On selgelt näha, et kogu see rohepöörde-kava on läbimõtlematu ning teenib vaid kellegi huve lõigata lühikese aja jooksul suurt kasu, kirjutab Ungari konservatiivne vaatleja Lajos Orosz Objektiivile.
Maailm, milles elame, toimib oma kindlate seaduste järgi, mille aluseid meie, inimesed, ei suuda muuta. See on nõnda nii juhul, kui keegi usub, et maailma lõi Jumal kui ka juhul, kui keegi materialistina pooldab seletust, et maailm tekkis ja kujunes juhuslikult.
Tõsi, materialistlik teadus oma suure paugu teooriaga on nüüdseks jõudnud samale platvormile kui usk maailma jumalikku loomisse. Mõlemad maailmavaated tunnistavad ju, et meile tuntud maailm tekkis väga ruttu „eimillestki". Meil jääb üle vaid järgida ses maailmas toimivaid seadusi. Kui seda teeme, siis saame elada kooskõlas ja rahus nii oma lähema kui ka kaugema ümbruskonnaga.
Ometi leidub alati selliseid üksikisikuid ja inimrühmi, kes kuulutavad, et inimene suutvat muuta oma ümbrust. S.t selliseid, kes peavad ennast jumalaks. Nad usuvad, et suudavad teaduste abil õppida maailma tundma piisavalt hästi, et saada ise selle valitsejaks.
Enamasti just nemad tekitavadki ühiskondade lollitamiseks juba mainitud üldkehtivate seadustega vastuolus ideoloogiate abil igasugu võltsrevolutsioone ja -mässe. Selline ideoloogia oli marksism. Sellised on ka nüüdisajal levitatavad ideoloogiad – sooideoloogia, ärklemisideoloogia, pealepressitav ja läbimõtlematu rohepööre…
Need teooriad sobivad vaid selleks, et ajada sassi inimkonna loomulikud lõimed ning luua kergestimõjutatav ühiskond, kus unustatakse ära, et on olemas põhilised loodus- ja ühiskonnaseadused, millest pikka aega üle astuda ei saa. Kui proovimegi neist üle astuda, siis varem või hiljem oleme ikkagi sunnitud pöörduma tagasi vääramatute seaduste juurde, et inimkond ei hukkuks. Praeguseks olemegi järjekordselt jõudnud sellisesse sundtagasipöörde-punkti.
Ületarbijad toodavad hiidkasumit väga kitsale kildkonnale
Tulenevalt vääramatutest, üldkehtivatest loodus- ja ühiskonnaseadustest tohiksime põhimõtteliselt kasutada oma ümbruskonnast vaid sellisel hulgal vahendeid, mis on normaalseks eluks meile ilmtingimata vajalik. Looduse seisukohalt on selle eluviisi ideaalnäiteks loomad: nemad võtavad oma ümbrusest vaid niipalju kui neil läheb ilmtingimata tarvis.
Inimesele on muidugi omane ka võtta endale rohkem kui hädapärast tarvis. Võtku pealegi, kui teisiti ei saa, kuid pidagu mõõtu; siis ei satu ohtu maailma loomulik toimimiskord. Muidugi peaks määrama, kust alates on loodust ekspluateeritud juba ülemäära, ikkagi sellised inimesed, kes teenivad kogukonna huve, mitte aga sellised, kes tahavad igast asjast lõigata võimalikult palju kasu.
Inimkond tarbib praegu mitu korda oma tegelikest vajadustest rohkem. Tarbib tohutul hulgal selliseid tooteid, mida ta tegelikult ei vaja. Näiteks selliseid kosmeetikatooteid ja rõivaid, mis ta tervist ei toeta ega rahulda ka ta muid vajadusi, üksnes kustutavad väga kitsa kildkonna kasumijanu.
Kui ilmtingimata tahame oma heaolu nimel võtta looduselt mõnevõrra rohkem kui meil on hädapärast vaja, siis tuleks valmistada vastupidavaid, hea kvaliteediga tooteid, mida ei pea mõne aja pärast ära viskama ja uutega asendama. Kehva kvaliteediga tooted tagavad kiirema raharingluse, see omakorda toodab ühiskonna väga kitsale kihile hiidkasumit.
Hea näide: kingad. Minu lapsepõlves tehti häid, vastupidavaid kingi, mida viisime vajadusel siis kingsepa juurde parandada. Tänapäeval aga viskame kingad minema, kuna pole enam, kes neid parandaks. Pole aga sellepärast, et kingsepatööst ei ela enam ära, kuna jalatseid parandada lasta ei tasu enam ära.
Putuktoidulisuse-üleskutsetest laste kui kliimaohustajateni
Toiduaineidki tuleks osta vaid selliseid, mis on tavapärased ja hea kvaliteediga. Toiduainete hulgas leidub üha enam selliseid, mis sisaldavad tohutus koguses varemtundmatuid lisaaineid. Selliseid tooteid nimetatakse uuema aja sõnaga ka rämpstoiduks. Neid pakutakse pilkupüüdvas, ilusas pakendis. Kahjuks lõpetab üha rohkem toiduaineid oma teekonna prügikastis. Esiteks, nende ebarahuldava kvaliteedi tõttu, teiseks aga sellepärast, et inimesed oma vastutustundetuses on toitu ostnud ülemäära.
Ja nagu oleks kõigest sellest veel vähe, tulevad poolearulised – kes ise nimetavad ennast progressiivseks – ja veenavad maailma, et süüa tulevat hoopis putukaid ehk siis nendest valmistatud jahu sisaldavaid roogi. Enamgi veel: nii mitmeski toiduaines juba kasutataksegi putukatest tehtud lisaaineid – meie teadmata! Enamus tarbijaid ei märkagi seda, kuna need ained on peidetud pakendil olevate mõistatuslike koodide taha.
Kõike seda põhjendatakse sellise jutuga, et veised ja teised loomad paiskavad oma seedeprotsessi ühe lõpp-produktina õhku metaani, see tegevus aga tekitavat kasvuhoone-efekti.
Selline jutt võtab lausa sõnatuks. Nimetada loodusevastaseks midagi, mis on juba miljoneid aastaid looduse lahutamatu osa… See on isegi pehmelt öeldes arutu.
Kõige äärmuslikumad „progressimeelsed" lähevad juba niikaugele, et kutsuvad üles loobuma juba lapsesaamisestki, kuna lapsedki paiskavad õhku metaani. Ühesõnaga: piiritu lollus.
Kuidas Einstein ütleski? „Maailmas on kaks piiritut asja: universum ja inimlik rumalus. Kuigi esimese puhul poleks ma siiski täiesti kindel." Otse naelapea pihta!!
Meist oleks niisiis loogiline piirduda vaid selliste toodete tarbimisega, mida tõepoolest vajame. Ostkem vastupidavaid, häid, tavapäraseid tooteid!
Katteta raha ja looduskaitse-udujutt
Kogu see ületarbimine saab toimida ainult vajaminevast tunduvalt suurema rahahulga ringlusesoleku korral. Põhimõtteliselt võiks ringluses olla ju selline rahahulk, mis tagab kaubavahetuse sujuva kulgemise. Laenuna saaks siis kasutada teiste sääste, teatud olukordades aga võiks siis riik ajutiselt trükkida katteta raha, kasutamaks seda investeeringuteks või muude ühiskondlike probleemide lahendamiseks. Sellist katteta raha saaks riik siis pärastpoole ringlusest välja võtta.
Tegelikult aga ringleb tohutul hulgal kontrollimatut, katteta raha. See laseb inimestel oma kaugema tuleviku tarbimissoove täita juba nüüd, tagades ühiskonna arvel teenimatult parasiteerijatele sel moel intressid ja lisakasumi. Kõik see lastakse kinni maksta töötavatel rahvahulkadel ja korralikel ettevõtjatel. Erapankade rahatrükkimisõigus tekitab ebaausat kasumit kõige enam. Rahatrükkimisõigus peaks olema ainult riikidel, rangete nõuete järgimise tingimusel.
Nüüdismaailma mõjukaimad juhtivad jõud – võltsliberaalid – püüavad udujutu abil panna meid uskuma, et nad on suurimad looduskaitsjad. See väide on lausvale. Kui nad tõepoolest keskenduks looduskaitsele, siis nad koostaks asjatundjate abil pikaajalisi kavu, millel oleks jõukohased eesmärgid ja tähtajad. Selliseid kavu, mis oleks enamusele planeedi riikidest mitte üksnes jõukohased, vaid ka meelepärased. Mis mõte on aga püstitada selliseid, juba eos küsitava väärtusega eesmärke, kui need on vastuvõetavad vaid osale maailmast?
Mis mõte on eesmärgil, et Euroopa tootku alates aastast 2035 vaid elektriautosid, kui Aasias – kus elab enamus inimkonnast – toodetakse edasi naftapõhise kütusega sõitvaid autosid? Seda enam, et asjatundjate hinnangul on elektriauto keskkonna-jalajälg kogu ta eluaja jooksul sama suur kui bensiini või diisliga sõitval autol. Elektri-kaugsõiduautod ei suuda aga kindlasti tõrjuda kõrvale tavapäraseid kaugsõituautosid, kuna läheks nii kalliks, et enamus ei jaksaks seda kinni maksta.
Üks tuugen tegevat oma tootmiskulu tasa seitsme aastaga, nimelt siis, kui pöörleb tuule käes suurema osa ajast. Päikesepatareisid tasub kasutada päevasel ajal, kuid öösel tuleb nende toodetav energiahulk hankida mujalt, kuna elektrienergia-vajadus on ju pidev. Seega läheb tarvis gaasijaamu või tuumajaamu.
Korjatakse kokku plastmasspudeleid, mis iseenesest on ju kiiduväärt, kuid keegi ei räägi tohutul hulgal toodetavast pakkematerjalihulgast. Mis saab siis tollest? Samalaadseid küsimusi jätkuks veelgi. On selgelt näha, et kogu see rohepöörde-kava on läbimõtlematu ning teenib vaid kellegi huve lõigata lühikese aja jooksul suurt kasu.
Tuleks püüelda sellise looduskaitsekava poole, mis arvestaks inimese pärisvajadusi, oleks arukas, teostatav, tulevikkuvaatav, ja mille koostaks mitte mingid „ratsa rikkaks!" põhimõtet järgijate kinnimakstud võltsasjatundjad, vaid ikka pärisasjatundjad.
Inimesi aga tuleks õpetada hoiduma liigsetest vajadustest ja ostma vaid selliseid asju, mis nende elu ja heaolu ka päriselt paremaks teevad. Sest tekitavad ju just inimese liigsed, tehislikud vajadused väga arvestatava osa loodusekaitseprobleemidest.
Vältigem propagandavalede õnge minekut! Kasutagem oma kainet mõistust! Elagu meis igapäevane alandlikkus looduse ja kaasinimeste vastu ning mõelgem pikas perspektiivis!
Tõlkinud Tõnu Kalvet