Ebanormaalsus ei saa kuidagi olla normaalsus, ei uus ega vana, ja mähkmetesse peidetud inimnäod ei ole normaalne nähtus. Tõsi, hulludel aegadel tuleb õppida elama ka ebanormaalsusega, aga see ei tähenda ise kuulekalt ebanormaalseks muutumist. Pigem vastupidi, ebanormaalsusele tuleb vastu hakata, normaalsust tuleb igati kaitsta ja hoida, kirjutab Objektiivi kolumnist Malle Pärn.
Meie elu põhiteemaks on juba teist aastat koroona. See on nagu merelaine, kord rahulikum, kord energilisem, kohati paisutatud lausa tormiks. Igal juhul sunnitakse meid kõiki sellele alluma. Mõned entusiastid on koguni öelnud, et see on meie "uus normaalsus" ja me peame "õppima sellega elama".
Kõigepealt, ebanormaalsus ei saa kuidagi olla normaalsus, ei uus ega vana, ja ahvimaskidesse peidetud inimnäod ei ole normaalne nähtus. Tõsi, hulludel aegadel tuleb õppida elama ka ebanormaalsusega, aga see ei tähenda ise kuulekalt ebanormaalseks muutumist! Pigem vastupidi, ebanormaalsusele tuleb vastu hakata, normaalsust tuleb igati kaitsta ja hoida.
Mask teeb meid mingis mõttes (liberaalselt) võrdseiks, sest ühtmoodi koledad ninarätikusse pobisejad on nüüd kõik: nii ilusad kui inetud, välja arvatud ehk see, et nüüd võrreldakse inimesi nende maskide põhjal. Kõige alamal on kindlasti tavalise meditsiinilise hiina maskiga inimesed, kõige uhkemad aga kannavad erilisi disain-maske, väljaõmmeldud mustritega, tähenduslike kirjadega ja puha. Enamus neist on mustad. Miks?
See on üsna prohvetlik, sest tegemist ongi ju inimlikkuse tumedama poolega. Kes peidab oma nägu? Aus inimene ei peida, sest tal ei ole mõtteid ega plaane, mida oleks vaja varjata. Musta maski alla peidab oma näo ikka see, kellel on mustad mõtted.
Ma ei taha sellega öelda, et kõik musta maski kandjad on mustade mõtetega inimesed. Must mask tundub ju soliidsena, ehk sellepärast enamasti musti maske tehakse ja ostetakse? Niisiis, see must surutakse neile peale, ma usun, et see on poliitiline taotlus. Võimalik, et see avaldab ka ausa inimese hingele halba mõju.
Ja naeratus, see soojuse ja sõbralikkuse sümbol, muutub mõttetuks, sest mask peidab selle ära. Inimlik suhtlemine on raskendatud, kõigepealt ei tunta alati maskis inimest äragi, teiseks ei kosta maski tagant välja ka hästi artikuleeritud kõne, ent eestlased kipuvad olema pigem kehvad artikuleerijad, kes ei vaevu isegi avalikkuse ees kõneldes piisavalt selgelt häälikuid välja hääldama. Enamasti räägitakse tasasel, niiöelda poolhäälel, justkui omaette, üldse mõtlemata sellele, kas see kõne ka kõigile kuuldav on. See on omaette probleem, lastele tuleks hakata koolis õpetama elementaarset kõnetehnikat, et nad täiskasvanutena selgelt ja kuuldavalt rääkida oskaksid.
Niisiis, inimesed eraldatakse üksteisest liberaalsete (!) poliitikute käsul. Ja aetakse omavahel tülli, sest see, kes orjalikult kõikjal maski kannab, ei salli maskivaba elu ihalejat, kuulekas vaktsineerija ei salli vaktsiini vajalikkuses kahtlejat. Vabadusvõitleja omakorda põlgab tema meelest orjalikku kuulekust.
Juba selle suure maskeraadi alguses läkitas keegi sotsiaalmeediasse umbes sellise nalja:
"Mitte ei saa sellest maailmast aru," ütleb endine pangaröövel. "Aastaid tagasi läksin panka, mask ees, mulle kutsuti politsei ja mind pandi istuma. Nüüd läksin panka ilma maskita, ja jälle oli politsei platsis, pani mu käed raudu ja viis autoga politseisse. Tuli trahvi maksta, hea veel, et istuma ei pandud."
Nakkushaigus on tõsine asi. Seda tuleb piirata eelkõige raviga, haigete eraldamisega tervetest, kohe, mitte alles siis, kui asi halvaks läheb. Kasvõi eksperimentaalsete ravimitega.
Meil on aga lausa keelatud selles osas ilmselgelt ohutuid katseid teha, seevastu eksperimentaalsed vaktsiinid kuulutatakse kõigile kohustuslikuks. Meie koroonaideoloogidel ei ole kahju koguni väikseid lapsi oma altarile ohvriks tuua.
Selline käitumine näitab ilmselgelt, et juhid ei tunne muret meie tervise pärast, vaid maski-, testi- ja vaktsiinitootjate hiigelkasumi pärast. Kes julgeks kokku arvutada, kui palju meie maksumaksjate raha on kogu sellele atribuutikale kulutatud? Ja kui palju tülikat prügi on need meile juurde tekitanud.
Teatud tegelased on kasvatanud oma varandust meie arvel mitmete miljardite võrra. Miks nad ei kasuta oma suuri rikkusi tõepoolest haigusega võitlemiseks? Vastan: sest see pole nii tulus nagu too kõigile kohustuslikuks tehtav ogavalgusüst. Ka haiguse jätkuv edasikestmine on ju neile kasulik! Vaktsineerige, vaktsineerige, mis siis, et see teid ei kaitse, ütlevad nemad.
Kui tõesti on ülemaailmne kriis, siis on äärmiselt alatu selle arvel rikastuda. See peaks olema lausa seadustes kirjas ja surmanuhtlusega karistatav.
Miks ma peaksin usaldama eksperimentaalset kemikaali, mida toodavad ja turustavad sellised inimesed? Vaktsiinid on alati tehtud viirusest, see ju ei ole viirusest aretatud, niisiis, see ei ole vaktsiin.
Nii ogavalgusüst kui maskid on ju tegelikult mõeldud inimeste allutamiseks, kohustuslikule ideoloogiale kuulekaks tegemiseks. Uus juhtiv koroonaideoloog ütles selle ju välja: "mask on solidaarsuse näitaja". Jah, ka vaktsineerimise puhul on räägitud solidaarsusest ja teistest "hoolimisest".
"Solidaarsus", "salivus, "avatus" ja "hoolivus" – need kõik on uued liberaalpoliitilised terminid, mis tähendavad kuulekat, orjalikku allumist sellele uusliberaalsele diktaturile.
Niisamuti räägiti ju solidaarsusest siis, kui Euroopa juhid tahtsid kõik Aafrikast väljameelitatud illegaalsed immigrandid riikide vahel ära jagada. Solidaarselt. Ja selle mõtte absurdsuse tõi välja üks kõrge poliitik, kes võrdles seda olukorraga, kus majas lõhkeb veetoru, ja selle asemel, et toru ära parandada, jagatakse torust lekkiv vesi solidaarselt korterite vahel ära.
Me peame õppima ära tundma valede terminite tagant paistvaid ideoloogilise diktatuuri sarvi.
Ja keset neid koroonamanipulatsioone tekkis mitmele linnatänavale äkki üks suurte plakatitega kampaania, mille ilmne eesmärk oli taaskord rahvas "heade" ja "halbade" gruppidesse jagada ja need grupid omavahel tülli ajada. Seda tüliõuna levitas Eesti LGBT ühing, keda teatavasti heldesti rahastab sotsiaalminister Tanel Kiik isiklikult meie, see tähendab maksumaksja rahadest.
Suurel lillal plakatil oli kümme väga kohmakat, ebainimlike proportsioonidega inetut šablooni, mitte ei saanud aru, keda need pidid kujutama, kas tegemist oli mingite veidrate kaisukarude või ülekaaluliste inimestega.
Sama veider oli ka tekst: "55 % LGBT+ õpilastest ütles, et homovaenulikke märkusi kuuldes ei sekkunud nende kaaslased kunagi."
See õnnetu kampaania tahtis ilmselt olla näpuviibutus nendele, kes ei ole ikka veel aru saanud LGBT+seksuaalide erilisest osatähtsusest meie ühiskonnas.
MIKS suurte plakatitega tänavatel karjutakse appi ainult ühe, tegelikult täiesti marginaalse grupi kaitseks? Mitu sellist "LGBT+õpilast" on ühes koolis? Narritakse ju ometi ka teisi lapsi, keda on kindlasti palju rohkem? Miks ei võiks üks probleemne grupp kaitsta kõiki kiusatuid?
Kui ta ikka on probleemne grupp, sest LGBT+ aktivistide tegevus näib pigem olevat suunatud oma (tavalisest erineva) intiimelu propageerimiseks, mitte kiusatute kaitseks. Selliste ebaõnnestunud kampaaniatega nad tegelikult ju alandavad neid, keda nad enda meelest kaitsta püüavad. Samuti alandavad nad iseennast. Nagu oleks suguelu nende elu keskpunkt ja identiteedi alus.
Kes on need LGBTQ+ õpilased? Kas tõesti on see sotsiaalministeeriumi "koostööpartnerist" agitbrigaad juba meie koolides endale jüngrite hordid loonud, keda nad valvavad ja harivad ja küsitlemas käivad, kui palju kellegi kohta on "märkusi" tehtud ja kes on "sekkunud" või mitte "sekkunud". Äkki koostatakse seal isegi inimeste klassidesse liigitamise katalooge?
Miskipärast tuleb mulle meelde väljend "nagu elevant portselanikaupluses".
Teisme-eas on seksuaalsus tegelikult väga õrn teema. Kõikide jaoks, saati siis veel nende jaoks, kes liiga varakult ära tunnevad, või kellele tundub, et nad ei ole seksuaalses arengus päris tavalise orientatsiooniga. Või ei arene niisama kiiresti nagu ehk mõni teine, kes on juba väga noorelt suur tüdrukutevallutaja.
Seksuaalsus on ka väga isiklik teema, iga laps areneb isemoodi, me ei ole sellised ühtmoodi paberist väljalõigatud nukud, nagu need pätakad sellel lillal plakatil!
Lapsed, ärge laske ennast jaotada erinevatesse seksuaal-huvi-grupikestesse, ärge laske omakasupüüdlikel manipulaatoritel endalt ära röövida oma imelist, süütut ja kordumatut lapsepõlveaega!
Oma isiklikku intiimelu ei tohi plakatitega tänavatele välja tuua!
Iga asi on õige ja kohane omal kohal, intiimelu tavalisest erinevate variantide propageerimine tänaval on kohatu ja häbiväärne!
Jätke koolid rahule, jätke lapsed rahule, palun ärge hakake lapsi lasteaiast peale seksuaalideks jaotama! Suguküpsus hakkab KUJUNEMA puberteedieas, aga suguküpseks saab inimene alles 18-20 aastaselt.
Niiviisi peaks haridusministeerium oma hoolealustesse suhtuma ja kaitsma neid igasuguse liiga varajase seksuaalsegaduse propaganda eest! Jätame lapsed rahule, ärme röövime neilt nende lapsepõlve! Nad saavad täiskasvanud olla ja täiskasvanuelu elada mitukümmend aastat, lapsepõlv kestab vaevalt 15 aastat.
Laste seksuaalse propagandaga ahistajad on kurjategijad! Kui tõesti mõni õpiane tunneb liiga varajast soovi "omasoiharusega" tutvuda, siis saab ta seda teha väljaspool kooli! Koolis ei tohi lapsi jaotada erinevateks seksuaalideks! Laske lastel olla lapsed!
Inimene on kordumatu ja hindamatu väärtus, elu on tohutu kingitus. Inimene ei tohi ennast alahinnata, ei tohi lasta endaga manipuleerida, ei tohi alluda rumaluse ja kurjuse jõududele, kes tahavad tema hinge ära hävitada, tema vaimu segadusse ajada, kes tahavad vormida meist kuulekad massietturid, ahned mõistuseta tarbijad ja fanaatilised seksiorjad.