioonidele, mille juured on alati Euroopas olnud kristlikud, siis neil, kes neid traditsioone kaitsevad, on kaotada lüüasaamise korral kõik.

Kui võita tänapäeva olustikus oma põhimõtete eest võideldes ei osutu võimalikuks, siis võitlus kui selline oma tõekspidamiste eest on alati võimalik ja selline võitlus annab võimaluse võitlejal surra oma tõekspidamiste eest iseendana – sellisena, nagu ta siia ilma sündinud on ja sellisena, nagu on ta kasvanud suureks, õppides oma eelkäijate ja esiisade tarkustele toetudes olema eurooplane ning kristlane. Surra endale truuks jäädes ja esiisade traditsioone kaitstes on juba iseenesest suur privileeg.

Meie ajal on see võitlus möödapääsmatu ja viimane lipuvalve peab hoolikalt kaaluma, enne kui ta lippu kaitsma hakkab, kas jätkub jõudu ja tahet seista selle lipu eest kuni lõpuni. Lipukaitsjate juhtlause on „Ümberpiiratud, kuid mitte murtud". Murda ei ole võimalik seda, kes sureb oma kohust lõpuni täites.

Ühiskonnas, kus on tavaks saanud pettus, vägivald, valetamine ja meeletu omakasuahnus, tuleb asuda sellise ühiselu korralduse vastu võitlema kompromissitut võitlust. Lipp, mis korra tõstetud, peab jääma püsti, kuni selle hoidja ja viimase kaitsja on langenud või siis on saavutatud võit.

Enamus inimesi, kes muidu tunnevad konservatiivide ja traditsioonide austajate suhtes poolehoidu, eelistaks jääda selles uues võitluses pigem pealtvaataja rolli. Esiteks on nii palju mugavam ja teiseks ei pruugi paljud kodanikud üldse näha elu kui võitlust. Nad arvavad, et kui pisut järgi anda ja uute oludega veidi nõustuda, võib päris lahedalt ära elada. See ei ole kahjuks nii, kuna tänastele järelandmistele järgnevad homsed, veel suuremad järelandmised ning nõustumine vähemal määral selle maailma valitsejate nõudmistega viib homme veel suurema kapituleerumiseni uue maailmakorra loojate ees.

Kristlasel on õigus elule ja kes selle vastu võitleb, peab tundma omal nahal, et võitlus ongi võitlus ja siin ei saa piirduda ainult kõva kisaga mõne väljaande veergudel või alatu laimu levitamisega massiteabe kanalites. Mugav on teisel pool ekraani paisata ühiskonda vale ja laimu mürki, hoopis teine asi on asuda võitlema ja oma nahka lahingusse viia. Anonüümsetele laimajatele või oma nime all esinevatele valetajatele tuleb lõpuks otsustavalt vastu astuda.

Mõistagi on igas leeris küllalt palju kaasatulijaid, ilma et need kaasajooksjad saaksid aru, kuhu nad on sattunud ja kellega kaasa jooksevad. Eks aeg sõelub sellised eksinud lambad välja ja nendega peavad konservatiivide teed varem või hiljem lahku minema.

Konservatiivsus on mitte meelteseisund ja kindlasti mitte maitse küsimus. Konservatiivsus on see parim, mida on eelmised põlved oma kogemustega omandanud ja oma järeltulijatele pärandanud. Konservatiivsus on inimkonna kogemuste varamu ja inimkonna mälu.