Kuhu me oleme jõudnud, küsib Malle Pärn Objektiivi kolumnis.
Mõtlen oma kodumaale, armsale, juba üle saja aasta vanusele Eestile.
Kõigepealt ma tunnistan, et ma olen tänulik. Siiralt ja sügavalt. Nii paljude asjade eest. Oma kodumaale, oma vanematele, õdedele ja vendadele, oma lapsele, oma lapselastele, oma sõpradele, tuttavatele, oma kaasmaalastele. Eriti muidugi nendele, kes on mulle head teinud, kes on mind õpetanud ja suunanud minu eluteel.
Ka nendele, kes on enne mind elanud, aga kelle hing, igatsus ja vaimsus on elanud üle aja. Olen tänulik isegi nendele, kes on mu eluteele takistusi veeretanud, ja sõpradele, kes on mind reetnud.
Sada aastat on üsna pikk aeg. Sinna mahub kõike: armastust, õnne ja rõõmu, ilu ja headust, sõprust, ustavust, aga ka vihkamist, vägivalda, petmist, reetmist ja teisitimõtlejate hukkamõistmist.
Kuhu me oleme jõudnud?
Meil on viimaste aastatega miskipärast kujundatud teravad omavahel vastanduvad kihistused.
Nõukogude okupatsiooni ajal olime palju ühtsemad, meil olid justkui ühised eesmärgid? Meie eliit püüdis eestlust alles hoida, meie keelt ja kultuuri, olemasolevate rõhuvate raamide kiuste.
Liberaalid räägivad nüüd avatusest. Kõik peab olema avatud, meie meeled, mõtlemine, meie riik, meie konservatiivsus, rahvuslus. Isegi moraal.
Kuidas saab rahvuslus olla avatud? Ükskõik mis rahvusest oled, ikka oled eestlane?? Kuidas saab külm olla kuum? Kuidas saab konservatiivsus olla avatud? Salliv? Et laseme ikka natuke ka seda uusliberaaliat sisse? Kummardame Jumala ees, aga ärme jätame ka tema kõrgust Vanatühja päris ilma tähelepanuta?
Miks ei võiks me kõik omavahel kenasti läbi saada ja üksteise erinevaid maailmavaateid austada? Kas meil tõesti ei jätku selleks enam hingeharidust? Kuhu see kadunud on? Mis on meiega juhtunud? Milliste ühiste eksisammude, milliste valesti valitud suundade viljadest me praegu toitume?
Räägitakse avatusest ja sallivusest, aga meie meedias ja poliitilisel parnassil ei ole ei ühte ega teist. Seal on kanakarja kambakas ja kaklusklubi. Iga vihje või märkus, mis meie mõttest erineb, ajab meid hüsteeriasse ja ründama seda, kes julges meie seisukoha kahtluse alla seada?
Avatumaid ja sallivamaid toone tahaks tõesti kuulda nii poliitikute omavahelistes aruteludes kui ka ajakirjanduses. Tuleks ükskord ometi lõpetada primitiivne sildistamine ja asuda sisuliselt ja ühiselt ja väga tõsiselt otsima tegelikke lahendusi ja arenguteid, sest Eesti on juba tükk aega katastroofilises olukorras. See krooniline üksteisest möödarääkimine on Eesti risti ja põiki ära lõhestanud. Me libiseme ju jätkuvalt kiires tempos mäest alla.
Enamus eestlasi saab juba väga hästi aru, et meie karjääripoliitikud ei ela nendega ühes päris-maailmas, vaid neile Brüsselis ettejoonistatud Euroopa kuulekatest ja lollidest tarbijatest koosnevas provintsikese mudelis.
Lõpetage ometi need lühinägelikud erakondlikud sõdimised ja sõkeldamised (sõgedad sekeldamised), hakkame kõik koos Eestit uuesti üles ehitama! Kas inimlikkus on karjääripoliitikast tagasipöördumatult lahkunud?
Moodustame ometi töörühmad tarkadest inimestest, ühiskonnateadlastest, majandusteadlastest, kultuuriteadlastest, teoloogidest, filosoofidest. Nendest, kes on alles hoidnud iseseisva mõtlemisvõime, kes ei laula Brüsseli ega Moskva ega rahameeste noodi järgi. Kellel on alles vastutustunne ja adekvaatne reaalsusetaju.
Arukamad haritute ja ausamad ettevõtjate hulgast, tulge ausatele poliitikutele appi!
Eestis on väga palju tervet mõistust, palju tarku ja andekaid inimesi, äratame nad üles ja kutsume kokku, hakkame uuesti otsast peale, mõtleme, missugune võiks olla ühe väikese tubli riigi kogukondlik ülesehitus, missugune majandus, missugune kultuur, mis teeniks rahvast, INIMEST!
Ei ole vaja püüda olla "konkurentsivõimeline", ei ole vaja otsida "uusi väljakutseid", ei ole vaja "laieneda", "panustada", "samme astuda", ei ole vaja trügida mingisse rahvaste turupaabelisse, hakkame lihtsalt ELAMA! Omal maal, oma kodus.
Kõik. Koos. Meie ilusas looduses, meie imeilusas keeles! Kuulame tarku ja ütleme lollidele: olge nüüd natuke aega päris vait ja kuulake tarku! Hoidke endale oma isekad "arvamused", tehke silmad lahti ja hakake õppima, et te võiksite TEADA, mitte arvata!
Ma tahaksin hüüda, nagu kord hüüdis Juhan Liiv:
Ma lillesideme võtaks, sind köidaks sellega, sind köidaks sellega ühte, oh õnnetu Eestimaa!
Ma usun, et neid inimesi on Eestis praegu väga palju, kes just nõndasamuti tunnevad.