Kui riigis valitseb Reformierakond ja pealinnas muulaste esindus, ei saagi siin maal midagi paremaks muutuda ja vaene eestlane on taaskord, nagu nõukogude okupatsiooni ajal, võõras omaenda maal. Teda ei teenindata tema emakeeles paljudes Tallinna kohtades ja eesti keelt ei kasutata Kirde-Eesti ametiasutustes. Selline allaheitlik olukorraga leppimine eestlaste poolt on häbiväärne ja lubamatu, kirjutab Jüri Kotšinev.
Hiljuti suri NSVL esimene ja ühtlasi viimane president Mihhail Gorbatšov. Seoses sellega meenutati nii rahvusvahelises kui ka kohalikus inforuumis tema isikut ja tema ajaloolist rolli 20. sajandi poliitikas. Arvamusi oli riigiti erinevaid. Kui näiteks sakslased pidasid teda Saksamaa ühendamist võimaldanud suureks reformaatoriks ja edumeelseks ühiskonnategelaseks ning poliitikuks, siis paljud tollal elanud ja sündmuste kulgu pealt näinud leedukad ja lätlased mõtlevad teisiti. Gorbatšov oli andnud korraldused maha suruda nende rahvaste iseseisvuspüüdlused ja nõukogude relvajõud tapsid nii Riias kui Vilniuses hulga tsiviilkodanikke, kes nõudsid punase okupatsiooni lõpetamist. Arvamusi oli ja on siiani igasuguseid. Erinevalt suhtutakse Gorbatšovi isikusse ka Eestis.
Kui üks rahvas on otsustanud elada oma riigis, siis peab ta selle riigi olemasolemise eest ka pidevalt seisma ja kui vaja ka võitlema. Eesti riik, mis on loodud eestlaste poolt ja eestlaste jaoks, ei tohi riigina libiseda ühtsesse globalistlikku sulatusahju.
Teine tolleaegse NSVL poliitiline figuur oli Boriss Jeltsin, kelle tegevus ja roll eelmise sajandi lõpus arenenud sündmuste meenutamisel ei ole samuti leidnud ühest hinnangut. Oli poliitiliste muutuste aeg, oli võitluse aeg, võitluse aeg omariikluse taastamise eest. Eestis oli tunda vabaduse lõhna ja võitlus Moskva keskvõimu vastu oma riigi tagasivõitmise ja iseolemise taastamise eest võideti.
Nii uskumatu kui see ka ei ole, pole võitluse aeg lõppenud. Tänasel päeval on see võitlus lääne neomarksistliku liberalismi ja kõikjalt pealetuleva globalismi vastu. Ohus ei ole ainult omariiklus, vaid ka rahvuskultuur ja keel.
Peale selle on läänest pealetulvav uus ideoloogia seadnud kahtluse alla traditsioonilise peremudeli ja soorollide jaotumise printsiibid. Vana mudel, mis on inimloomusele aegade algusest omane olnud, on sattunud globalistide ja „piiride avardajate" süstemaatiliste rünnakute alla ja seda juba pikki aastaid. Lisaks sellele on demograafiline olukord ja kõik rändekriisiga seotud küsimused ammu ületanud ohtliku piiri. See on piir, mis ähvardab muuta eestlased vähemuseks enda omal maal.
Kõige nimetatu vastu peab võitlema. Kui üks rahvas on otsustanud elada oma riigis, siis peab ta selle riigi olemasolemise eest ka pidevalt seisma ja kui vaja ka võitlema. Eesti riik, mis on loodud eestlaste poolt ja eestlaste jaoks ei tohi riigina libiseda ühtsesse globalistlikku sulatusahju. Nii väike rahvus nagu seda on eestlased, sulandub ja seguneb nimetusse rahvaste massi väga kiiresti ja siis kaotab omariiklus igasuguse mõtte.
See, mis toimub eesti keelega ja see, milline olukord valitseb meie haridussüsteemis on kõigile teada. Ei maksa loota, et liberaalsesse internatsionaali kuuluv reformikommunistide erakond seda olukorda lahendada tahab. See erakond on hoopis eestluse ja rahvusriigi hävitajate käsualune ja teostab oma peremeeste globalismipoliitikat. Sellel erakonnal on vaid üks eesmärk – rikastuda veelgi enam, kasutades selleks võimuolekuga kaasnevaid võimalusi.
Hetkel on olukord maailmas selline, et kui kodanik ei toeta globalismi pehmeid väärtusi, saab ta külge sildi „putinist", kui ta aga toetab liberaalset globalismi, siis aitab ta kaasa rahvusliku iseolemise hävitamisele. See olukord on iseenesest ebanormaalne. Inimene, kes võitleb oma maa ja oma keele puutumatuse eest ei ole putinist, vaid on normaalne inimene, normaalne selle sõna otseses mõttes.
Kui ka lõpeb Ukraina sõda, aga ükskord ta lõpeb, siis sõda Eesti eest võib kesta veel väga kaua. Globalismipropaganda saab siis jälle täistuuridel oma masina käima panna ja selleks on vaja olla valmis. Eeltingimus sellise olukorraga toimetulekuks on Reformierakonna võimult mahavalimine tulevastel riigikogu valimistel ja Tallinna linnavõimu andmine eesti poliitikutele. Muulastest koosnev pealinna võimutuumik on liiga kaua siin peremehetsenud.
Kõik nimetatud asjad nõuavad mõistagi pingutust ja vaeva, aga midagi ei ole parata. Kui riigis valitseb Reformierakond ja pealinnas muulaste esindus, ei saagi siin maal midagi paremaks muutuda ja vaene eestlane on taaskord, nagu nõukogude okupatsiooni ajal, võõras omaenda maal. Teda ei teenindata tema emakeeles paljudes Tallinna kohtades ja eesti keelt ei kasutata Kirde-Eesti ametiasutustes. Selline allaheitlik olukorraga leppimine eestlaste poolt on häbiväärne ja lubamatu.
Võõra ideoloogia kandjana ei tohi reformierakondlaste klikk valitseda ei riigis, ei omavalitsustes. Kevadel tuleb nad võimult eemaldada mitte neid riigikogusse valides. Nii lihtne see ongi.