Me ei tohi oma inimlikku identiteeti lasta pelletiteks jahvatada. Väikerahva rahvuslik vastupanu on loomulik ja hädavajalik enesekaitse, mitte mingi šovinism, kirjutab Malle Pärn.
Abielu mõiste laiendamise nõudjad ütlevad: see ei võta teilt midagi ära. Võtab küll!
See on juba meilt ära võtnud normaalse elukeskkonna, see on loonud ühiskonnas totaalse vihaõhkkonna, kus ründajateks on need, kes nõuavad teistelt enda suhtes absoluutset „sallivust", aga ise vihkavad kõigest hingest kõiki, kes nende tahtmist ei tee.
Vägistaja ütleb oma ohvrile ka, et miks sa sõdid vastu: see ei võta sult ju midagi ära, kui mina saan oma tahtmise.
Meie omavahelised lahkhelid ja vastastikused sõimamised said alguse kooseluseaduse ebaausast läbisurumisest riigikogus! Ja see ei ole sugugi vähenenud, vastupidi, see on ajapikku paisunud suuremaks!
Küsin veelkord: öelge, mida HEAD on see suur tüliõun meie ühiskonnale andnud? Ei saa teha nii suuri kultuurilisi muudatusi ühiskonnaelus, kui muudatuste aluseks on AINULT ühe väikese vähemuse, kindlasti vähem kui ühe protsendi kapriis ja isekas soov! Mitte midagi meie ühiskonnas sellest uuendusest paremaks ei lähe, lahkhelid ja lõhestumine suureneb, ebavõrdsus suureneb, sest inimesi hakatakse vangi panema, kes ei suhtu geiabielusse positiivselt.
Mitte miski ei muutu meie elus sellest paremaks. Isegi mitte nende võitlejate endi jaoks! Neil on hea tunne, sest nad arvavad, et nad on ühe suure võitluse võitnud. Aga ei ole ju! Jah, võim on praegu nende poolel, aga inimeste vastuseis ja vastumeelsus suureneb, sest vägivald sünnitab alati vägivalda. Kui oleks seda tehtud referendumi kaudu, siis oleks meil tõesti võimalus sellega leppida, mis teha, kui enamus nõnda soovib. Aga praegu ju riigikogu koalitsioon vägistas opositsiooni, ja opositsiooni kaudu tervet rahvast, miks me peaksime sellega leppima?
See vägisi läbi surutud seadus ei anna mitte kellelegi mitte midagi head.
Isegi need, kes selle liidu on sõlminud, ei ole ju rahul, ikka sõimlevad vihaselt sotsiaalmeedias. Ja õige pea hakkavad nad nõudma uusi eriõigusi! Nad ei peatu iial, nad ei ole kunagi rahul, sest ukse taga on pikk järjekord nendest, kes ka tahavad oma tavalisest erinevaid tegevusi ja käitumist normaalsusega võrdsustada.
Ei jää nad rahule ka nüüd, kui mehe ja naise (see tähendab kahe inimese) liit on ametlikult ümber tehtud lihtsalt mingiks tehinguks kahe suvalise „füüsilise isiku" vahel. Küll nad leiavad mingi uue väljamõeldise, mille üldist tunnustamist nõudma hakata. See sõda ei lõpe.
Kõigepealt tuleb kirja panna ja seadusena vastu võtta nende kvääride omavaheliste suhete koodeks. Või eri-suguelu koodeks, kus oleks kindlad (teadusele põhinevad) piirid, et selle normaalsuse nime all ei hakataks karistamatult vägivalda tarvitama ja üksteisele liiga tegema.
Sest selles geinduses ja transas ja segasoolisuses on olemas ohtlikud negatiivsed küljed, mida tuleks seadusega ohjeldada. See on nende endi huvides. Nad on ju praegu kaitsetud! Kui terve see fiiliate kompleks arvatakse võrdselt normaalseks tavalise abielusuhtega, siis satuvad löögi alla ka nõrgemad, viisakamad ja tagasihoidlikumad nendest kvääridest endist.
Mille poolest erineb „tsiss-mehe" keha ja hing ja vaim näiteks ennast mingiks x-sooliseks identivaks (meessoost) olevuse kehast ja hingest ja vaimust? Ja kromosoome me niikuinii muuta ei saa.
Me loobime aina lapsi pesuvee asemel vannist välja. Ja sunnime oma rahva seda pesuvett ära jooma.
Feminism kui liikumine tekkis selleks, et anda naistele meestega võrdsed õigused ühiskondlikus elus. Kristlikus tsivilisatsioonis on see saavutatud. Tänapäeva feministid on aga sõdalased, kes ihkavad piiramatut ülemvõimu ning õhutavad ühiskonnas lahkhelisid ja vägivalda.
Nad on loonud oma terminoloogia, omamoodi uuskeele. Nende grupeeringu kodulehel saab tutvuda nende kirevate teooriatega. Need on nii veidrad, et tegelikult ei tahaks üldse nendega tegelda, aga me peame kaitsma oma lapsi selle agressiivse hullumeelsuse eest.
Seal on näiteks selline mõiste nagu „kehm" – kujutate ette, nad liigitavad ka normaalsed inimesed oma suva järgi mingitesse imelikesse uutesse inimliikidesse?
Need fem-aktivistid (keegi on neid nimetanud ka feminatsideks) räägivad „kehmide valitsusest", loomulikult halvustavas mõttes. Justkui oleks see halb variant. „Kehm" on nende keeles keskealine eesti „heteromees". Mis küll toimub selliste naiste soengute all?
Ja isegi kui need „kehmid" on ajaloos vigu teinud, isekad olnud, meid sageli valele teele juhtinud, ei tohi me unustada ära seda, et nad on siin maailmas ära teinud ka väga palju head! Fanatismist pimestatud silmad näevad oma vihkamise objektis ainult negatiivset. Nad on nagu siga tamme all: tuhnivad välja tamme juured, nii et see ära kuivab, ehkki ise toituvad tammetõrudest!
Ka „kehmide" hulgas on arukaid ja mittearukaid, ei saa inimesi panna ühte patta lihtsalt mingite väliste ja väheoluliste omaduste järgi! Me elame nagu mingis haiguslikus liigitamise ja kihistamise maanias. Ja loogiline on, et alati kipuvad teiste üle võimu haarama need „kihid", mis on vaimselt kõige madalamad.
Lõpetame primitivismi kummardamise ja hakkame jälle homo sapiensideks! Viskame oma keelest välja lollid ja ülekohtused luulud!
Minu meelest on see loomulik, et meil on see „kehmide" valitsus, keskealisel eesti mehel ongi kohustus oma kodu kaitsta ja elu selles korraldada.
Ja mina olen siis femmide meelest „vehn" – vanemaealine eesti „heteronaine". Aga mina ei ole mingi „heteronaine", mina olen inimene!!! Jah, minul on naissoost ihu, ja jääb selleks mu elu lõpuni, – aga olulisemad on minu jaoks minu hing ja vaim, millel ei ole sugu!
Inimestena me oleme mehed ja naised, mitte (eri ja sama) soolised ja seksuaalid, ka mitte homod ja heterod. Ja me kaotame oma inimliku identiteedi, kui me hävitame abielu kui mehe ja naise liidu ja muudame selle ükskõik milliseks iharuse koosluseks. Ja hakkame identima ennast selle järgi, kuidas me rahuldame oma iharust.
Me ei tohi oma inimlikku identiteeti lasta pelletiteks jahvatada. Väikerahva rahvuslik vastupanu on loomulik ja hädavajalik enesekaitse, mitte mingi šovinism.
Arukad inimesed ei kasuta absurdseid termineid.
Mõistlikud inimesed ei tee ennast narriks ega nõua kõigilt oma narrusele tunnustust.