Me võime igat värvi „pöördeid" välja mõelda, kollaseid, siniseid ja lillasid, ja need kõigile kohustuslikuks teha ja sellega inimeste elu täiesti ära rikkuda, aga taevakehade liikumine sellest ei muutu karvavõrdki, kirjutab Malle Pärn.
Mis on inimese identiteet?
Kes ma olen? Kas me esitame vahel endale sellise küsimuse?
Mis on see minu oluline sisu või seisund, mille järgi ma ennast identifitseerin? Kuhu ma kuulun selles kirevas ja vastuolulises inimestekarjas? Mida ma oluliseks pean ja millest püüan hoiduda?
Kui keegi minult küsib: kes sa oled, kuidas ma vastan? Jah, esimene vastus on nimi. Mis tegelikult minu olemust ju ei väljenda. Välja arvatud siis, kui minu nimi on küsijale tuntud, kui ta on vähemalt osaliselt teadlik minu avalikust tegevusest, minu avaldatud mõtetest.
Identiteedi määrab mingi pikaajaline muutumatu määratlus, mingi oluline sisu, inimese olemus, senine avalik tegevus.
Jah, ka sugu on identiteet, kuni teda ei muudeta mingiks suvaliseks üleöö muutuvaks soovmõtlemiseks. Inimene, naine, mees – need on identiteedid. Aga need on väga üldised, need on ühised meile kõigile. Me kõik oleme inimesed ja me kõik oleme kas naised või mehed.
Vahepealset identiteeti ei ole. Meil on palju erinevusi, aga identiteet on ikka ainult kas mees või naine. Punapea või vasakukäeline ei ole identiteet, see on lihtsalt üks lisaomadus. Punapäine naine, vasakukäeline mees.
Identiteet on ka inimese amet ja elukutse ja kutsumus, ühiskondlik positsioon, ideoloogiline või poliitiline valik või kuuluvus. Ka maailmavaade, põhimõtted, eluvalikud ja eelistused, ning usk.
Identiteedi põhjal ühinevad inimesed sageli gruppidesse ja ühistegevusse. Ühise elukutse probleemid panevad need grupid riigile nõudmisi esitama. Näiteks õpetajad ja kultuuritöötajad soovivad oma töö eest väärilist palka saada. Ma ei usu, et see suurest ahnusest sünnib. Meie palkade vahed on ebanormaalselt ja ebaõiglaselt suured.
Lesbi ja gei ja „trans-inimene" ei ole identiteet, – see on lihtsalt üks omadus või eluvalik, me ei jaga ju inimesi vastandlikesse gruppidesse näiteks silmade või juuste värvi järgi?
LGBT inimene, nagu nad ennast nimetavad, ei ole identiteet, juhul, kui selle all mõeldakse lihtsalt inimese seksuaalset eelistust. See on küll üks oluline omadus, aga mitte identiteet. Homoseksuaalsus ei ole identiteet. See on omadus. Üks identiteedi osa, millega enamasti keegi ei uhkusta.
Sellega uhkustamine, selle suurendamine identiteediks pisendab inimese ju üleni suguelu tasandile. Rahumeelne homoseksuaal ei kuuluta kõigile, et ta eelistab samast soost partnereid. Ja keegi ei kiusa teda. Eestlane on üsna salliv ja rahumeelne. Kui talle ei hakata peale suruma midagi, mis talle on vastuvõetamatu.
Selle eelistuse kui mingi erineva nähtuse esiletõstmine ja selle alusel ühiskonnalt endale erilise kohtlemise nõudmine ongi tekitanud ühiskonnas palju lahkhelisid, mida need tekitajad ise nimetavad „homofoobiaks". Paradoksaalne, kas pole? Ise kutsuvad oma pealetükkiva tegevusega esile vastupanuliikumise ja tembeldavad selle haiguseks, asetades ennast süütu ohvri rolli? Kes siin tegelikult ohver on?
LGBT aktivist on aga tõepoolest identiteet, ta on astunud ühiskonnaga poliitilisse võitlusse, milles ta esindab teatud põhimõtteid ja esitab ühiskonnale oma nõudmisi, mis aga ei tarvitse mitte kõikidele meeldida.
Ta peab arvestama sellega, et poliitilises võitluses võib temale tekkida ka vastasleer, kellel on täpselt samasugused õigused väljendada oma vastumeelsust tema poliitilisele nõudmistele nagu on temal oma nõudmisi esitades. Temal ei pea olema mingit eelisseisundit. Tema nõuab ühiskonnas muutusi, mis puudutavad kõiki.
Kui ta nimetab oma poliitilist vastast „homofoobiks", siis peaks tema ise ju enda määratluse järgi olema „hetero-foob", kuna ta tahab ära muuta traditsioonilise abielu sisu ja tähenduse – tema nimetab seda heteroseksuaalseks abieluks. Justnagu oleks võimalik veel mingi muuseksuaalne abielu.
Tegelikult ju ei ole. Abielu on mehe ja naise liit. Sest bioloogiliselt on abielu aluseks liigijätkamise instinkt. Kuna inimesel on peale ihu ka vaim ja hing, siis on see instinkt inimkonna sajanditevanuses kultuuris loonud endale tohutu tundemaailma, alustades lihtsast armumisest kuni kaunite kunstideni välja.
Progressiivaktivist nõuab ükskõik millise kooselu võrdsustamist traditsioonilise abieluga. Ja ainsaks põhjuseks või põhjenduseks sellele nõudmisele on see, et teatud (väike) grupp inimesi seda soovib. Kas pole isekas?
Isekus teatavasti ei kuulu inimese meeldivamate omaduste hulka ega ole ka inimõiguste hulka arvatud. Kui kedagi tema isekuse pärast kritiseeritaakse, siis ei ole see mingi vihakõne ega foobia, vaid isekalt ja ülbelt käituva inimese eetiline korralekutsumine.
Ei ole ju välja kuulutatud mingit ehmatavat teaduslikku avastust inimese kohta, mis annaks vaieldamatu põhjenduse abielu mõiste „laiendamisele". Näiteks, et munarakk võib viljastada munarakku või seemnerakk seemnerakku?
Me ei saa loodust ümber teha. Me võime igat värvi „pöördeid" välja mõelda, kollaseid, siniseid ja lillasid, ja need kõigile kohustuslikuks teha ja sellega inimeste elu täiesti ära rikkuda, aga taevakehade liikumine sellest ei muutu karvavõrdki. Päike tõuseb meil endiselt idast ja loojub läänes ning inimene kõnnib endiselt kahel jalal.
Niisiis, LGBT aktivismi vastastel mõtteavaldustel ei ole midagi tegemist mingi foobiaga, ei hirmu ega vihkamisega. Ega vihakõnega. See on demokraatliku ühiskonna vaba avalik mõttevahetus. See on mõtlevate inimeste hoiatus kergemeelsetele kultuurirevolutsionääridele.
Kõigil ühiskonnaliikmetel peab olema võrdne õigus avaldada oma suhtumist, oma mõtteid ja seisukohti igasuguste tegevuste kohta, millega meie ühiskonnaelu või elukorraldust muuta tahetakse.
Ainult väga rumalad ja väga isekad inimesed keelavad ära kõik teistsugused mõtteavaldused või tembeldavad arukad vastuargumendid haiguslikeks.
Selline keelamine näitab selgelt, et tegemist ei ole mitte heade ja õigete nähtustega, sest nende muutuste läbisurujatel ei ole mõistlikke argumente oma tegevuse selgitamiseks või õigustamiseks. Relvad haaratakse ikka siis, kui mõtete ja sõnadega ei ole suudetud midagi saavutada.
Jah, klassikalises mõistekeeles võiks öelda, et see on saatanlik pealetung. Inimlikkus tahetakse ära hävitada. Hea, et meil on veel inimesi, kes seda inimlikkust kaitsta julgevad ja tahavad. Ja ikka veel jaksavad.