Francisco de Goya: Hullumaja, 1812–1819. Pilt: Wikipedia

Usaldada saab praegu ainult neid inimesi, kes tõdevad, et maailm on hulluks läinud. Kellele see hullus on vastuvõetav, neid ei saa usaldada, sest nad on ka ise hulluks läinud, tõdeb Malle Pärn.

Homofoob, transfoob, rassist, islamofoob, ksenofoob, vihakõne, vaenukõne, solidaarsus, sallivus, võrdne kohtlemine, avatus, vandenõuteoreetik, lamemaalane, diskrimineerimine, sooneutraalne abielu, kliimaneutraalne riik, rohepööre, suunamudijad, arvamusliidrid, mainekujundajad, suhtekorraldajad, sisuturundus, sisulooja, jätkusuutlik, kestlik, kaasav – see on vaid väike osa meie uuskeele absurditerminitest. Neid tuleb aina juurde, aina veidramaid ja mõttetumaid. 

Ühtki inimest, kes neid silte tõsimeelselt kasutab, ei saa tõsiselt võtta. See on võltsliberaalide plakatikeel. 

Need on ju tegelikult kõik vaid tühjad sildid, valelikud loosungid või kaikad teisitimõtlejate peksmiseks, sest nad on lahutatud oma olemuslikust sisust elik tegelikust tähendusest. Või on lausa väljamõeldud sotsiaalsed konstruktsioonid, nagu progressiivid tavatsevad öelda mõne loomuliku inimliku nähtuse kohta, nagu näiteks mees- ja naissugu. 

Hea, et nende väljamõeldud terminid suurepäraselt nende endi tegevuse paljastamiseks sobivad. 

Mina näiteks ei salli agressiivset ja ülbet lollust. See tähendab: ma ei luba seda endasse või oma vaimsele territooriumile. Ja püüan seda paljastada, kui ta tahab maailma kõikvõimalikele hullustele allutada. 

Kas see on stultofoobia ja tuleks liberaalses demokraatias hukka mõista? Kas avaliku ropendamise jälestamine on pornofoobia ja selle eest tuleks vangi panna? 

Eesti rahvuskeel tuleb kuulutada pühaks ja seda tuleb kaitsta ideoloogilise labastamise ja ebakultuurse räpastamise eest! 

Kultuuriinimesed peavad igal võimalikul kombel oma kultuuri ja rahvuslikku eetilist alust kaitsma ja alles hoidma! Me ei tohi oma lapselapsi ilma jätta meie esivanemate sajanditevanusest rahvuslikust tarkusest! 

Inimene ei eksisteeri siin maailmas omaette, ta elab perekonnas, kogukonnas, ühiskonnas, keskkonnas. Me oleme alati kellestki (ja millestki) sõltuvad, päris vaba omaette uhke suverään ei ole küll päriselt keegi. Kes ennast sõltumatuks peab, see lihtsalt petab ennast. 

Kuna inimene on sõltuv teistest inimestest, siis peab ta ka endale õiguste ja vabaduste nõudmisel nende teiste inimestega arvestama. Iga inimese vabadus eksisteerib vaid selle piirini, kus ta hakkab piirama teise inimese vabadust. Selles punktis tuleb leida kompromiss. 

Ja see kompromiss peab olema arukas, mitte lähtuma ühe osapoole suuremast rahakotist, jõust, võimust, või kõrgemast ühiskondlikust positsioonist. Siin tuleb arvestada "ühiskonna edu". Ühiskondlikku kliimat. 

Tuleb arvestada kultuuri ja kõlblust, eetikat ja moraali, sest see on ühiskonna edu ja helge tuleviku alus. Niisama, nagu vargale ei tohi anda vabadust teise inimese vara omastada, nii ei tohi kellelgi olla ka vabadust teist inimest solvata, mõnitada, alandada, halvustada, laimata.

Me peame ühiskondlikult kokku leppima mõistetes. Varga nimetamine vargaks, rumala või alatu käitumise hukkamõistmine ei ole solvang ega alandus ega halvustus ega mõnitamine. 

Ühiskonnal peab olema ühtne eetiline alus. Ilma selleta oleme me alamal loomakarjast, sest ka loomadel on omad reeglid, eetika ja kultuur. 

Seal, kus religioon on ühiskonnast välja visatud, tuleb usukaugete inimeste jaoks koostada selle väljavisatud religiooni alusel ilmaliku eetika koodeks. Et alles hoida ühiskonna normaalseks toimimiseks vajalik eetiline karkass, mis meenutaks meile seda, mis on hea ja õige ja mis on halb ja vale. 

Mõistmatu inimese käitumise kontrollimine või suunamine ei ole tema vabaduse piiramine. Sest mõistmatu inimene teeb oma mõistmatu käitumisega halba eelkõige iseendale. Inimese rumaluse viljad tabavad kõige valusamalt (ja kõige lähemalt) inimest ennast. 

Meil on inimesele antud piiramatu vabadus ennast hävitada – kõikide võimalike vahenditega. Ja selle vastu, kes tahab vahele astuda, kes tahab seda enesehävitajat tema enda lolluse eest kaitsta, selle vastu tõstetakse kisa, et ta inimese vabadust piirab. 

Peamiseks inimõiguseks näib meil olevat õigus olla rumal ja jääda rumalaks. Ja rumal nõuab oma rumaluse suhtes jäägitut tolerantsust. "Targem annab järele" on meil muutunud käsuks. Sest rumalus ei ole tarkuse suhtes kunagi tolerantne. Rumalus peab tarkuse vastu igavest vihast sõda. Sest tarkus piirab ju rumaluse vabadust. 

Kultuur tähendab mõistlikke piiranguid, arukaid kompromisse inimeste vastandlike soovide teostamise teel. Kultuur õpetab inimesi valima õigeid eelistusi, ja loobuma vabadustest, mis inimese (ja kokkuvõttes terve ühiskonna) hävingusse viivad. Kultuur õpetab inimest eelkõige vastutama oma vabaduse eest. Vabadust ei ole olemas seal, kus inimene oma tegude eest ei vastuta. See on varjatud orjus. 

Tõetunnetusel põhinev objektiivne analüüs algab õigetest terminitest. 

Usaldada saab praegu ainult neid inimesi, kes tõdevad, et maailm on hulluks läinud. Kellele see hullus on vastuvõetav, neid ei saa usaldada, sest nad on ka ise hulluks läinud. 

Mulle hakkab järjest rohkem tunduma, et paljud meie keskel elavad inimesetaolised olendid justkui ei olekski päris inimesed. Need on nagu mingil madalamal arengutasemel olevad primitiivsed olevused, kes on võtnud endale maskeeringuks inimese keha. Või ongi olemas selline inimliik? Või on ikka tegemist kurjade tulnukatega? Või mingit liiki kloonidega? 

Praegu veel lubatakse meil lugeda Objektiivi ja Uusi Uudiseid ja meil ilmub isegi paberkandjal ajakiri Kultuur ja Elu – kui need kinni keeratakse, siis elamegi täielikus pimeduses. Siis pole ju enam mingitki lootust kunagi veel normaalsusse tagasi pöörduda. Ning alles hoida meie tegelik ajalugu, väärtuskasvatus ja kultuurikiht. 

Või siiski on? Inimeste kollektiivses mälus (või alateadvuses) näib püsivat miski, mis neid kõrgema liigina (Jumala loominguna) alles hoiab. Ja hulluste ajastutele järgnevad kainuse ja arukuse ajastud. Kas me tohime seda jätkuvalt loota?