Absurdsed terminid ja valeterminid tähendavad alati absurdseid ja valesid asju. Sooneutraalset abielu ei ole olemas, nendib Malle Pärn.
Kelle meelevallas on sajanditevanuste elukorralduslike endastmõistetavuste asendamine mingite moodsate väljamõeldistega? Sellist meelevalda ei anna kellelegi mingite poliitiliste kähmluste näiline võitmine.
Kas päike hakkab tõusma läänest, kui Eesti riigikogu võtab vastu seaduseelnõu, mis otsustab, et päike hakkab meil aastast 2025 tõusma läänest?
Kuidas saab "uus" abielu olla sooneutraalne, kui see on alati seotud inimese bioloogilise sooga?
L-aktivist tahab abielluda (teatud kalduvusega) naissoost inimesega, G-aktivist tahab abielluda (teatud kalduvusega) meessoost inimesega, neil ei ole ükskõik, mis soost inimesega nad selle "abielu" sõlmivad. Nende erootilised tunded on suunatud samast soost isikutele, mitte ükskõik kellele. Nad ei ole sooneutraalsed.
See on niisama rumal mõiste nagu kliimaneutraalsus. Me ei saa olla kliimast neutraalsed. Ükski linn ei saa olla kliimaneutraalne. Me elame teatud kliimas, ja me oleme sellest kliimast sõltuvad. Me riietume talvel soojemalt kui suvel ja kütame oma kodusid, et sooja saada.
Absurdsed terminid ja valeterminid tähendavad alati absurdseid ja valesid asju. Sooneutraalset abielu ei ole olemas. Terve suguelu- ja soodüsfooriline ideoloogia (või seksualismi uusmütoloogia) koosneb kohati lausa hullumeelsetest valedest. Selle ideoloogia aluseks on pseudoteooriad, mis meenutavad vaimuhaiguste kirjeldusi ja nende ohvriks langenud inimesi tuleks vähemalt püüda ravida.
Nad ju armastavad teineteist, öeldakse meile.
Inimeste vahel on olemas mitut liiki armastust. Ema-isa-lapse armastus, armastus hea sõbra vastu, ligimesearmastus, armastus õpetaja või õpilase vastu – ja nii edasi, kuni isamaa-armastuseni. Need on tõesti sooneutraalsed, sest need ei ole seotud erootikaga ja sugueluga.
Ma armastan oma kassi ja autot, aga ma ei taha nendega abielluda.
Loomulik mehe-naise armastus (mis paneb inimesed soovima koos elada ja abielluda) tähendab seda, et kaks erinevast soost inimest on leidnud teineteises endale sobiva ja meeldiva partneri soo jätkamiseks ja järglaste üleskasvatamiseks. Nad moodustavad perekonna, mis on ühiskonna ja riigi alusrakuke.
See on armastuse sisu ja eesmärk ja olemus. Selleks on ta meile antud. Mitte selleks, et sugulist rahuldust nautida või oma suguelu rikastada. Et inimesed ei oleks isekad oma kirgedes ega jätaks lapsi ilma hooleks. Riik ei tohi mingi seadusega lahutada suguelu loomulikust armastusest.
Riigil ärgu olgu asja inimeste eraeluga – kirg samasoolise vastu on eraeluline küsimus, siin ei ole midagi tegemist mingi riikliku nähtuse või tehinguga. Sellest kirest ei sünni lapsed.
Kaht samast soost inimest tõmbab teineteise poole kirg, mitte armastus, sest nende kirest ei sünni lapsi. Sellist kireliitu ei saa kohe kuidagi määratleda abieluna. Perekond on riigi kaitse all sellepärast, et seal sünnivad ja kasvavad lapsed. Mitte sellepärast, et mees ja naine armastavad teineteist, see ei lähe riigile korda, sest see on inimeste eraeluline küsimus.
Muidugi võivad need samast soost inimese vastu kirge tundvad mehed või naised teineteist ka truult armastada ja soovida koos elada, aga see on teistsugune armastus. Ja keegi ei keela neil koos elada ja kedagi ei häiri nende kooselamine, kui nad ei nõua oma liidu riiklikku võrdsustamist abieluga, millel on hoopis teistsugune sisu ja tähendus!
Kui riik kehtestab seaduse, mida ta ei suuda omalt poolt täita, siis ta ju valetab rahvale. Ja valetab ka see, kes tõttab seda valet ära kasutama ja sõlmib riigi poolt lubatud "sooneutraalse" abielu.
Kui valitsus riikliku seadusega võrdsustab samasooliste paaride liidu loomuliku abieluga, siis peab ta kindlustama need paarid ka sellest liidust sündivate lastega. Kui ta seda ei tee, kui tal ei ole sellist vahendit, mille abil saaks lapsi eostada ka kahest munarakust või kahest seemnerakust, – siis ta petab ja valetab ja kasutab neid petetud inimesi oma huvides ära, et endale "Uue Maailma" isandate silmis kannuseid teenida.
Inimene peab elus liikuma suurema selguse poole, mitte suurema segaduse poole. Meie liigume praegu suurema segaduse poole. Pandora laegas on lahti kangutatud, me ei oska ettegi kujutada, mis jubedused sealt kõik veel välja trügimas on.
Inimesed sünnivad kas poiste või tüdrukutena ja kasvavad meesteks või naisteks. Muid variante ei ole olemas, meil ei ole teisi valikuid. Seda, kas tegemist on mehe või naisega, saab otsustada inimese anatoomia ja füsioloogia põhjal. Mehed ja naised on juba välimuselt erinevad, me saame enamasti aru, kes on kes.
Kui inimesel endal on oma identiteediga mingi vastuolu, kui talle ei meeldi olla mees ja ta tahab olla naine, – see on tema isiklik mure ja ilmselt tuleks tal pöörduda psühhiaatri poole. Sellel on tavaliselt mingid põhjused.
Me ei saa ühiskonda sellisel moel segadusse ajada, et igaüks võib endale oma soo ja suguelu variandi välja mõelda ja siis hakata teistelt nõudma, et nad teda selle variandina tunnustaksid.
Kus on piir tõelise isiksuse probleemi ja hullumeelsuse vahel?
Ja kas ei meelita see väga paljusid pettuse teele, kes lihtsalt endale tähelepanu tõmbamise eesmärgil (või mõnel hullemalgi põhjusel) hakkavad aina "sugu muutma", sest see on ju progressiivne ja moodne? Probleemidega tuleb tegelda tõsiselt, mitte neid "uueks normaalsuseks" kuulutada.
Nii meestena kui naistena on igaühel aga kahtlemata õigus olla selline, nagu ta on loodud, nagu ta tahab olla, meil kõigil on nii naiselikke kui mehelikke omadusi, kellel mida rohkem, kellel mida vähem, me oleme ainulaadsed ja kordumatud isiksused, aga identiteedi poolest ikka ainult kas mehed või naised.
Ja meie identiteedi peamiseks sisuks ning esmaseks tunnuseks ei ole suguelu!
Inimene koosneb ihust, hingest ja vaimust ning vaim ja hing ei ole soolised ega lihalikud. Hing ja vaim ei ole materiaalsed ja neil ei ole sugu ega sootunnuseid. Mehe kehas ei saa olla naise hing ja naise kehas ei saa olla mehe hing. Ihu on sooline, kas mehe või naise ihu – ning mehe ja naise ihud loovad armastuse läbi uusi inimesi, kelles on ühendatud nende mõlema liha ja veri.
Mis on aluseks nendele rohkem kui kaheksakümnele uuele soovariandile? Niisugust teadust ju ei ole? Ainult luulud, väljamõeldised!
Väljamõeldised kuuluvad ulme- ja fantaasiamaailma, mitte teadusesse! Inimese fantaasia võib olla lõputu, inimene võib endale välja mõelda mida tahes, aga tegelikkust ei tohi fantaasiatega asendada, fantaasiat ei tohi normiks kuulutada, see teeb terve maailma lõpuks psühhiaatriakliiniku palatiks. Haige fantaasia alusel ei tohi teha riiklikke seadusi!
Kellelgi pole õigust sundida kõiki inimesi oma isiklike fantaasiate järgi elama!
Enamik inimesi maailmas jäävad meesteks ja naisteks, ja nendel on samasugune õigus nagu „eliitvähemustel" elada oma tahtmist mööda ühiskonnas, kus neid õiglaselt austatakse ja hinnatakse nende heade omaduste ja ühiskonnale vajaliku tegevuse eest. Kus neid ei laimata ega halvustata selle eest, et nad ei jookse kaasa igasugu moodsate maaniatega. Kus ei tallata jalge alla ega halvustata nende maailmatunnetust ja elukorraldust, vaid austatakse ka neid võrdsete ühiskonnaliikmetena.
Isekas endale mingi erilise mänguidentiteedi väljamõtlemine ei ole inimõigus.
Aga mõtte- ja sõnavabadus ON inimõigus! Ja igaühel peab olema õigus elada oma põhimõtete järgi, oma esivanemate kultuuri vaimses keskkonnas. Igaühel!