Tundub, et meie riik on valitsus ja parteid koos oma kuuleka ametnikkonnaga, notarid, kohtud ja maksuametid, ministeeriumid, munitsipaal- ja kaitsepolitsei. Rahvas nagu ei kuulukski riigi hulka, kirjutab Malle Pärn.

Me elame ühes riigis, me räägime üht keelt. Meil on üks valitsus, meil on ühised mured ja rõõmud. Eesmärgid ja tegevused. Rahval on need enamasti ühised või vähemalt sarnased, aga valitsus, nii viimasel ajal tundub, elab omaette elu mingil teisel tasandil või teises süsteemis. Ja aina suuremaks läheb see kivimüür valitsuse ja rahva vahel.

Ent mis on RIIK? Kas see on nagu põhjatu, kiirelt kasvava isuga koletis, kes aina rohkem ja rohkem süüa tahab, kuni viimaks rahva üleni neelab?

Tundub, et meie riik on (võimuharta meelest) valitsus ja parteid koos oma kuuleka ametnikkonnaga, notarid, kohtud ja maksuametid, ministeeriumid, munitsipaal- ja kaitsepolitsei. Rahvas ei kuulu riigi hulka.

Rahvas on nagu publik teatris, kes tohib vaadata ja plaksutada, ja isegi natuke vaikselt kritiseerida, aga laval toimuvat mõjutada ei saa ta kuidagi.

See riik tõstab maksud nii kõrgele, et rahvas ei jaksa neid maksta. Rahvas jääb aina vaesemaks, maksud ei laeku ja riigi eelarvesse tulevad augud. Eks siis tuleb jälle makse tõsta.

Riigil peaks olema kohustus maksta inimesele sellist palka, millest see suudab riigi poolt kehtestatud maksud tasuda nii, et tal ka elamiseks raha üle jääb. Täiesti endastmõistetavalt peaks olema mingi alammäär, millelt makse ei võeta, sest riik peaks inimese eelkõige ellu jätma. Surnud ei maksa ju üldse makse. Ja tööd nad ka ei tee.

Meie kliimas ei saa inimene lageda taeva all elada, ta vajab talveks sooja kodu ja sooje riideid. Iga aus töö peaks võimaldama meile selleks vajaliku sissetuleku. Riik ei tohi inimest paljaks röövida.

Korralike, ühiskonnale vajalikku tööd tegevate tööinimeste liiga madal palk on ju tegelikult sellesama riigi (valitsuse) saamatus. Ja riigi (valitsuse) saamatust ei pea kinni maksma selle saamatuse ohvrid. Ning saamatule töötajale ei ole vaja maksta kõrget palka. Saamatu töötaja, kes vaid praaki toodab, tuleb talle ülejõukäivast tööst vabastada. Ka see on inimõigus. Et inimest ei sunnita tegema tööd, mida ta ei suuda või ei jaksa.

Poliitikute palka tohiks tõsta alles siis, kui nad on suutnud normaalse ühiskonnakorralduse luua, mis ise toimima hakkab. Kui nad on suutnud rahvale eluks vajalikud väärtused alles hoida. Meie poliitikud tegelevad nende väärtuste hävitamisega, mitte alleshoidmisega.

Mitte eriti arukad ümberkorraldused (reformid) politseis, meditsiinis, halduses ja hariduses on kaasa toonud väga palju segadust ja valu.

Mis asi see riik üldse on? Mulle tundub, et see mõiste on vaid osavasti väljamõeldud kate omakasupüüdlike võimujahtijate jaoks, et varjata oma tegevuse inimvaenulikkust. Nagu mõned usklikud asetavad vastutuse omaenda tegutsemise tagajärgede eest Jumalale või Kuradile, nii kasutavad raha- ja võimuahned poliitikud Riiki oma saagijagamise varjamiseks.

Kas riik on organiseeritud kuritegevuse vorm?

Mis on meie eesmärk või eesmärgid? Kas meil on mingid ühised eesmärgid, riigina, ühiskonnana, kogukonnana, üksikute indiviididena – või peamegi jagunema omaette gruppideks ja vihaselt sõdima teiste gruppidega, kellele meie eesmärgid ei meeldi?

Eks ole ahnetele valitsejatele kangesti mugav see, kui rahvas omavahel tühjade asjade pärast tülli aetakse?

Missugune on meie liikumise eesmärk, sihtpunkt, kuhu liigutakse, missuguses suunas, missugusest punktist missugusesse punkti? Kas kõrgemale või madalamale vaimsele tasandile, kas parema, jõukama elu suunas või teeb see nõndanimetatud progress meie elu hoopis halvemaks?

Ideaalne oleks ilmselt liikuda täiuslikkuse suunas?

Liikumine täiuslikkuse poole on liikumine Mõistmise poole, Tõe poole, mitte aina suurematesse valedesse ja veidrustesse. Valedesse liikumine ei ole areng, see on õigelt teelt kõrvale eksimine. Areng on suunaga ülespoole, mitte allapoole. Allapoole liikumine on mandumine, allakäik.

Riik peaks olema mõistlik institutsioon ühe rahva ühiseluliseks korraldamiseks. Konkreetne, mitte abstraktne institutsioon. Järelikult peaks ta selle ühiselu korraldamisel arvestama selle konkreetse rahva iga liikmega. Nii-öelda, olemasoleva ehitusmaterjaliga. Palkmaja ehitatakse palkidest ja kivimaja kividest. Konkreetsetest.

Ühiselu korraldamise aluseks peaks olema rahvas, mitte kapital. Kapital on vaid üks vahenditest, mis peaks aitama seda ühiselu korraldada. Riik peaks inimest kapitali vastu kaitsma, mitte sellele ohvriks tooma.

Inimeste maailmas tuleks esimesele kohale seada inimlikkus, normaalsed inimestevahelised suhted, mitte rikkus ja võim.

Kas riik on üksnes rahva poliitilise esinduskogu sünonüüm? Või tohib ka rahvas kuidagipidi sinna kuuluda? Siis peaks tal olema ka õigus otsustada, missugused seadused selles riigis kehtivad.