Kui haridus ja kultuur ei tunnista inimese enese- ja üksteisehävitamist meeletuseks, siis on ta ohtlikul eksiteel ja tema tarkus on narrus, kirjutab Malle Pärn.
Mõiste "iseenese tarkus" on teatavasti pärit Lydia Koidulalt, näidendist "Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola". Teame, kuhu see "iseenese tarkus" näidendi peategelase viis.
Kahekümnendat sajandit peeti kunagi teaduse ja tehnika triumfiks. Küllap 21. sajandit peab nii mõnigi veel võimsamaks.
Tõepoolest – inimkonna teadmiste ja kogemuste maht on tänaseks tohutu suur. Keegi ei suudaks enam läbi lugeda kõiki ilmunud tarkuseraamatuid, olla kursis kogu kättesaadava informatsiooniga.
Inimene peab ennast kõiketeadjaks, ta arvab, et maailmal ei ole tema ees enam saladusi ega varuks üllatusi. Tänapäeva inimene arvab, et ta "iseenese tarkusega" valitseb seda maailma.
Needsamad teadmised ja kogemused peaksid meile ometi kõnelema justnimelt seda, et inimlik tarkus pole iial võimeline kõike siin maailmas ära seletama. Me teame ajaloost paljusid teaduslikke teooriaid ja avastusi, mis on olnud autoriteetsed või koguni tundunud ainuvõimalikena, ometi hiljem on nad tühjaks, ebaõigeks või koguni naeruväärseiks tunnistatud.
Kogu meie teadus ja tehnika on parimal juhul õnnestunud hüpotees, mis võib järgmisel hetkel osutuda eksituseks – hea, kui sellel eksitusel ei ole meile saatuslikke tagajärgi. Mida kindlamini me oleme veendunud oma eksimatuses, seda enam meenutab meie elu hasartmängu.
Maailm on tervik. Ilmselt on kõigel oma kindel otstarve ja koht.
Jumal on loonud maailma selliselt, et selles kehtivad teatavad seadused ja suhted. Kui neid rängasti rikutakse, siis saab häiritud maailma loomulik harmoonia.
Igale olevusele on antud tema eksistentsiks vajalik loomulik tarkus, mis on kooskõlas Jumala seadustega. Inimesed on aga sellele lisaks loonud veel niiöelda "iseenese tarkuse", mis on kooskõlas inimese enda isekuse ja ahnusega, mis lähtub inimkonna kollektiivsetest eksi- ja eelarvamustest ning isekatest soovidest.
Ilmalike seaduste tegemisel, ühiskonna majanduse ja poliitika ülesehitamisel ei lähtuta enamasti enam Jumala seadustest, vaid sellest "iseenese tarkusest".
Inimese kasvu- ja haridustee vältab vähemalt kakskümmend aastat. Nii-öelda: ettevalmistus iseseisvaks eluks. See on pikk aeg, ja kui meie haridussüsteem oleks otstarbekas ja õige, siis peaks noor täiskasvanu kooli lõpetades omama piisavaid teadmisi, et mõista ennast ja maailma. Et elada täisväärtuslikku elu.
Meie elu ja meie õnnestumised olenevad suuresti sellest, missugune on meie arusaamine maailmast, iseendast, missugused on meie suhtumised ja meelsused. Millest me lähtume oma otsuste ja valikute tegemisel.
Missuguses kultuuris me elame? Missugune on meie haridus, mida ta meile eluks annab? Mis on meie arvates tarkus, ja mis on narrus? Mis on väärtus ja väärikus, mis on pahe ja patt?
Meie haridus annab meile teatud kindlakskujunenud mõttemudelid. Ta õpetab meid elus otsima isiklikku kasu ja kindlusetunnet, võitlema enda eest ühiskonnas, pidama oma kaasinimest konkurendiks või vahendiks isikliku heaolu saavutamisel, või koguni vaenlaseks, kes tuleb kõrvale lükata.
Loomulikult on see õpetuse sisu kaetud kaunite fraasidega, varjutatud keeruliste teooriate taha, maetud tohutu informatsioonihulga alla, mis meile oluliselt vajalik ei ole, mis aga juhatab meid eemale meile Jumalast antud loomulikust tarkusest.
Sellise hariduse eesmärk on ilmselt inimese vabadust vähemalt võimalikult palju piirata, kui mitte hoopis ära hävitada, inimese loomulik sisemine harmoonia lõhkuda, et temast ei saaks iseseisvalt mõtlevat inimest.
Meie haridus petab inimese elama poolikut, igavat, vaest ja halli elu, tarvitama vaid osaliselt temale antud talente või matma need hoopis maasse.
Inimesed on loonud teooriad ja süsteemid, mis inimkonna isekat tegutsemist õigustavad, ja seda õpetust anname kohustusliku hariduse kaudu edasi oma lastele. Terved rahvad ja riiklikud süsteemid on Jumalast ära pöörates vahetanud tarkuse narruse vastu.
Kui haridus ja kultuur ei tunnista inimese enese- ja üksteisehävitamist meeletuseks, siis on ta ohtlikul eksiteel, ja tema tarkus on narrus.
Et mõista elu, peame mõistma ennast. Me saame ennast mõista ainult ümbritseva keskkonnaga seoses.
Haridus peab suunduma loomulikule tarkusele, peab suunama inimese otsima jäävaid väärtusi ja inimlikku väärikust, peab õpetama inimest ära tundma kõike seda, mis Jumal temale eluks on andnud, et ta seda õigel ja kasulikul viisil tarvitaks.
Haridus peab suunama inimest õnnele ja meelerahule, mitte segadusse ja viletsusse, mitte konkurentsi ja kaklusse, mitte võimu- ja rahaahnusse. Hariduse, teadmiste ja kultuuripärandi kaudu peaksime õppima oma eelkäijate eksimusi (ja ka kaasaegseid hullumeelsusi) vältima.
Me oleme pikka aega elanud süsteemis, mis suurima tarkuse narruseks tunnistas. Ehk küll see süsteem näib olevat murtud, ei saa me selle tagajärgedest üle.
Seesama meelsus pimestab meie silmi veel kaua, kuni meie rahva juhid narrust tarkuseks peavad, kuni nad selle riigi ülesehitamisel ei hakka arvestama Jumala seadustega.