Dimonil on asjad käest ära läinud. Ehk on ta nüüd pelgalt kont, mis visatakse vihase rahva lõugade vahele järamiseks? Ehk on globalistid teinud õnnestunud käigu ja vajutanud just sellele valusale kohale vene rahva kehas, mille on sinna tekitanud ametnike piiritu ahnus ja ülbus, küsib kolumnist Roland Tõnisson.
Vene filosoof Nikolai Berdjajev on iseloomustanud võrdsuse ja võrdõiguslikkuse ideed järgnevalt:
"Vabadus on õigus ebavõrdsusele. Võrdsus (kui seda käsitletakse laiemalt kui lihtsalt formaaljuriidilist võrdõiguslikkust) ja vabadus on mõisted, mida ei ole võimalik kokku sobitada. Inimesed on loomu poolest ebavõrdsed, võrdsuse saavutamine on võimalik vaid vägivallaga, kusjuures sellest kujuneb alati tasandamine madalama taseme järgi. Vaest võib rikkaga võrdsemaks teha vaid rikkalt tema varanduse ära võtmisega. Nõrka võib võrdsustada tugevaga vaid viimaselt jõu ära võtmisega. Rumalat võib võrdsustada targaga siis, kui mõistus kuulutada väärtuse asemel puudujäägiks.
Üleüldise võrdsuse ühiskond on vaeste, nõrkade ja rumalate vägivallal põhinev ühiskond."
Kindlasti tuleb tähele panna, millises kontekstis on midagi öeldud. Berdjajevil vedas. Pärast tema teist arreteerimist 1922. aastal anti talle käsk bolševistlikult Venemaalt lahkuda. Paljudel teistel läks halvemini. Venelastel ja nendega koos kommunistide paradiisi sunnitud rahvastel, meil mõningase viivitusega, aga sai tõesti berdjajevlikult tõeks ilus loosung, mis rääkis vabadusest, võrdsusest ja vendlusest. Piisab 1920. aastate nõukogude kirjandus- ja filmimaailmaga tutvumisest, et näha, kuidas see kujundati rahvalähedasemaks. Sisuliselt toimus kahjuks vaid labastumine – nii nagu auline mõttetark oli seda ka arvanud. Suur enamus toonasest toodangust oli orienteeritud lumpenile. Filmid "Tütarlaps ja huligaan" Majakovskiga peaosas ja "Tuusik ellu" olid suunatud küll kraadede heakshakkamisele, aga ikkagi kraadedele. Bulgakov kasutas oma näidenditeski sageli lihtsat kõnekeelt. Parimaks näiteks on aga ses vallas muidugi Majakovski ("Vaikust, seltsimehed! Sõna on seltsimees Mauseril!"), Aleksander Blok, kelle revolutsiooniline poeem "Kaksteist" selles kuus ka NO 99 teatri lavale jõudis (ei ole makstud reklaam!), ja teised.
Inimesed tegid siis palju pingutusi selleks, et algaks parem elu. Tuntud anekdoodis küsib revolutsiooniline punakomandör Tšapajev oma semult Petkalt: "Mida sa tegema hakkad, kui me oleme valged kõik maha löönud ja ehitame uut elu?" – "Mina, Vassili Ivanõtš, ehitan konservatooriumi ja panen katusele igasse nurka kuulipilduja, et rahvavaenlased ei tuleks konserve varastama."
Sellist konservatooriumi meenutab nüüd kogu Venemaa ja lihtsurelikud nõuavad oma konserve, sest neid on ilmselgelt ninapidi veetud. Tänapäeval elatab umbes 19,2 miljonit venemaalast (13,4% elanikkonnast) end summaga alla 9452 rubla kuus – see on 153,11 eurot. See on Venemaa valitsuse kehtestatud vaesuspiir. 2014. aastal elas allpool vaesuspiiri 16,1 miljonit inimest.
Selles olukorras on suutnud venemaalasi rabada oma ignorantsuse ja arrogantsusega peaminister Dmitri Medvedev, kes ilmselge üleolekuga ilmutab end aegajalt lihtsurelikele ning üllatab julgustavate loosungitega: "Raha meil teile anda ei ole, aga teie pidage vastu! Ärge laske tujul langeda!" Opositsionäär Navalnõi korruptsioonivastane fond (mida valitsusmeelsed peavad Sorose & Co finantseeritavaks) on koos oma meeskonnaga toonud avalikkuse ette peaministri varandusliku seisu. 12 200 eurot kuus teeniva kõrge riigiametniku kasutada on hulgaliselt kinnisvara nii Venemaal kui piiri taga.
Üheks pärliks Dimoni (nagu temanimelisi hellitavalt kutsutakse) kollektsioonis on elamu, mille ta on vastu võtnud ärimees Ališer Usmanovilt. Formaalselt kuulub see eluhoone ühe heategevusfondi bilanssi.
Peaminister Medvedev on patrooniks erinevatele heategevusfondidele, mis on saanud annetusi 70 miljardit rubla ehk 1,133 miljardit eurot. Navalnõi fond ei täpsusta, millise perioodi jooksul laekumised on tulnud, ent teab öelda, et suuremalt jaolt on tegemist annetustega ärimeestelt Ušmanovilt ja Leonid Mihelsonilt, samuti ettevõttelt Bašneft.
Samuti võib Medvedev lõõgastuda kahel peaministriga tihedalt seotud organisatsioonile kuuluval jahil, mis teda Volga jõe ääres ootavat. Ilmselt võib ta seal tarbida oma isiklikus Itaalia veinimõisas toodetud veini.
"Ta ei ole meile Dimon!" skandeerisid venemaalased kümnetes linnades pühapäeval, 26. märtsil, nõudes korruptantide vastutusele võtmist. "Venemaa, see oleme meie!"
Usun, et mitte juhuslikult ei puhkenud rahutused üle terve Venemaa just siis – samal päeval, kui Minskiski protestiti president Lukašenka ja tema hulkurlusevastase määruse asjus, millega kohustati töötuid laiskvorste trahvi maksma.
Vargus on aga inimestesse ilmselt sisse kodeeritud ja kui seda on tagasi hoitud, siis soodsate tingimuste tekkimisel hakkab ta lausa vohama. Viljandimaal Võhma linnas elades oli mu naabrimeheks elupõline puussepp, aastal 1901 sündinud Koorti-papa. Aus kuldsete kätega töömees. Tema oli teinud muu hulgas enne sõda linnavalitsuse majja trepi ja meie majas leidus riidekapp, mis teenis meie peret alates 1930ndaist ja on ilmselt praegugi veel seal, maja uute omanike ekspluateerida. Koorti-papa oli koos teiste linlastega Võhma eksporttapamaja aktsionäriks. Seal toodetud lihakraami veeti Rootsi ja Inglismaale ning ettevõttel, seega ka aktsionäridel, läks hästi. Inimesed tegid kõik, et selline ühistegevus võiks veel kaua kasu tuua ning asutust hoiti kui oma silmatera.
"Varastama hakati selle sama päeva õhtul, kui nõukogude võim tapamaja natsionaliseeris. Igaüks üritas sellest ära viia nii palju kui võimalik, et see kommunistide ja tont teab veel kelle kätte ei satuks," muigas Koorti-papa ja viis jutu sujuvalt meie aja pankrotimeistrite peale. "Kui sa ikka inimestest lugu ei pea, siis sa varastadki nende tagant, jätad nad tööta ja sunnid äärmuslikele tegudele."
Ukrainas võeti sel kuul kinni maksuameti juht Roman Nasirov, kelle kodust leiti sõna otseses mõttes sularahahunnikud nagu filmis. See president Porošenkole lähedal seisnud isik osales petuskeemis, mis oleks Ukrainale tähendanud 70 miljoni euro kaotust.
Varastamine on inimestel veres. Ühtedel rohkem kui teistel. Nõukogude ajal imestasid vennasvabariikidest pärit inimesed meie teede ääres seisvate piimapukkide üle – asjaolu, et keegi toob piimapuki juurde oma piima, jätab sinna ja läheb koju ning tuleb pärast puki küljes olevasse kastikesse jäetud raha järele, mõjus neile šokeerivalt. Aga eks ole meil need ajad ka möödas.
Anton Tšehhovi ühes jutustuses värbab mõisaomanik endale mõisavalitsejalt ja jäänud kandidaadiga rahule hoiatab teda, et üle kahe tuhande rubla aastas ei tohi temalt varastada. Mõisavalitsejakandidaat väidab, et tal ei ole sellist kommet. "Kui sa ei oska endale teha, ei oska sa ka mulle," on mõisnik resoluutne ja laseb õnnetu kandideerija minema.
Kuulnud linnaisale esitatud korruptsioonisüüdistustest, kehitavad lasnamäelased õlgu: "Kah meil uudis. Nii nagu on varastatud, nii varastatakse ja jäädaksegi varastama. Ja ta ju hoolitseb meie eest ka." Ning lubavad igal juhul järgmistel valimistel anda oma hääle lemmikkandidaadile.
Kindralid keerutasid Venemaal ajateenijate toitmiseks eraldatud raha ning said selle pealt mõnusaid protsente. Lihanormi said sõdurid kätte odavast koera- ja kassitoidust. Hiljuti levis uudis, et ajateenijate toitlustamiseks mõeldud vahenditest on kaduma läinud mitu miljardit rubla.
Ühe õndsa keisrinna ajal kingiti talle elevant ning loomaaia töötajad lasid riigikassast elevandi tarbeks iga päev välja kirjutada ämbri punast ja ämbri valget veini. Veini eraldati loomaaia töötajatele ka siis, kui see eksootiline ja janune loomake arvas heaks elevantide paradiisi lahkuda. Kuluartikkel avastati alles järgmise valitseja ajal. Juhuslikult. Kõigil oli olnud väga lõbus.
Nii et varastamine, altkäemaksud ja korruptsioon on olnud Venemaa elu lahutamatu osa mäletamata aegadest. Keegi nõukogude ajal tehase varustajana töötanud tuttav rääkis, et oma kaubareisidele koostööpartnerite juurde läks ta kahe kohvriga – ühes isiklikud asjad, teises eestimaised trikotaažitooted varuosasid treivate ettevõtete ülemate sekretäridele ning eestimaised likööritooted varuosasid treivate ettevõtete ülematele enestele. Teisiti ei olnud mõtet komandeeringusse minnagi. Keegi ei imestanud sellise elukorralduse üle ning nõukogude inimene ei oleks vist varastamata suutnud endale rahulikult peeglis otsagi vaadata. Ainult väga ahneks ei tohtinud minna.
Dimonil on asjad käest ära läinud. Ehk on ta nüüd pelgalt kont, mis visatakse vihase rahva lõugade vahele järamiseks?
Ehk on globalistid teinud õnnestunud käigu ja vajutanud just sellele valusale kohale rahva kehas, mille on sinna tekitanud ametnike piiritu ahnus ja ülbus?
Igatahes nende äsjaste sündmuste käekiri on küll uue maailmakorra arhitektide oma. Kiiev, Tarhir, Kairo, Washington DC ja teised tänavarahutuste tandrid on saanud lisa. Kuidas Dimon välja veab? Kas tema nahaga päästetakse teised presidendi kambajõmmid, kellega ta koos Venemaa rikkusi jagab? Mis saab Lukašenkast? Mida teeb president Vova? Saame peagi näha. Venemaalased on nõudnud õiglust, mitte kõigi ühtviisi vaeseks marodööritsemist. Berdjajevi muidu õiged tähelepanekud antud juhul ei kehti.