Elage nii, nagu soovite, keegi ei keela teid, aga ärge sundige oma eluviise kõigile peale, ärge nõudke oma erisusele kohustuslikku riiklikku tunnustust ja puutumatut eelisseisundit ühiskonnas, manitseb Malle Pärn LGBT-dogmaatikasse kinni jäänud kaasmaalasi.
Mõni aeg tagasi kirjutas Georg Malvius Õhtulehes Peeter Rebase uuest filmist ja kordas seal veelkord LGBT aktivistide kivisse raiutud dogmasid.
Tsiteerin: "Peeter Rebase "Tulilind" käsitleb ka mõningaid Eesti ühiskonna probleeme – mõned siinsed inimesed ei tunnusta teise inimese õigust armastada. Homo- ja heteroseksuaali armastusel pole mingit vahet – armastus on armastus! Eesti demokraatia peaks esile tõstma LGBTQ-kogukonna diskrimineerimise keelamist. Me kõik peaksime enda ja oma olemuse üle uhked olema!"
Kohe mitu valet üksteise järel. Mitte keegi ei keela kedagi ükskõik keda ja kuidas armastamast! Kelleltki ei ole meil ära võetud "õigust armastada". Kui "mõned" seda ei tunnusta, mis sellest muutub nende armastajate jaoks? Kas armastus kaob ära või kaotab oma väärtuse? Kas selleks, et armastada, on vaja kõikide tunnustust? Või lausa omaette seadust?
Mehe ja mehe ning naise ja mehe armastusel on suur vahe. Malvius teab seda väga hästi, see tema väide on pesueht demagoogia, et mitte öelda: otsene vale. Tunded kahe mehe või kahe naise vahel on väga erinevad tunnetest mehe ja naise vahel. Seksuaalsuhetest rääkimata. Seda erinevust me võime näha peaaegu kõikides selleteemalistes raamatutes ja filmides, neid on juba väga palju. Ka valusad probleemid nende suhetes on teistsugused. Toon näiteks tõsielusündmustel põhineva filmi "Total Eclipse", mida soovitan kõigil vaadata, keda see teema huvitab.
LGBTQ-kogukonda Eestis ei diskrimineerita! Neil on kõik samad õigused ja vabadused, mis meil kõigil. Õigemini, neil on palju rohkem õigusi ja vabadusi kui teistel, tänapäeval kisub olukord juba vastupidiseks, pigem diskrimineeritakse ja halvustatakse neid, kes LGBT-kogukonna isekaid nõudmisi täita ei taha!
Ja artikli lõpetab Malvius ridadega muusikalist "Linnupuur": "Su elu on pettus, kuni saad valjult hõisata: "Olen, kes olen!""
Mitte ei saa aru, miks on vaja sellist asja valjult hõisata? Muidu on su elu pettus? Niikuinii me oleme need, kes me oleme! Inimene saab alati olla see, kes ta on, ja tõesti see õigus peaks olema igaühel. KA konservatiivil ja kooseluseaduse vastasel, ilma, et keegi mõistmatu inimene teda natsiks või saastaks sõimaks. Ka konservatiiv on "samapalju inimene", ka konservatiivi "sõna on vaba", ka konservatiivi ei tohi diskrimineerida.
Keegi ei sunni kedagi enam "kapis" elama, nagu nad millegipärast ütlevad. Miks nad sealt "kapist" välja tulles hõiskavad, et nad on uhked? ("I'm gay and proud of it")
Miks me üldse peaksime enda ja oma olemuse või erisuste üle uhked olema? Huvitav, et tavalised inimesed sellest ei räägi, ükski mees ei ütle: "olen uhke, et abiellusin naisega" – uhkusest räägivad ikka ainult need, kes on avalikult ja väljakutsuvalt ühinenud gruppi, mida nad nimetavad LGBT-seksuaalideks?
Nendel on oma Uhkuse Paraad – Pride – ma saan aru, esimeste paraadidega nõuti endale eluõigust, et neid ei pandaks vangi lihtsalt nende seksuaaleelistuste pärast. See on ju tsiviliseeritud maailmas juba saavutatud? Kedagi ei panda selle eest vangi, kedagi ei lasta töölt lahti, kõik nad tegutsevad vabalt omal alal, paljud on tunnustatud ja armastatud oma ala meistrid, kuskilt ei ole neid välja visatud? Intiimelu on vaid üks väike osa inimese olemusest. Kes oma intiimeluga ei hoople, seda ei halvusta keegi?
Algselt oli sel tähendus, et "me ei häbene seda, et me oleme teistsugused".
Aga mille üle te uhked olete? Et olete teistsugused? Et te julgesite seda tunnistada, et olete teistsugused? Aga miks te siis tahate oma elu seada tavaliste reeglite järgi? Milleks teile konservatiivne abielu, mis on ju "oma aja ära elanud", nagu paljud progressiivid arvavad? Mõtelge ometi enda jaoks midagi hoopis erilist välja!
Mina tahaksin seda väga teada, sest mina ei oska endas küll leida mitte midagi, mis paneks mind enda üle uhkust tundma. Ei ole kunagi osanud. Kui mul miski on väga hästi õnnestunud, olen isegi kunagi eelmistel aegadel mõned preemiad saanud. Väga palju on mind ka nüüd kiidetud ja tänatud mu artiklite pärast. Kas ma peaksin siis olema uhke?
EI pea. Ma ei ole mitte kunagi mitte millegi üle UHKE. Kui minu tegevus või mõtted võetakse vastu tänuga, siis ma olen ÕNNELIK, mitte uhke.
Uhkus ajab upakile, kõrkus käima käpakile. Uhke inimene peab ennast teistest paremaks, Mina ei ole kunagi ennast teistest paremaks pidanud. Mulle kogunisti üldse ei meeldi võistelda. Mulle väga meeldib mängida lauatennist, aga ma ei taha kunagi mingeid punkte kokku lugeda. Mäng on minu jaoks protsess, mis pakub rõõmu, mäng võidu peale lõpeb alati kellegi jaoks kaotusega, ma ei taha ise olla kaotaja, ja ma ei taha ka teist teha kaotajaks, sest kaotus, tehke mis tahate, mingil määral ikka rikub inimese tuju, tekitab negatiivseid tundeid. Kas on maailmas inimest, keda kaotus rõõmsamaks teeb?
Mulle piisab sellest, kui mu südametunnistus on rahul sellega, mida ma teen või kirjutan, kuidas ma käitun, kuidas ma elan. Vahel ei ole ka, ja siis ma mõtlen, kuidas seda heaks teha. Või vähemalt, kuidas selliseid vigu edaspidi vältida. Ega see päriselt võimalik ei olegi, sest inimene teeb ikka vigu. Teadmatusest, hoolimatusest, ettevaatamatusest.
Elamine on arenemine. Inimene ei saa kunagi valmis. Me ei tea kunagi kõike. Me oleme igavesti nagu aina komistavad lapsed.
Kõige vähem on meil põhjust olla uhked selle üle, kes või millised me oleme. Mingi õnnestunud tegu või looming või tabavalt väljaöeldud mõte võiks ehk veel mingit uhkust tekitada, – aga milleks? Mida see uhkus mulle annab?
Noh, ütleme, et olin milleski tubli, ladusin suure hunniku puid riita, see võttis mitu päeva aega, aga ma sain hakkama! Kas mul on põhjust olla uhke enda üle? Miks? Ei ole. Ma olen ÕNNELIK! Ma olen lõpmata tänulik, et ma suutsin seda teha! Jah, ma imetlen oma kätetööd, loen oma artiklit ja leian, et see on hea, vaatan oma lavastust ja naudin meie ühise töö tulemust – aga see kõik on alati puhas RÕÕM, mitte kunagi uhkus!
Mitte ükski minu õnnestumine ei ole ainult minu teene! Me oleme seotud ja üksteisest sõltuvad, igas õnnestumises on alati palju rohkem kui ühe inimese pingutus või looming. Loosung "Kunst kuulub rahvale" ei ole üldse mitte vale ega rumal. Minu loomingule on kaasa aidanud võib-olla tuhanded inimesed. Väga paljud neist on elanud maailmas ammu enne mind. Ma ei saa neid ükshaaval tänama minna, aga ma olen neile südames väga tänulik. Ükski inimene ei suuda üksi, ilma teiste abita midagi head luua.
Alati on vaja midagi veel: teiste toetust, heakskiitu, mõistmist, teistelt õpitud tarkust või oskusi, soodsaid tingimusi, isegi üksjagu õnne, õnnelikku juhust, asjaolude kokkusattumisi ja nii edasi. Iga õnnestumine on nagu suure orkestriga mängitud sümfoonia.
Inimene, kes arvab, et ta on ISE üksi midagi loonud, ja on selle üle uhke, on pime ja piiratud. Tänamatus on suure rumaluse tunnus.
See "uhke olemine" on vist ka ameeriklastelt üle võetud. "I'm proud of you", "make me proud" – ütlevad seal vanemad oma lastele, kui nad on midagi hästi teinud või kui midagi tegema lähevad. Küllap sellel "uhkusel" on nende keeles teine tähendusnüanss. Eesti keeles on uhkus ikka see, mis upakile ajab. Kes käib ringi, nina püsti, see võib kergesti komistada ja pikali kukkuda, ja siis on uhkus kadunud.
Eestlasele vist uhkus eriti omane ei ole. Sellepärast meil ju see vanasõnagi on. Väärikus on nii-öelda positiivne uhkus, see tähendab lugupidamist enda ja teiste vastu, – mitte ennast teistest paremaks pidamist, vaid sama heaks nagu iga teinegi inimene olla võib. Kui ta seda tahab.
Nii et: ärge uhkustage oma teistsuguse seksuaalkäitumisega! Hoidke endale oma intiimelu saladused.
Elage nii, nagu soovite, keegi ei keela teid, aga ärge sundige oma eluviise kõigile peale, ärge nõudke oma erisusele kohustuslikku riiklikku tunnustust!
Ärge nõudke endale puutumatut eelisseisundit ühiskonnas!
Jäägu igaühele võrdne õigus elada nii, nagu ta soovib ja vabadus välja öelda, kui talle ühiskonna "arengutes" miski ei meeldi.