Mis oleks, kui prooviks vahelduseks õige demokraatiat praeguse partokraatia, plutokraatia, kambakraatia, psühhokraatia ja stultokraatia asemel, paneb ette Malle Pärn. 

Üks tähtis poliitik ütles äsja, et demokraatias ei ole vastandamist rahva ja valitsuse vahel.

Demokraatias muidugi mitte, meil aga küll. Ju siis meie süsteemi ei saa nimetada demokraatiaks. 

Misasi on riik? Aina räägitakse, et RIIK teeb või plaanib või otsustab või teeb midagi, mille peale rahvas vaid oigab ja vihastab ja protesteerib? Riik sõlmib mingeid lepinguid, kirjutab alla, jagab raha paremale ja vasakule, aga oma rahva jaoks on piskustki kahju. 

Kõigele muule halvale lisaks ähvardab see riik ka ohtlikku idanaabrit, lausa kutsudes teda meile kallale? 

Ja siis vingub keegi tähtsal kohal istuv poliitkarjerist, et miks küll rahvas on riigi vastu? Või et erakond, kes ainsana oma rahvast kaitsta püüab, on Kremli käsilane? 

Tundub, et meie riik on (võimuharta meelest) valitsus ja võimulolevad parteid koos oma kuuleka ametnikkonnaga, notarid, kohtud ja maksuametid, munitsipaal- ja kaitsepolitsei. 

Rahvas ei kuulugi nagu riigi hulka. Sest võim ei arvesta rahvaga. Rahvas on nagu publik teatris, kes tohib vaadata ja plaksutada, ja isegi natuke vaikselt omaette kritiseerida, aga laval toimuvat mõjutada ei saa ta mitte kuidagi. Nagu kivimüür oleks vahel. 

Ja siis räägitakse, et me tahame "õhukest riiki". Milleks siis selles "õhukeses riigis" on nii palju kõrgepalgalisi askeldajaid? Ehk piisaks ühest väikesest volinike kambast, kes selle maksude näol kokkukorjatud raha laiali jagaks, ei usu, et nad seda halvemini teeksid kui praegu suure kambaga suure raha eest tehakse. Ehk oleks siis raha kadu väiksem, sest kõrvalekantijaid oleks vähem? 

Miks selles "õhukeses riigis" on tavakodaniku elu viimseni ära reglementeeritud, igast suunast pitsitavad meie eraelu igasugu ametkonnad ja kontrolörid, isegi mõtlemise suunad on meile meedia kaudu ette näidatud, kõik, mis liberaalse punaideoloogia alla ei mahu, on uhhuu ja putinism. 

Eestlased põgenevad kodumaalt. Kas meil ikka on vaja praegu hirmkalleid muuseume ja konverentsikeskusi ja tohutuid viadukte keset põldusid, millest vahel harva mõni auto üle sõidab? Kellele neid ehitatakse? Kas meile on oodata mingit suurt invasiooni – kosmosest või mõnest ülerahvastatud suurriigist? Kas illuminaadid on otsustanud Eestisse ümber asuda? 

Kui puhkeks katkuepideemia, siis koondaks iga arukas valitsus kõik jõud selle tõve võitmiseks. Meie valitsus ise levitab katku: ei ta hooli vaestest, haigetest, kodututest, pensionäridest, noortest peredest, sündimata lastest, kodumaalt massiliselt lahkuvatest inimestest, ja isegi mitte tavalistest ausatest tööinimestest, kes ju tegelikult meie riiki veel alles hoiavad. 

Jah, eutanaasia on nüüd kuum teema: saaks paljudest tülikatest vanuritest lahti, poleks vaja neile pensioni maksta. Jälle kokkuhoid!

Tundub, et meie valitsuse töö on viimasel ajal ainult uute ja kõrgemate maksude väljamõtlemine, igasugu piirangute kehtestamine, seaduste tegemine avalike röövimiste kaitseks, ja meilt röövitud maksuraha oma sõprade vahel laialijagamise korraldamine. 

Mina küll ei mäleta, et viimase kolme aasta jooksul oleks Toompealt tulnud mõni seadus või otsus, mille tulemusena meie elu paremaks või normaalsemaks muutuks. Aina hullemaks läheb. 

Aga mida peab tegema rahvas? Või mida saab teha rahvas? 

Kõik inimesed ei taha hakata eraettevõtjateks või ärikateks, liigkasuvõtjateks või sahkerdajateks – väga paljud inimesed tahavad normaalselt ja ausalt elada, teha mingit meeldivat ja kaasinimestele vajalikku tööd, selle eest väärilist palka saada, kasvatada lapsi, õppida, puhata, mõõdukalt sportida, reisida, tunda rõõmu olemasolemisest, luua endale ja oma lastele kodu, armastada, elada, mõtelda, suhelda, areneda.

Need on olulised asjad, ilma milleta inimene ei ole inimene. 

Igasugu tuulenuusutamised, ärikalkulatsioonid, börsikõikumised, kauplemine, odavalt ostmine ja kallimalt müümine, kasumite kasvatamine, järjest suuremad investeeringud ja laienevad ettevõtted, ideoloogiliselt "õigete" projektide kirjutamine riigi pirukast osasaamiseks  – need on asjad, millega kõik inimesed EI PEA tahtma tegelda!

Ühiskonna elu ja olulised ametiasjad tuleb korraldada riiklikult, selleks on riigimehed, nagu neid nimetatakse, kes peavad korraldama ühiskonna elu nii, et võimalikult paljudel inimestel oleks normaalne elu. Neile makstakse selle eest kõrget palka! 

Kui nad sellega hakkama ei saa, kui nad ei suuda teha selle palga väärilist tööd, siis loobugu ometi neist ülejõukäivatest ametitest! 

On olemas teatud elementaarsed vajadused, mis tuleb kasvõi kunstlikult hoida sellises hinnas, et need oleksid kõikidele korralikele kodanikele kättesaadavad! 

Meie kliimas peab igal inimesel olema kodu, mingisugunegi soojapidav eluase, samuti vajame me kõik toitu ja riiet. Need on inimõigused ja neid ei tohi riik kellelegi keelata. 

Sellest järeldub: kõigi ühiskonnale vajalike tööde tegijate palgad ja eluliselt tähtsate asjade hinnad peavad olema omavahel vastavuses. 

Järelikult: korterite üürid peaksid olema sellised, et neid oleks võimalik maksta ilma liigkasuvõtjate vahenduseta! Olgu need kasvõi riiklikult kehtestatud, kui muidu pole võimalik inimeste ahnust taltsutada. 

Kui riik ise pole suuteline noortele peredele kortereid ehitama, siis peaks ta lepingud tegema eraomanikega, ja kuidagi kompenseerima nende "abi" sellele riigile, et nad ei nõuaks üürnikelt nii meeletuid summasid. 

Tänapäeval vajab inimene tingimata elektrit, mis peab olema võimalikult odav, sest me ei saa enam elada ilma elektrita! Peale selle vajame prügi äravedajat, veevärki, kanalisatsiooni, – miks peab igaüks eraldi sõlmima nende ettevõtetega lepingud? 

Meie riigi ametnikkond on nii tohutu, et seal võiksid olla inimesed – kes on omandanud vastava hariduse ja tunnevad kantseliiti uputatud seadusi – kes ise sõlmiksid nii-öelda kollektiivlepingu kõigi nende hädavajalike asutustega, ja püüaks ka inimesi kaitsta nende ettevõtete ülekohtu ja ahnuse eest. 

See tohutu rahva ärakillustamine, jagamine igasugu teenuste isikulisteks "klientideks" – on osa varjatud genotsiidist. Et me mingi hinna eest ei hakkaks rahvana või rahvusena üheskoos mõtlema ja tegutsema. 

See nõndanimetatud liberaalne turumajandus on ilmselgelt üks kõige vastikum moodustis inimühiskonna ajaloos. Mõisted "aus" ja "õiglane" ei kuulu selle turu leksikasse. Inimene isegi on selles vaid üpris odav turukaup – inimene pole enam inimene, tal ei lasta vabalt elada, vabalt hingata, tal nööritakse kõri viimseni kinni, ta sunnitakse lõpmatuseni sekeldama ja mahhineerima. Ostma ja müüma, röövima ja valetama. 

Ajakirjanduses ja internetis on ju kõigi meie iseseisvuse aastate jooksul ilmunud palju väga arukaid ja murelikke artikleid, mille peale meie poliitikud vaid põlglikult muigavad. Me võime lõpmatuseni kirjutada või karjuda oma hääled kähedaks, NEMAD seal mäe otsas ei kuula meid. 

Üks tähtis poliitik ütles, et demokraatias ei ole vastandamist rahva ja valitsuse vahel. Tore. Tema muidugi lootis sellega ära keelata rahva nurisemise. Sest palju raskem oleks valitsusel hakata meie elu korraldama nii, et rahvas sellega rahul oleks. 

Või kuidas? 

Aga proovime siis vahelduseks seda demokraatiat, meie praeguse partokraatia ja plutokraatia ja kambakraatia ja psühhokraatia ja stultokraatia asemel?