Nad ei taha õiglust, nad tahavad Eesti okupeerida. Seda näitab nende aina enamatesse institutsioonidesse siirdeid levitav tegevus, kirjutab Malle Pärn.

Juba üle kümne aasta on meil kestnud üsna inetu moraalisõda. Just nagu see aeglane konnakeetmine. Algul taheti kooseluseadust. See suruti vägisi läbi, siis juba nõuti sooneutraalset abielu. Ka see suruti vägisi läbi. 

Nüüd on meil kväärteadused juba kooliõpikutes. Juba tehakse meil LGBT seadusi, mis kohustavad kõiki alluma kväärideoloogiale. Lausa ametlikult kuulutatakse "transfoobideks" ja "homofoobideks" terved normaalsed inimesed, kes ei taha sellele ideoloogiale alluda. 

Ja nüüd ütleb üks "uue ideoloogia" läbisurujaid, ministri rollis, et tema meelest peame kõik olema juba "sellega leppinud, et me ei pea neid võitlusi uuesti ja uuesti pidama". Sest nemad ju said oma tahtmise? Konn peaks olema juba piisavalt pehmeks keedetud? Kõik peaksid nüüd rahul (või vähemalt vait) olema? 

Miks? Kas ta on tõesti nii rumal, et ei saa aru, mis meil toimub? Või ei tea ta, mida tähendab inimene olla? 

Me oleksime leppinud siis, kui kahe leeri vahel oleks sõlmitud kompromiss. 

Triibuseltskond võitis paar lahingut. Ebaausate võtetega. Aga abielu kaitsjad ei saanud ju midagi? Nemad lükati kõrvale. Neid isegi ei kuulatud ära. Neile löödi templid peale. Sallimatud ja homofoobid ja tagurlased. Kvääriaktivistid viivad enda meelest meid inimkonna arengus edasi. 

Kuhu edasi?  

Ameerikas on mingi triibuaktivist juba võikalt kuulutanud, et "transfoobia on nagu seagripp ja tripper"! Normaalne inimene on haige? Ja kuskil juba laulatati ühte abiellu neli meest? Kuskil abiellus naine oma koeraga? Kas ma tohin varsti abielluda oma armsa autoga? 

Me teame, et tänapäeva totalitaar-liberaalid ei peatu, vaid kihutavad oma valitud suunas edasi. Me teame, et nad ei ole iial rahul, ükskõik kui palju me neile alla anname. Nad astuvad alati sammu edasi ja sunnivad meid taganema. Või häbenema oma "tagurlust".

LGBT aktivistide ja toetajate kogukond ei hakka kunagi kuulama neid, kes nende isekat ja rumalat tegevust kritiseerivad. Nad ei hakka kunagi arvestama nendega, kes ei taha abielu võrdsustada suvalise suguelu-mõnu-kooslusega. 

Nad ei kavatse kunagi proovidagi mõista, mille poolest mehe ja naise abielu on erinev nende omavahelistest suhteliitudest, ja mis on üldse abielu ning miks on ta riigi kaitse all. Sellest on nii palju räägitud, aga nemad ei ole seda kunagi kuulanud. 

Tahaksin kõikidele LGBT aktivismi toetajatele öelda: palun, kui teil veel mingi inimlikkuse säde alles on, lugege läbi abielu kaitsjate kirjutised ja püüdke neid tõsiselt võtta. Austage neid võrdsete kaasinimestena, ärge sildistage neid õelateks ja lollideks. 

Te hõikate, et teie "olete päriselt olemas" – ka nemad on päriselt olemas! Ka nemad on sellistena sündinud, ka nendel on samasugused õigused elada oma elu nii nagu nemad soovivad! Ka nemad väärivad täit riiklikku kaitset igasuguse diskrimineerimise ja kiusamise vastu, võrdselt "LGBTIQ-inimestega"! Ka nemad elavad sellessamas ebaturvalises maailmas!

Ka neid ahistavad nendesse pahatahtlikult suhtuvad isekad aktivistid ja grupeeringud, kelle eest riik peaks neid kaitsma. 

Ja kui miski (nagu abielu) on neile püha, siis, isegi kui te ei mõista, mis see on ja miks see neile püha on, siis ärge seda puutuge. Austage teiste püha. Isegi kui te ei tea, mida üldse püha tähendab ja teile ei ole miski püha. Nendele on. Austage seda, see on ühiskonna normaalse kooseksisteerimise alus! Ilma selleta oleme isekate kaabakate kari. 

Püüdke kõikidest kaasinimestest lugu pidada, ärge kahtlustage rumaluses, õeluses või pahatahtlikkuses haritud inimesi, kelle põhimõtteid või elukäsitlust teie ei suuda (või ei taha) mõista. Ärge kleepige kaasinimestele peale lolle ja inetuid silte (homofoob, transfoob, vanameelne). 

See oleks esimene samm tegeliku võrdsuse poole. Inimliku ühiskonna poole. Kompromissi poole. 

Aga meil pole sellist lootustki, sest meie "arengud" liiguvad vastassuunas.  

Ausalt, mul on neist aktivistidest lausa kahju. Inimesed, kes ise uhkelt identifitseerivad ennast ja jaotavad liikidesse – üksnes suguelumõnude järgi. Nagu polekski neil vaimu ega hinge. See on ju enda alandamine loomastki allapoole. 

Kõik need riiklikud "seadused", mis püüavad moodustada LGBTIQ-inimestest kõigile vastuvõetavat uut eliitklassi, õhutavad jätkuvalt ühiskonnas vaenu nende vastu. 

Just selliste seaduste tegijad tuleks vihaõhutamise eest kohtu alla anda. Nad suunavad alatul kombel üht (naiivset) gruppi inimesi ühiskonnas avalikult narri mängima ja ühiskonnas konflikte tekitama. Terve see seadustik on sügavalt ja häbiväärselt alandav, nagu oleks tegemist mingite abitute invaliididega. Kummaline, et nad sellest aru ei saa. 

Tahaks kõigepealt küsida, kus meie ühiskonnas on esinenud "seksuaalvähemuste" ebavõrdset kohtlemist? 

Kas kellelegi on makstud vähem palka sellepärast, et ta kuulutab ennast kuuluvat mingisse LGBT erigruppi? Kas kedagi on selle pärast töölt lahti lastud või tööle võtmata jäetud? Kas kedagi on selle pärast ühistranspordist välja tõstetud või kohviku ukse taha jäetud? Kas kellelegi on tehtud selle pärast takistusi oma mõtete väljendamisel või oma loomingu esitamisel? Kas kellelegi on selle pärast mingi preemia jäetud välja andmata? Kas kedagi on selle pärast avalikult halvustatud? Kas kedagi on selle pärast vangi pandud? 

Ei ole ju? Kus siis see ebavõrdne kohtlemine on? Igasugu "väärkohtlemised" saavad meil sageli osaks ka "seksuaalenamustele". Milleks siis vahet teha – kaitseme ometi KÕIKI võrdselt?? 

Ah et kedagi on solvatud selle pärast? Mõelgem, kas ikka on solvatud lihtsalt selle suguelu erinevuse pärast, või on siiski põhjuseks olnud selle kellegi enda väljakutsuv käitumine, avalik enda erisusega uhkustamine ja endale erikohtlemise nõudmine? Ja teistsuguste inimeste ülbe halvustamine? 

Valeterminite kasutamine näitab ilmselget propagandat ja demagoogiat. Ei ole olemas mingit homofoobiat ega transfoobiat. 

Tegelikult on meil tegemist üsna jõulise misoheteeriaga – normaalsuse vihkamisega ja mahategemisega. Teiselt poolt võib olla tegemist misokvääriaga – vastumeelsusega kvääriideoloogia vastu. Kui esimene on lubatud, isegi soositud, siis peaks olema vähemalt võrdselt lubatud ka teine. 

Millal hakatakse meie riigis inimesi võrdselt kohtlema? 

Kriitiline suhtumine mingisse võõrasse nähtusse ei ole viha ega haiguslik hirm. Kriitiline suhtumine ei lähtu eelarvamusest, vaid kainest analüüsist. Ükski LGBT aktivist ei ole suutnud ümber lükata mitte ühtki mõistlikku kriitilist argumenti. Vastuseks on avaldatud ainult kväristlikku demagoogiat ja otsest isikute halvustamist. 

Konfliktis tuleb ikka näha ka vastaspoolt, adekvaatselt, mitte jõllitada teda pimeda vihkamisega. Loll lihtsalt kuulutab enda õigeks ja teise valeks. Tal ei ole argumente. Temale on endastmõistetav, et temal on õigus. 

Kui peapiiskop toetas mõtet, et abielu tuleks põhiseaduses määratleda mehe ja naise liiduna, siis puhkes tohutu sõda, häbiväärne sõnnikurahe tabas peapiiskopi sotsiaalmeedia lehekülge. Tuletagem meelde, kuidas Perekonna ja Traditsiooni kaitse sihtasutust on pommitatud ja missugune võigas kujutis on loodud Varro Vooglaidist, väärikast, targast, kindlameelsest ja seaduskuulekast riigikogu liikmest. Selline on LGBT kogukonna tegevus. Selline on nende aktivistide mentaalne tase. 

"Eesti LGBT Ühingu visioon on õiglane ja turvaline Eesti riik LGBT+ inimestele." 

Kui te tõesti seda soovite, siis lõpetage sõdimine normaalsuse vastu! Lõpetage mõistlike kriitikute vaigistamine. Sest lakkamatu sõda ei saa kunagi olla õiglane ja turvaline – mitte kellelegi! 

Mina tahan, et meie riik oleks õiglane ja turvaline – kõigile inimestele! Mina tahan rahu, mitte sõda. 

Aga sõja peab lõpetama ründaja, agressor, mitte see, kes oma rahvast kaitstes ründajale vastu hakkas. LGBT aktivistid on meil Venemaa rollis, kui Ukraina sõda võrdluseks võtta. 

Nad ei taha õiglust, nad tahavad Eesti okupeerida. Seda näitab nende aina enamatesse institutsioonidesse siirdeid levitav tegevus.