Mis on tänapäeval suurim utoopia, mis näib olevat meie praegustes oludes täiesti saavutamatu, küsib Malle Pärn.
Inimene on külvaja – kõigega, mida teeme, räägime, kirjutame, me külvame seemneid maailma. Heade tegude ja sõnadega häid seemneid, halbadega halbu. Me külvame seemneid teistesse inimestesse ja meie ühisesse keskkonda, nii füüsilisse, sotsiaalsesse kui vaimsesse, mille kaudu me mõjutame elu meie maal. Mida suurem on inimese mõjuvõim ühiskonnas, seda suurem on tema külvipind, ja ta vastutab oma külvi eest. Iga tema külvatud seeme saab juured alla ka tema enda hinges.
Heast seemnest kasvab puu, mis kannab head vilja, ja halvast puu, mis kannab halba vilja. Teistel on valik, nad saavad tema seemne endasse vastu võtta või mitte vastu võtta, tema ise aga ei saa loobuda selle seemne viljast, mille tema maailma külvas. Niiviisi ehitab inimene oma eluhoonet oma eluajal. Niiviisi kujundab oma hinge ja oma saatust.
Teistpidi vaadates on inimene aga põllumaa, me võtame vastu teiste külvatud seemneid – muld ei saa valida, mida temasse külvatakse, inimene saab valida, mida ta laseb endasse külvata. Kui ta ise valikut ei tee ja kõik seemned vastu võtab, siis kasvab tema vaimne maailm täis mürgiseid taimi, mida kurjuse isanda teenrid temasse õige rohkesti külvata võtavad. Siis ei suuda ta enam seal korda luua, ja tema hing ja vaim on suures segaduses. Tema vaimne maailm on nagu tihedasti umbrohtu kasvanud peenar.
Umbrohi on teatavasti tugevam kui kultuuritaimed, kui seda saab liiga palju, siis on oht, et see lämmatab inimese eluks vajalikud taimed.
Väga sageli ei oska inimene heade ja halbade seemnete vahel vahet teha. Miski tundub seemnena kena, eriti, kui mingi autoriteet või ideoloogia seda meile kiidab, – aga kui ta suureks taimeks sirgub, siis hakkab meid mürgitama. Sellepärast peab inimene olema hoolikas, aina valvama, et temas ei sirguks liiga tugevaks halbade seemnete viljad.
Iga inimene on kordumatu ja hindamatu väärtus, elu on tohutu kingitus, me ei tohi ennast alahinnata, me ei tohi lasta ennast alandada ega ära rikkuda, me ei tohi lasta endaga manipuleerida, me ei tohi alluda rumaluse ja kurjuse jõududele!
Kas meie tohutu (tehniline) progress on ikka progress, areng, edasiminek, – või on see ehk hoopis ohtlik kõrvalekaldumine inimkonnale Jumalale meelepärasest arenguteest?
Kas meeletu elektroonika areng on inimese paremaks teinud? Kas tehisintellekt teeb inimese paremaks? Targemaks? Ausamaks? Õnnelikumaks?
Ei tee. Narriks teeb. Rumalamaks teeb. Inimene kulutab oma kallist eluaega ja raha selle peale, et valmis ehitada masinad, mis hakkaksid tema eest mõtlema. Ise ei taha, ei viitsi, või enam ei oska, ei suuda?
Mis on tänapäeval suurim utoopia, mis näib olevat meie praegustes oludes täiesti saavutamatu?
Arvan, et see on täiuslik, ometi lihtne ja puhas inimlik elu. Ilma moodsate ja idelooogiliste hullusteta, ilma rumalate narratiivideta, vabade, ausate ja arukate inimeste harmooniline ühiskond.
Kus perekond on üksteist armastavad ema ja isa ja nende ühised lapsed, kes sünnivad tüdrukute ja poistena ning kasvavad terveteks, vabadeks ja vastutustundlikeks kodanikeks. Väärikateks, endast ja teistest lugu pidavateks naisteks ja meesteks.
Kus võimul on tarkus ja tõde, mitte rumalus ja vale. Kus väärikad inimesed elavad õnnelikku elu päris maailmas, üksteist aidates ja teenindades, puhtas vaimses keskkonnas, – mitte kohustusliku ideoloogilise narratiivi koonduslaagris, mitte hullumajas, kus agressiivsed hullud on terved inimesed palatitesse lukustanud ja mängivad arste.
Et inimkond, ühiskond võiks olla nagu klassikaline sümfoonia, kus igal noodil ja igal pillil on oma koht ja väärtus, oma puhas heli ja isikupärane kõlavarjund. Kus ükski inimene ei tee teisele ülekohut, kus ei tunta ahnust, omakasu, vägivalda ega kurjust. Kus igaüks austab iseennast ja oma kaasinimest.
See on 21. sajandi suurim utoopia, ja sellest mina unistan. Maailm täis ilu ja harmooniat, rõõmu ja hingerahu.
Elu nagu Vivaldi sümfoonia.