Arukaid inimesi on igas riigis, isegi poliitikute ja ajakirjanike hulgas. Nemad imestavad, kuidas Kersti Kaljulaid küll presidenditoolile pandi. Peaks nagu olema esimene inimene riigis, aga vaimselt tasemelt ja käitumiselt meenutab pigem tavalist ametnikku, kirjutab Malle Pärn.
Ajakirjanduses on ikka olnud nii, et see, mis mingil hetkel on suur uudis, kaotab mõne aja pärast oma uudsuse ja vajub unustusse. Sellepärast seda aja-kirjanduseks nimetataksegi.
Tänapäeval aga on teatud teemad, mida hoitakse aina üleval, mis ei aegu ega unune mitme aastagagi, nädalatest rääkimata. See on ilmselt vajalik vastaste mahamaterdamiseks, aga ka nii mõnegi valusama teema varjamiseks.
Mitmed mõtlejad on arvustanud presidenditoolil istuva ametniku isikliku vihkamise kuulutamist ameerika ajalehes. Aga keegi pole rääkinud sellest, milles ta veel rohkem eksis: ta tunnistas oma intervjuus õigeks laimavad hinnangud meie demokraatlikult valitud uuele valitsusele! Naine, kes oma emotsioone valitseda ei suuda, võib ju keda tahes vihata, aga presidendil peaks selleks siiski olema mõistlik põhjus! Kuulutada vihkamist oma rahva vastu oma luulude ja eksiarvamuste alusel ei ole presidendile kohane.
Foreign Policy ajakirjanik küsib Kaljulaidilt:
"EKRE poliitikud on, lisaks muudele asjadele, teinud misogüünseid, anti-semiitlikke, "homofoobseid" ja rassistlikke märkusi, sealhulgas "Kui on must, näita ust". Kas te olete nende käitumise pärast mures, kas olete rahul sellega, et nad on valitsuses?"
Kaljulaid vastab sellele õhinas, et ta on selle mõttega nõus, et ta VIHKAB oma riigi ministreid, neid inimesi, kelle kohta ta lubab välismaisel ajakirjanikul oma väljaandes alatut laimu levitada. Ka sellele "pihtimusele" järgnev emotsioonitulv on piinlik, ka president ISE laimab oma rahvast!
Õige president oleks ajakirjaniku valed ümber lükanud. Ta oleks võhikust välismaalasele need kohalikud veeklaasitormid ära seletanud. Kaljulaid käitub jälle nagu emotsionaalselt ülesköetud naine.
Ta ongi nagu pidevalt eksalteeritud, tormab siia ja sinna ja paneb mõistlikuma osa oma rahvast tema pärast pidevat piinlikkust tundma. Olen kindel, et ta on Eesti mainele mitmel pool kahju teinud, sest arukaid inimesi on igas riigis, isegi poliitikute ja ajakirjanike hulgas. Ja nemad saavad aru ja tunnevad meile kaasa, või imestavad, kuidas selline asjatundmatu inimene küll presidenditoolile pandi. Peaks nagu olema esimene inimene riigis, aga vaimselt tasemelt ja käitumiselt meenutab pigem tavalist ametnikku.
Aga muide, meil on presidendiks roolijoodik ja lubadeta autojuht? Kui tema tuletab aina meelde mingit ühel korral öeldud lauset, siis tuletagem niisama sageli meelde ka tema enda kunagist korrarikkumist! Kumb on suurem kuritegu, kas joobes ja juhiloata sõitmine või ühe humoorika lastevärsi tsiteerimine?
Selle liberalistide lemmiklause, mida nad mantrana aina kordavad, ütles Martin Helme siis, kui ta EI OLNUD veel nii-öelda suures poliitikas. See oli üks telesaade, ühel korral ütles ta seda, ja selgitas ka Postimehes, mida ta sellega mõtles.
Kui mõistmatu peab olema inimene, kes ei saa lihtsast selgitusest aru ja elab oma luuludes, kus ta mingist lausest on ISE ehitanud tohutu monstrumi, millega nüpeldada inimest, kes ei ole nõus alluma tema primitiivsele narratiivile? Ta on nagu autist, kes ei võta vastu mitte midagi, mis tema endassesuletud luuludega kokku ei lähe.
Tsiteerin Postimeest:
"Arutelus Rootsi mässude põhjuste teemal avaldas Helme arvamust, et Eestis ei tohi lasta asju kunagi nii kaugele minna «nagu nad on Inglismaal, Prantsusmaal või Rootsis». «Meie immigratsioonipoliitikas peaks olema üks lihtne reegel: kui on must, näita ust. Ja kogu lugu, selles mõttes, et me ei lase sellel probleemil üldse tekkida," ütles Martin Helme.
Postimehe küsimusele, kas niimoodi on mõistlik öelda, vastas Martin Helme:
"Jaa, on küll. Ma peaksin lisama, et see, kuidas me asju arutame – mis võtmes, mis väljendite ja tooniga – on osa poliitilisest võitlusest. See, mis keelt me kasutame, paneb paika selle, kuidas ja millest me räägime ja mis on lõpuks ka tulemus. Nii et ma põhimõtteliselt ja kategooriliselt keeldun leppimast, et poliitkorrektsed kaanonid kirjutavad mulle ette, mismoodi või mis väljenditega ma võin end poliitikas väljendada."
Martin Helme ei käi pidevalt ringi loosungiga "Kui on must, näita ust". Ta on sellest ajast siiani öelnud ja kirjutanud palju teisi lauseid, enamasti väga arukaid lauseid, mida tema tümitajad miskipärast üldse ei mäleta ega tsiteeri? Miks see värsike neile nii tähtis on? Kas keerulisemad tekstid ei ole neile enam jõukohased, lastelauluke aga on neile omane ja armas ja arusaadav?
Eks ole kummaline, et selle lause on täispuhutud dinosauruseks kujundanud need, kes ütlevad, et nad on kangesti avatud ja sallivad ja sõbralikud ja armastavad. Nad on selle oma sallivas ja sõbralikus tigeduses lennutanud koguni üle maailma, Ameerika suure ajalehe ajakirjanik kordab seda nagu kellegi tohutut elukreedot.
Tark eestlane oleks selle peale lihtsalt naernud ja talle selle ära seletanud. Meie presidenditool õhkas aga ajakirjanikuga kaasa: jah, küll nad on vastikud, kõik need hinnangud nende kohta on õiged!
Oma riigi valitsuse kohta nii alatult valetada? Ja ikka veel istub ta sellel toolil, teda ei võetudki otsekohe peale selle intervjuu ilmumist sealt maha?? Ka välismaa ajakirjanik ei imestanud, et ühe riigi president niimoodi oma riiki laimab?
EKRE ei ole kunagi teinud misogüünseid, antisemiitilikke, "homofoobseid" ega rassistlikke märkusi. Ometi tunnistas proua Kersti oma vastusega, et ajakirjanikul on õigus, et meil ongi valitsus omadega täiesti rappa sõitnud, vihkab naisi, juute, teisi rahvaid ja ennast seksuaalmängude järgi erinevatesse liikidesse jaotavaid vähemusi.
Jutumärgid siin tähendavad seda, et termin "homofoobne" on täiesti vale, homofoob on inimene, kes tunneb haiglast hirmu samasuguse ees. Propagandakaikaid ei saa tõsiselt võtta, LGBT-de vihkajaid ei ole olemas. Inimestele hakkab vastu see, kui neile mingeid veidrusi agressiivselt peale surutakse. See ei ole foobia, see on terve mõistus.
EKRE ei tegele siltide kleepimisega, põhjendamatute hinnangute andmisega, erinevalt Kaljulaidist ja tema mõttekaaslastest, kes iial ei põhjenda oma hüsteerilisi hinnanguid. EKRE on püüdnud tähelepanu suunata paljudele valusatele probleemidele, tema vastased on alati nende mõtetest välja kiskunud mingi ühe lausekese, justkui ei suudaks nad pikki tekste kuulata ega lugeda. Ja sellest lausest on tehtud kaigas, millega ütlejat hakatakse tümitama. Kusjuures lõpmatuseni. Mitte mingi mõistlik seletus nendeni lihtsalt ei jõua.
Võimalik, et liiga kaua vaid omavahelisi võimuvõitlusi pidanud poliitmarionetid ei saa enam tavalisest eesti keelest aru. Nad elavad kantseliidis, see on nende vernakulaar ja narratiiv. Aga EKRE räägib eesti keelt. See on üks nende edu põhjusi. Rahvas saab neist aru, nende kõnedes ja aruteludes on mõte. Neil pole vaja keerutada, sest nad räägivad seda, mida nad mõtlevad. Poliitkantseliit on ju udujutt, karjääripoliitik räägib seda, mida ta peab rääkima, et kindlustada oma parteile ja endale võim ka tulevikus. Miski muu ei lähe talle korda.
Kes siis õieti Eesti mainet kahjustab?
Arukad inimesed saavad omavahel igasugustest probleemidest üle, inimestele on ju antud mõtlemisvõime ja ka võime oma mõtteid kõnes ja kirjas väljendada. Ja hariduski on meil kõigil enam-vähem ühesugune.
Miks siis osa inimesi aina üksikutest lausetest solvub ja tormab kiiresti Suure Venna juurde kaebama, et talle tehakse liiga? Miks nad ei kuula oma rahvuskaaslasi?
Oma perekonna asjad tuleks ennekõike omavahel ära klaarida. Ja need, kes enam üldse mõistlikust kõnest aru saada ei taha, tuleb kõrgetest ametitest vabastada. Ei maksa inimesi piinata ülejõukäivate ametitega.