Imetajad on lahksoolised, ja inimese bioloogiline sugu (naine ja mees) ei ole sotsiaalne konstruktsioon, vaid teaduslik fakt. Mingeid muid soovariante ei ole olemas, kirjutab Malle Pärn.

Kui keegi räägib "liberaalsest demokraatiast" või "liberaalsetest väärtustest", siis on kohe selge, et tegemist on valeliku inimesega, kes lubab vabadusi ja õigusi ainult nendele, kes temale meeldivad, kes tema tahtmist teevad. Teistele on nii vabadus kui ka õigused keelatud. Ossinovski ütles selle kunagi Esimeses Stuudios ka välja: ta on nõus EKREga leppima vaid siis, kui EKRE allub sotsialistlikule diktatuurile ja loobub oma põhimõtetest. Kus siin see liberaalsus on? 

Inimene peab olema ettevaatlik, oskama näha sõnade taha, suutma lambanaha all ära tunda hunti. Sest maailmas on väga mitmesuguseid ärritajaid ja ahvatlejaid. Looduseski on olemas palju kasulikke ja tugeva ravitoimega taimi, aga on ka kahjulikke ja surmavalt mürgiseid. 

Sageli on viimased välimuse poolest sarnased kasulike taimedega. Inimesele on antud arenemisvõimeline mõistus ja koguni loomulik tarkus, mida aga sageli ei usaldata, vaid allutakse võimuorganite ideoloogiale, sest nõnda on mugavam diktatuuris elada.

Ossinovski on öelnud: "Rahvusriik on ohtlik ja inimvaenulik düstoopia."

Muidugi püüdis ta hiljem ennast õigustada, öeldes, et see on valesti tsiteeritud lause. Et düstoopia on see, kus verepuhtust nõutakse. 

Keegi ei ole meil kelleltki mingit verepuhtust nõudnud. Ei maksa sõdida enda joonistatud karikatuuridega, enda loodud tontidega. Mis on halba selles mõttes, et eestlane peab olema hea peremees omal maal? 

See ei ole mingi rassistlik rünnak kellegi teise vastu, see on endastmõistetav, nagu on endastmõistetav, et igaüks on peremees OMA KODUS. Ükski külaline ei saa otsustada, kuidas keegi peab oma kodus elama, kui ta seal kellelegi kurja ei tee. See ei ole düstoopia, see on normaalne elu. 

Hea on see, et Ossinovski andis meile termini selle ühiskonnakorralduse kohta, mida liberaalid ise meile peale suruda tahavad: see on tõesti ohtlik ja inimvaenulik düstoopia, kus looduslik sugu on "sotsiaalne konstruktsioon" ja igaühel on õigus kaks korda aastas sugu vahetada, kusjuures variante uue sugupoole valikuks on lugematu arv. Ja sugudeks jaotamise võimalusi olevat tänaseks juba neli alaliiki: bioloogiline sugu, sotsiaalne sugu, tunnetuslik sugu, juriidiline sugu. Jõukalt elame. 

Mina arvan, et kogu see liberaal- ja kväärideoogia on ise ülepea üks sotsiaalne konstruktsioon ja liberaalnarratiiv ning uus ideoloogiline inimene on Brüsseli virtuaalse kiibiga rikastatud isend, omamoodi programmeeritud robot, kes on reaalsest maailmast lootusetult ära lõigatud.

Normaalne inimene peab vaatama kahtlustavalt kõike, mida propageerib see sotsiaalne konstruktsioon, sest head neilt ilmselt oodata ei ole. Nad tahavad looduse ümber teha. Liberaalseks "diskursuseks".

Inimloomuse olemusest selline robotlik meelsus ei sünni. See on teadlik valik. Primitiivne kambavaim. Loomulikule olendile on omane sallimatus välise kahjuliku ärritaja suhtes ja vastuvõtlikkus kõige hea ja kasuliku suhtes. 

Kui raha devalveerub, siis tehakse rahareform. Meil on vaja sõnadereformi, sest paljud olulised sõnad on ära devalveeritud. Neid on raisatud, lausa kuritarvitatud täiesti vales tähenduses. Ei taha neid ise enam kasutada, sest nad ei tähenda enam seda, mida nad on algselt meie keeles tähendanud. Ja need, kes neid aina kuritarvitavad, näitavad sellega oma kambakuuluvust ja reaalsustaju häiret. 

Tuleks ära keelata sõnade kasutamine vales tähenduses, iga kord peaks kasutaja selgitama, mida ta selle sõna all mõtleb. Tuleks rääkida  mõistetega ja analüüsidega, mitte mitte siltide ja loosungitega. Et me saaksime kuidagi neutraalse keele pinnale tagasi, kus sõnadega ei peksta teisitimõtlejaid, vaid avaldatakse mõistlikke mõtteid, arutatakse eluliselt olulisi teemasid ja probleeme. Terminid tuleks taas ühtlustada. Sõnad on ära devalveeritud. 

Inimesed peavad hakkama oma sõnade (ja tegude) eest vastutama. Kõiki tuleb võrdselt kohelda, mitte nii nagu praegu, et uusliberaalidele on kõik lubatud, konservatiividele on kõik keelatud. Keel tuleb meelega uuesti harmooniasse seada!

Ehk oleks meil ikka vaja mingit lepituskomiteed, mingit jääkeldrit, mingit ühiskondlikku lepet? Kui inimesed ei oska ilma eeskirjadeta viisakalt käituda, siis tuleb need eeskirjad luua. 

Meil valitseb tõepoolest mingi väärtuste segadik, uusliberaalide sõda klassikaliste väärtuste vastu. Seletame lahti, mis on ühiskondlikud, kogukondlikud väärtused ja mis on kellegi isiklikud soovid või ihad. Sest isiklikud soovid võivad grupiti väga erinevad olla. 

Mõelgem kategoorilisele imperatiivile. Kas see vabadus või õigus, mida ma soovin isiklikult endale, aitaks ühiskonda paremaks teha, kui see kehtestada käsuna või uue tavana kõikidele? Kas kõik peavad minu soovide järgi elama? Mida see ühiskonnale annab? Kas ei ole sellel suunamuutusel äkki hoopis kurvad tagajärjed? 

Kas kahtlemine oma sugulises identiteedis on väärtus? Kas inimeste jaotamine liikidesse nende suguvariantide järgi on väärtus? Mida see inimesele annab? Mida annavad ühiskonnale need imelikud suguvariandid? 

Kas on väärtus suvalise koosluse võrdsustamine olemuselt püha matrimooniaga, millest sünnivad lapsed, kes kasvavad üles traditsioonilise perekonna turvalises keskkonnas? Kus on piirid? Piire ju tegelikult ei olegi, neid aina liigutatakse kaugemale? 

Kas laste sundseksualiseerimine lasteaiast peale on väärtus? Kas ema ja isa äravõtmine kõigilt sündivatelt lastelt on väärtus? 

Lugege ausalt üles, MIS on need liberaalsed väärtused, mida te ihaldate kohustuslikuks kuulutada. Arutleme nende üle, tõestage, et need ikka on väärtused. Mille poolest nad teevad ühiskonda paremaks, targemaks, ühtehoidvamaks, viisakamaks, üksteisest lugupidavamaks? Äkki on need hoopis vääratused või väärastused? Äkki on just need meie ühiskonna ära lõhestanud? 

Mõistlik inimene analüüsib ka enda käitumist, oma soove ja nõudmisi. Ja kuulab mõistlikke kriitikuid. Ja loobub oma soovitud muutuse nõudmisest, kui talle tehakse selgeks, et see muutus ei ole ühiskonnale kasulik. Oma elus on igaüks vaba valikuid tegema, aga ühiskonnaelu peab alluma kindlatele reeglitele.

Mida kujutab endast liberaalne demokraatia, liberaalne õigusriik? 

Kas ei ole sõna "liberaalne" iseenesest juba vastuolus nii väärtuste, demokraatia kui ka õigusriigiga? Liberaalne tähendab ju vabameelset, olemuselt lõtva, järeleandlikku. Tänapäeva uusliberaalid ei ole vabameelsed, kõikelubavad, kõikidele võrdseid võimalusi pakkuvad, vastupidi: nad ihkavad liberaalide diktatuuri, ülemvõimu. Klassikalised väärtused on neil asendatud uutega, isiklike soovidega, ühiskonna hüve ei lähe neile korda. Kas ma eksin? 

Mart Raukas seletas saates "Mõtleme taas" väga selgelt ära meie uusliberaalide kaks propagandasõna: avatus ja sallivus. Need on kirjeldavad terminid, mis poliitilise retoorika vahenditega on muudetud väärtusterminiteks. 

Avatud, suletud, salliv, sallimatu – need kirjeldavad mingit olekut, mitte väärtust. Uks võib olla kas lahti või kinni, salliv või sallimatu saab olla millegi, kas kasuliku või kahjuliku suhtes, üleüldist sallivust või sallimatust ei ole olemas. Sallivus kahjuliku ärritaja suhtes on ju organismile kahjulik, sallimatus aga on hädavajalik. 

Järelikult ei saa avatus ja sallivus kohe kuidagi olla mingid ühiskondlikud väärtused, ja sallimatus ei saa olla hukkamõistetav pahe. 

Konservatiiv ei varja seda, et tema ei ole abstraktselt "avatud ja salliv", tema teeb sisulised eetilised valikud, ta on salliv ja avatud sellele, mis tema meelest on hea ja ühiskonnale kasulik, ning suletud ja sallimatu selle vastu, mis tema meelest, tema elus omandatud tarkuse alusel tehtud mõistliku analüüsi hinnangul on halb ja ühiskonnale kahjulik.

Tuhandeid kordi on kõik need valesti kasutatud sõnad meil isegi peavoolumeedias ära seletatud, uusliberaalid oleks nagu kirjaoskamatud, nad ei arvesta sellega absoluutselt, nemad levitavad aina edasi oma päheõpitud vormeleid. 

Imetajad on lahksoolised, ja inimese bioloogiline sugu (naine ja mees) ei ole sotsiaalne konstruktsioon, vaid teaduslik fakt. Mingeid muid soovariante ei ole olemas.