„Mina olen peaminister" läks Võru rahva ette laiama, aga jättis arvestamata, et lõunaeestlased on otsekohesed ja julged inimesed ning et niisama, ainult kohale sõitmise eest ja tühja kraaksumise pärast nad kedagi ülistama ei hakka, kirjutab Jüri Kotšinev.
„Mina olen peaminister"-nimeline indiviid käis kohtumas rahvaga ühes väikses Eesti linnas. Linna nimi oli Võru. See kohtumine inimestega Võru kultuurimajas kujunes indiviidil raskeks ning ilmselge soov tulla rahva ette edvistama ja „esinema" kukkus täielikult läbi.
Enamus küsimusi olid „mina olen peaminister`ile" ebamugavad ning ei päästnud teda ei tehtud naerusuisus ega ka rahvaliku huumori matkimine. Sellist pantomiimi või õigemini öeldes audiovisuaalset programmi normaalsed inimesed ühest väikelinnast hinnata ei osanud.
Ilmselgelt toimunuga mitte rahule jäädes võttis „mina olen peaminister" nõuks kohaletulnute peale turtsatada ja teatada neile, et „tema arvel on ennast välja elatud". Kas oleks pidanud siis tema arvel „sisse elama"? Võimatu on sisse elada ühe ennast täis pähklipureja segaselt sõnastatud mõttekatketesse, millest aru saada on peaaegu võimatu.
„Mina olen peaminister" läks väikelinna rahva ette laiama, aga jättis arvestamata, et lõunaeestlased on otsekohesed ja julged inimesed ning et niisama, ainult kohale sõitmise eest ja tühja kraaksumise pärast nad kedagi ülistama ei hakka.
Juba ammu meenutavad Eesti praeguse valitsuse eesotsas oleva „mina olen peaministri" kõnemaneer ja hääleseade lõikavalt ja kõvasti huilgava politseiauto sireeni õõvastavat joodeldamist. See kraaksumine ja huilgamine läbisegi turtsatustega on äärmine piin inimese kõrvadele kuulata. Ma mäletan ühte isikut, kes jooksis omal ajal Tallinna vanalinna tänavatel oma jalad lühikeseks, et tõestada kõigile oma geniaalsust ja loomingulisust.
Praegune valitsusjuht ei jookse jalgsi, vaid laseb ennast autoga kohale sõidutada. Seda teeb ta küll ilma sireenideta, aga kohale jõudes hakkab ta ise kuuldavale laskma helisid, mille puhul ei taha sõnad moodustada sõnaühendeid ega lauseid.
No eks ta mõistagi ole raske – olla samal ajal „kogu rahva ema" ja siis veel osav kõnemees (õigemini kõnenaine). Mõni aeg tagasi teatas ta, et ei ole näitleja ning kinnitas sealjuures, et tal on siiski olemas emotsioonid.
Keegi ei vaidle selle vastu, et ta tõesti näitleja ei ole. Näitleja töö on raske ning selle ameti selgeks saamine eeldab pikki aastaid vastavat koolitust. Õppima saavad näitekunsti need, kes on läbinud tiheda konkursi lavakunstikooli pääsemiseks. „Mina olen peaminister" tegeles omal ajal peotantsuga ning hiljem ka tantsutüdruku rollis levimuusika ansambli taustajõuna. See ei ole siiski paraku näitlemine.
Arenemisvõime, õppimisehimu ja missioonitunde asemel on meie „kangelannal" äärmuseni välja arendatud hoopis ülbus, sõgedus ja alpus. Need ei ole head jooned ühele peaministrile. Tema enda arvates on kõik aga otse vastupidi ning ta on oma enda pilgu läbi graatsiline, tark ning ülivõimekas visionäär ning poliitik.
Seda eksiarvamust näivad kinnitavat lääneriikide globalistlike struktuuride vanad funktsionäärid, kes talle rohkesti aurahasid ja tunnustust jagavad. Ka üks endine Eesti president klähvis midagi sellist, et „suu kinni" peaministri aadressil.
Tegelikult väljendas president ennast räigemalt. Mõistus ei ole oma teha, aga käitumine peaks olema.
Kahjuks ei ole see tihti nii. Eesti on väike maa ja pisike riik. Pinnal püsimiseks ja ajaloo tormides pinnale jäämine ei ole väikesel riigil kerge. Siin on aga rahva ja ühiskonna kukil suur parasiitide meeskond, kes oma praalimise ja laiutamisega pisikese riigi laeva justkui meelega põhja lasta üritab.
„Mina olen peaministrile" ei meeldi inimesed, ei meeldi rahvas. Kui mõtlemine oleks tema jaoks loomupärane tegevus, siis ta mõistaks, et tähtis ei ole see, kas temale meeldib või ei meeldi rahvas, vaid see, kas tema rahvale meeldib.
Rahvale meeldimist ei saavutata teleskoopnuiaga politsei poolt ega veekahuri abil. Armastus tuleb rahvalt välja teenida ja kõvera näo ning välkuvate silmadega tulistades see armastus ei sünni.
Oli kord üks Eestis ülituntud eastern nimega „Viimne reliikvia". Liivi sõja aega Eduard Bornhöhe (Brunberg) poolt kirjutatud seiklusjutu ainetel vändatud seiklusfilmis oli üks tegelane Siim. See Siim ootas Gabrieli (seiklusjutu peategelast) kloostri taga metsas. Praegu elab meie ajastu Siim nagu meie aja kangelane sellist elu, mille ta võttis kokku lähisõnumiga: „Võim on magus!" Sellise sõnumiga ei leia meie Siim kohta rahva südames. Tema koht ei ole mitte võimu meepoti juures ja teda võib ükskord tabada uus Jüriöö.
Siimult võimukiima pärinud praegune peaminister võiks mõelda selle üle, et eestlastele võib järsku meenuda, et „meie reliikvia on vabadus" ja mis siis saab.
Siis ei aita ka Tallinna rae poolt saadetud kaitsesalk ega foogt ise kah mitte. Siis tõstab rahvas mässu oma ebaseaduslike isandate vastu ja pühib minema selle võõra väe ja võimu kantsi oma kukilt.
Ja siis võetakse meie ajastu Siimult ära võimu läheduse soe paitus ja tema kraaksuv mantlipärija lendab tuhandest kaarnast koosnevast linnuparvest kantuna kaugele merede taha Põhjalasse igavese jää maale ega tule sealt iialgi tagasi.
Võru inimestele aga suur tänu ühe nähvitsa paikapanemise eest.