Ungari parlament keelas edaspidi homoseksualistide rongkäigu läbiviimise. Karistatav on nii selle korraldamine kui ka seal osalemine ning väärteoseaduse järgi saab rikkujale määrata rahatrahvi, mis suunatakse lastekaitsele. Ungari seadust ja selle tagamaid valgustab Objektiivi kolumnist Lajos Orosz.

136 poolt, 27 vastu – selle tulemusega keelustas Ungari parlament (oma 18. märtsil 2025 toimunud hääletusel) rongkäigu „Pride" korraldamise. 

Asjaomase seaduseparanduse kohaselt „on keelatud korraldada selliseid koosolekuid, mis rikuvad lastele seadusega tagatud kaitset". Karistatav on nii sellise koosoleku korraldamine kui ka seal osalemine, väärteoseaduse järgi saab rikkujale määrata rahatrahvi alates 6500 forindist (u 16 eurot) kuni 200 000 forindini (u 500 eurot). 

Eelnõu esitajad sätestasid, et rahatrahvi ei saa asendada üldkasuliku tööga ega arestiga, laekunud trahviraha tuleb aga suunata lastekaitsele. Samuti oli eelnõus sätestatud, et kui seaduserikkuja pole süüdimõistva otsuse jõustumisest möödunud kolmekümne päeva jooksul oma trahvi ära maksnud, siis nõutakse trahv talt sisse samamoodi kui maksude maksmisest kõrvalehoidumise puhul. 

„Ungari pole kaugeltki ainus, kes nõnda teeb, nimelt on „Pride"-i-suguseid sündmusi keelustatud või piiratud paljudes maailma riikides, põhjendades seda lastekaitsega ja ühiskonna tõekspidamiste kaitsega," ütles Ungari internetiväljaandele „Origo" antud usutluses põhiseadusjurist Zoltán Lomnici noorem, kommenteerides „Pride"-i keelustanud õigusnormi.

„Budapest Pride"-i ajalugu

Kogukonnafestival „Budapest Pride" on Budapesti ja ühtlasi kogu Ungari suurim LGBTQ-festival. Üleriikliku festivalisarja „Pride" lõpetabki igal aastal rongkäik „Budapest Pride". See festivalide sari algas 1993. aastal. 

Nime „Pride" päritolust

Inglise sõna pride tähendab uhkust. Tõsi, ma siiski päriselt ei mõista, miks on tarvis uhkust tunda, kui kellegi suguline sättumus erineb loodusseadustega kooskõlas olevast. Sama edukalt saaks ju uhkust tunda igaüks, kel on mingi, loomulikkusest hälbiv omadus. Aga miks? Loomulikult ei pea ta seda ka häbenema, kui järgib ühiselunorme! Inimest hinnatakse enamasti ikka ta ümbruse, töö, käitumise, koostööoskuse järgi, mitte aga selle järgi, milline on ta suguline sättumus või kõrva suurus võrreldes keskmise inimesega.  

Samamoodi tuleks mul austada sellist inimest, kes kannab igal aastaajal sandaale või sätib oma juuksed patsi või ajab pea üldse paljaks. Pjedestaalile tõsta ja seejärel ennastunustavalt ülistada saaks ju iga omadust, mis erineb loomulikust või harjumuspärasest. Aga mis mõte sel oleks?     

Ungaris oli kuulsaid näitlejaid või teisi kuulsaid inimesi, kellest oli teada, et nad on homod või lesbid, kuid nad meeldisid meile mitte oma selle omaduse tõttu, vaid oma väljapaistva loomingu tõttu, ja sellepärast, et olid inimesena austusväärsed.

Mida keegi tähtsustab

Enamus inimestest peab normaalseks rahulikku igapäevaelu. Ei taha liigseid tülisid. Ei taha eristuda oma tavadest, ajaloost ega usundist. 

„Pride"-i laadse rongkäiguga on mul seni olnud vaid üks kokkupuude. See toimus 1990-ndate keskel Londonis. Sattusin koos oma reisikaaslastega selle rongkäigu keskele täiesti ootamatult. Algul me ei saanudki aru, millega tegu. Esimese hooga ei teadnudki, kas nutta või naerda. Kogu vaatepilt paistis üheaegselt groteskse ja kurvana. Värvitud huultega habemikud tüllseelikus käratsedes marssimas, lisaks veel teised veidra riietusega mehed ja naised. 

Kui nad olid jõudnud Downing Streeti 10 maja ette (seal asub peaministri ametikorter), siis võtsid välja oma viled ja alustasid kõrvulukustavat vilekoori. Ütlesid, et tahavad saavutada abiellumisõigust samasoolistelegi. 

Sellised rongkäigulised tahavad muuta mitu tuhat aastat vanu tõekspidamisi ja kombeid. Kui sellega lepime, siis kaotavad need kombed oma väärtuse, järgmise sammuna nõuab keegi siis juba õigust abielluda oma koera või hobusega. Seeläbi käivitub pidev tõekspidamiste allakäiguspiraal, mille lõppu polekski näha. 

Miks ei lepi need vähemlased sellega, et elavad oma eelistustele vastavat suguelu magamistoas – nii, nagu seda teeb enamus heteroseksuaale? Nad järgiks oma igapäevaelus siis ühiselunorme ega ärritaks ühiskonna enamust. 

Eeldan, et enamus homosid elabki nii, nagu ka enamus heteroseksuaale. Ei käi igasugu „Pride"-idel, kuna ei taha liigseid jamasid, vaid tahavad elada rahulikult, nagu iga teinegi inimene, oma sugulisest sättumusest olenemata.     

Aga kui nad tõesti iga hinna eest tahavad avaldada meelt millegi vastu või poolt, ning teha seda tänaval, siis miks nad ei käitu seda tehes väärikalt? Kui nad tahavad olla teistele vastuvõetavad, siis ilmutagu ka ise austust enamuse eelistuste vastu, ärgu provotseerigu ühiskonna enamust! Ärgu marssigu näiteks sellise loosungiga, mis kuulutab „Armastus on tegelikkus, jumal on vaid muinasjutt!". Ärgu mõnitagu piiblit! 

Nägin kord sellist pilti, kus üks sellises rongkäigus osaleja istus autol, olles pannud endale piibli jalge vahele. Kui selliseid võtteid kasutatakse laste nähes, siis sel moel lüüakse segi laste perest kaasa saadud, tavaliselt loomulikud tõekspidamised.

Segadusseaetud lapsed ei leia pärast oma kohta elus ega mõista, kuidas maailm toimib. Äärmisel juhul võib selline laps hakata end koguni pidama teisest soost olevaks kui on ta sünnijärgne sugu. Ta võib mõningase mõtlemise järel lasta endale teha isegi soovahetusoperatsiooni. Selliseid näiteid paraku juba leidub.

Austust pälvivad väärikalt käituvad inimesed

Teistelt saab austust oodata ainult see, kes austab teisi ka ise. Austust pälvivad aga üksnes väärikalt käituvad inimesed.

Kes käitub ärritavalt, see ärgu austust oodaku! Igaühel on õigus sõnavabadusele senikaua, kui see ei piira teiste vabadust ega solva teiste inimväärikust. Austust pälvib ühiskonna suurelt enamuselt igaüks, kes järgib kirjutatud ja kirjutamata ühiselunorme. Tavaliselt ei pitsitata omasooiharaid mitte nende omasooiharuse pärast, vaid sellepärast, et rikuvad ühiselunorme. Samamoodi pitsitataks nende normide rikkumise eest ka heteroseksuaale. 

Kui loobume pidevalt tükk tüki haaval oma loodusega kooskõlas olevatest seadustest ja kommetest, siis muutub ühiselu aluseks selline kombestik, mis on sandistatud, ja kui me järeltulijaid survestatakse seda tegevust jätkama, siis mis jääb viimaks alles loomulikust maailmast? 

Loodusseadused on vääramatud, õnneks meie neid muuta ei saa, küll aga tagab nende toimimine meile turvalise olemasolu.

Kui keegi tunneb, et pole nende seadustega kooskõlas ning peab ennast teistsuguseks kui suur enamus inimesi, siis küsigu abi asjatundjatelt või leppigu oma eripäraga ning elagu oma elu nii, et järgiks ühiselunorme! Sobitugu ühiskonda! Saavutagu ühiskonna enamuselt tunnustus oma tööga, oma isiksusega! Ärgu tahtku oma lärmakate ja ärritavate sündmuste abil sundida enamust pidama ühiskonnaelu aluseks vähemuse seisukohti!       

Suguline sättumus pole aga uhkusega seostuv kategooria. See on igaühe oma asi, ta õige koht on magamistoas. Sama arutu oleks, kui oma sättumuse üle oleks uhked loodusseadustega kooskõlas elavad heteroseksuaalid. Loodusseadused on vääramatud, püüdku igaüks see teadmiseks võtta!