Kui võim kardab nii-öelda teisitimõtlejaid ja ajakirjandus piirab nende avaldamist, siis tunnistatakse ju seeläbi, et midagi on valesti, lausa nii valesti, et sellele ei tohi rahva tähelepanu juhtida, kirjutab Malle Pärn.
Aeg-ajalt jääb mulje, nagu tahetaks, et inimesed oleksid ühesugused. Et nad mõtleksid ühtemoodi ning suhtuksid asjadesse, nähtustesse, sündmustesse ja kaasinimeste tegemistesse ühtmoodi. Ja väljendaksid ka seda meie ajakirjanduses. Vasak, parem, üks, kaks!
Kuulge, see oleks ju igav! Meil on nõukogude ajast meeles, et see ühehäälne ideoloogiline koorilaul on kitsas ja primitiivne.
Kujutage ette: mingi grupp seltsimehi tahab teha ühiskonnaelus mingi muudatuse ja kõik hõiskavad: küll on tore, oleme kõik avatud ja uuendusmeelsed! Piisaks ilmselt ühestainsast ajalehest, et seda kuulutada.
Vähemalt ajakirjanikud võiksid sellest aru saada ning mitte pidada tagurlikuks või "rassistlikuks" näiteks mõtlejat, kes püüab meid manitseda oma ühistegevuse tagajärgi tõsisemalt kaaluma. Nad peaksid olema talle tänulikud, sest tema teeb ajakirjanduse ka aruka ja mõtlemisvõimelise lugeja jaoks huvitavaks.
Arukas ajakirjanik arvestab ju ikka aruka inimesega rohkem kui sellisega, kes ei mõtle, kes võtab vastu talle pakutud „mannapudru" ja on sellega kenasti rahul.
Miks on vaja kakelda erinevate arvamuste pärast? Miks ei võiks nad kõik olla ajakirjanduses kenasti ja viisakalt kõrvuti, ilma toimetuse (või poliitikute) lisatud halvustava hinnanguta? Las iga lugeja valib välja selle, mis temale on vastuvõetav. Ja vaidleb vastu, kui miski tundub olevat vale?
Looduses lubatakse punasel jääda punaseks ja kollasel kollaseks, ehkki enamik taimi on rohelised. See ju rikastab loodust? Ka sarnastel värvidel on väga palju erinevaid varjundeidd.
Ajalehte rikastavad erinevad arvamused ja seisukohad. "Rikastamine" on meil ju moes ja soosingus? Miks on vaja valitseva ideoloogia kriitikale sildid peale kleepida? Kas see ideoloogia on nii valelik, et seda ei olegi võimalik ilma vastaste sildistamiseta õigustada?
Miks on vaja mingitesse -ismidesse liigitada need, kelle mõtted ei lähe kokku teatud ideoloogiasuunaga? Absurdsetesse pealegi, nagu putinism ja populism? Meil on ju ametlikult demokraatia? Või enam ei ole?
Siis peaks valitsus selle avalikult välja kuulutama, et me teaksime, kuidas uutes oludes õigesti käituda. Praegu justkui julgustatakse Eesti inimesi avaldama oma arvamust ja siis kleebitakse osadele inetud sildid peale. Pannakse häbiposti. Ja teised upitatakse parnassile, tühja kõmisema.
Kui võim kardab nii-öelda teisitimõtlejaid ja ajakirjandus piirab nende avaldamist, siis tunnistatakse ju seeläbi, et midagi on valesti, lausa nii valesti, et sellele ei tohi rahva tähelepanu juhtida. Seega võimulolijad kuritarvitavad oma võimu selleks, et rahvale peale sundida oma tahet, oma eelistusi, oma seadusi, mille põhjendamiseks neil puuduvad tõsiselt võetavad argumendid.
Sugugi mitte iga uuendus ei ole heas mõttes edasiminek ehk progress. Nii mõnigi uuendus kipub olema hoopis järeleandmine kellegi isekale tahtmisele. Või tagasiminek kuhugi minevikku.
Sõnades Eestis justnagu tunnustatakse erinevusi: "erinevus rikastab", "võrdne kohtlemine", "samapalju inimene".
Aga need on valitud erinevused, valitud nahavärvid, valitud religioonid. Valitud võrdsus. Normaalne seksuaalsus, binaarne soojaotus, traditsiooniline perekond, valge nahavärv ja väike soome-ugri rahvas nimega eestlased – need ei kuulu väljavalitud ja poliitiliselt eelistatud erinevuste hulka.
Peamine, mida ma tahan öelda, on: hakkame ometi rääkima asjadest rahulikult, ilma vastastikuse sildistamiseta! Ilma hüsteeriata! Teeme nii, et igaühel on õigus ja vabadus ennast nimetada ükskõik-mis-istiks, aga teisele ei tohi oma suva järgi silte külge kleepida! Ei tohi öelda: "Sa oled jõle!", kui inimene ei ole midagi jõledat teinud.
Kuula ära, loe läbi, ja vasta, kui sul on paremaid mõtteid, aga ära loobi asjatundmatuid hinnanguid ja silte! Ära pane teistele oma sõnu suhu!
Valelik siltide kleepimine külvab ja kasvatab ühiskonnas sallimatust. Ja lõpuks ka vihkamist. Jaotab inimesed omavahel kaklevateks gruppideks.
Meid ju nimme aetakse omavahel tülli, et me ei paneks tähele seda, kuidas meie elu hävitatakse, kuidas normaalsus järk-järgult ebanormaalsusega asendatakse.