Kas me leiame praegu kõige vaesemast kihist mõne tolleaegse aktiivse parteilasest juhtivtöötaja? Ei, nad on kõik palju paremal järjel kui toonased tegelikud teisitimõtlejad! Ja usun, et enamus toonaseid teisitimõtlejaid on seda ka praegu. Sest nad ei oska mõelda omakasule, kirjutab Malle Pärn.
Meie elu järsk ja kiire halvenemine paneb vahel mõtlema, et tegelikult oli meie elu sellel "õudsel nõukogude ajal" ju üksjagu lahedam?
Vähe oli neid inimesi, kellel ei olnud võimalik pikka aega mingisugust tööd leida, vähe oli neid, kellel ei olnud mingitki katust pea kohal. Lapsed käisid koolis ja lausa näljas ei olnud keegi. Ehitati kultuurimajasid ja raamatukogusid, isegi väikses alevikus oli haigla ja külas oli algkool.
Nüüd on paljud inimesed tööta, linnades hulguvad kodutud, koolid ja raamatukogud pannakse kinni, väiksemad haiglad on juba kinni pandud, inimesed otsivad prügikastidest taarat või koguni toitu.
Siltide kleepimine on alati olnud üks propaganda vahendeid. Paha nõukogude-aeg ja hea isesesvus-aeg. Kumbki ei vasta ju tegelikult tõele. Või mis iseseisvus-ajast me üldse saamegi rääkida? Kui paljuke meil seda aega oli? Lühikest aega oli meil iseseisvuse illusioon, mis on ammu kadunud.
Me oleme praegu täpselt samuti valeliku propaganda ohvrid, nagu me olime toona. Vahe on vaid selles, et siis ei olnud mängupanused nii suured ja mäng ei olnud sellepärast nii vägivaldne. Mäng ei käinud elu ja surma peale.
Betti Alver elas keldrikorteris, tema loomingut ei avaldatud, aga uskuge mind, ta ei elaks mitte paremini praegu, ta oleks ju seesama, kes ta oli siis – põhimõtteline, aus, sirge seljaga ja prohvetlikult vaheda sulega!
Igas riigis, igasuguses vähearenenud ühiskondlikus süsteemis on alati neid inimesi, kes maksavad oma kannatustega kinni edukate ja aktiivsete tegijate edu ja aktiivsuse.
Kummaline, et need on enamasti kõikides süsteemides ikka needsamad inimesed – need, kes mõtlevad ise, kes hoiavad alles oma südametunnistuse ja inimliku väärikuse, kes ei jookse kaasa tobedate moevooludega, ei ehita endale mugavat elu, ei nõua kõrgeid sissetulekuid teiste inimeste arvel, kes ei tõsta kedagi kodudest välja, ei trügi ega laima, tõsta kisa, kaeba kohtusse, ega nõua oma isekaid õigusi.
Kas me leiame praegu kõige vaesemast kihist mõne tolleaegse aktiivse parteilasest juhtivtöötaja? Ei, nad on kõik palju paremal järjel kui toonased tegelikud teisitimõtlejad! Ja usun, et enamus toonaseid teisitimõtlejaid on seda ka praegu. Sest nad ei oska mõelda omakasule.
Selle eest oskavad nad asju õigesti näha ja isegi ette näha. Igaühele on antud midagi. See, kes hästi oskab võimu või varandust jahtida, selle silmad on ähmased tõde nägema – sest kirjutatud on, et kahte isandat ei saa teenida.
Muidugi oli palju asju väga pahasti. Muidugi oli kuulekas keskpärasus esirinnas ja kõrgemalt poolt heaks kiidetud. Ent kas praegu see nõnda ei ole? Me ju näeme, kuidas autasustatakse ja propageeritakse ikka enamasti seda kuulekat keskpärasust? Tähtis on olla ideoloogiliselt "õigel poolel", siis saad aasta kodanikuks ja presidendilt ordeni.
Selge pilguga tervemõistuslikud mõtlejad, iseseisvad, ausad ja julged inimesed on vist kõigi süsteemide silmis ohtlikud inimesed, sest nad ei allu ideoloogiatele ega ajupesudele.
Mõelgem hästi järele, enne kui hakkame eelmist elukorrraldust tervenisti maa põhja kiruma!
Me oleksime ometi võinud vähemalt esimeseks kümneks aastaks säilitada selle osa, mis tolles süsteemis head oli ja muuta järk-järgult vaid seda, mis oli paha.
Meil räägiti ja räägitakse ikka veel kassi või koera saba maharaiumisest, et korraga on nagu parem kui jupp-haaval. Kes seda teab, me pole ju koerte või kasside käest küsinud. Ega küsi ka, justnagu me ei küsi nende inimeste käest, kelle elud me katki lõikame.
Kas on kergem inimene korraga tappa, või siiski püüda teda niikaua kui võimalik, ravida? Kui saba jupp-haaval lõigata, siis saab loom veel mõnda aega seda liputada ja tüüriks kasutada, ühekorraga tervest sabast ilmajäänud loomake on korrapealt invaliid.
Miks on üldse vaja kassil või koeral saba maha raiuda? Mille poolest ta elu siis parem on? Ja mille poolest meie elu siis paremaks läheb?
Kui me vaatame ainult erastamistele, investeeringutele, rohkele kaubavalikule, paljude rikkurite kõrgetele kasumitele, tippjuhtide palkadele, igasugu eurotoetuste osavate lüpsjate jõukale elule, siis on muidugi kõik kole hästi.
Ent selle "heaolu" teeb täiesti tühjaks kõik see, mis on hävitatud, likvideeritud, invaliidistatud, kõrvale heidetud, seisma pandud, ära lõigatud.
Maaelu järkjärguline väljasuretamine (mis õige hoogsalt jätkub!) on kuritegu oma rahva vastu!
Rääkimata sellest, et tegelikult see klantspilt ei ole ju heaolu. See on nagu vähkkasvaja, mis hävitab elavad rakud. Niisiis, me hävitame selle, mis on loomulik, meie maainimeste toodang ei kõlba meile enam, sest suured saksad mujal maailmas tahavad meid üle ujutada oma hiigelvabrikute mürgitatud masstoodanguga.
Kui paljuke on meil veel neid inimesi, kes midagi toodavad? Enamus tegeleb kaubitsemisega, mida vene ajal nimetati spekuleerimiseks. Ja need kaupmehed veavad siia sisse igasugust prahti, mida kellelgi vaja ei ole. Eestimaa näib olevat Euroopa prügimägi, kuhu sokutatakse sisse kõik, mis mujale ei kõlba. Huvitav, mis on see järgmine paik, kuhu viiakse need asjad, mis siin müümata jäävad?
Me ei tohi oma majandust juhtida ameerika printsiibil. Me vist ei ole päris ühesuurused riigid. Meil ei ole vaja tohutu suuri farme. Meil on maal veel piisavalt palju inimesi ja nad on enamasti harjunud tegema tööd, mitte sebima ja sekeldama raha ümbertõstmiseks ühest taskust teise.
Me oleksime pidanud võimalikult palju raha suunama põllumajandusse. Aitama luua korralikud normaalse suurusega talud või ühistud ja maksuvabad ettevõtted ennekõike maapiirkondadesse.
Siis oleks meil Eesti veel alles.
Need on üsna valusad ja pessimistlikud mõtted. Loodan, et neid ei peeta riigivastasteks ega ka mingiks minevikuihaluseks, sest need on sündinud murest meie riigi ja rahva pärast. Meie laste tuleviku pärast.
Need ei ole mitte vihkamise, vaid armastuse mõtted.
Maja ehitamist alustatakse vundamendist.
Riigi ülesehitamine on kahtlemata palju keerulisem kui maja ehitamine. Sest maja on kõikidele nähtav, igaüks on suuteline seda üleni ja ühekorraga nägema ning hindama. Riik on liiga suur ja salapärane üksus, seda ei ole keegi suuteline ühekorraga haarama.
Need, kes on asunud seda riiki juhtima ja korraldama, usuvad, et inimeste elu on võimalik viimseni planeerida ja suunata ja seadustega paika panna.
Lihtne on valitseda riiki nõnda, et rahvas pannakse võimude poolt väljamõeldud (rumalaid) seadusi täitma. Selline valitsemisviis tegelikult ei korralda ühiskonna suhteid. Pigem hävitab see inimeste loomuliku elukeskkonna.
Seaduste tegemisel tuleb lähtuda konkreetsest elukeskkonnast, rahva olukorrast ja kultuurist, meelsusest.
Kes hakkab istutama uut metsa, see saab seda kujundada oma tahtmist mööda.
Juba kasvavat metsa ei ole võimalik kiiresti ümber kujundada. Seal tuleb teha muudatusi ettevaatlikult, et tervet metsa ühekorraga mitte ära hävitada. Surnud puud tuleb maha võtta ja noori asemele istutada.
Riigis, inimühiskonnas – ei tohi kunagi teha lageraiet.