Usu hääbumisega ja religioonist võõrdumisega on inimene muutunud äärmiselt enesekeskseks. "Armasta oma ligimest nagu iseennast" on unustatud ning armastust nõutakse ainult teistelt, mitte endalt, mõtiskleb teoloog Malle Pärn.
Seoses usu hääbumisega ja religioonist võõrdumisega on inimene muutunud äärmiselt enesekeskseks – "armasta oma ligimest nagu iseennast" on unustatud, jah, lause on meeles, ent selle sisu on meelest läinud. Seda kasutavad enamasti vaid need, kes tahavad sundida inimesi protestideta esile tõstma valitud "eliitvähemusi", ehk siis allutada teisi oma tahtmisele.
Selle käsu uus, "liberaalne" sisu on seega: "sa pead MIND armastama ja iseennast minu ette alandama."
Armastust nõutakse teistelt, mitte endalt. Ja tegelikult ei osata enam ju armastada ka iseennast. Inimene tunneb, et ta on tähtsusetu ja vääritu, ja see teeb ta kurjaks.
Nii sagedasti mõistavad inimesed hukka mingi teise inimese käitumise või tegevuse, märkamata, et nad teevad sellega ise just täpselt seda, mida nad justkui teise juures hukka mõistavad.
Sisuliselt teevad nad justnagu enesekriitikat, mille suunavad aga hoopis valele objektile. Kleebivad silte ja maalivad plakateid, mis väga täpselt mõistavad hukka nende enda tegevust.
Näiteks ütleb ateist usklikule: ära tee usupropagandat, aga lisab, et tema ei usu Jumalat, sest ta mõtleb oma peaga, tema usub ainult endasse ja teadusse, ja lisab veel, et usklikud on napakad, kes usuvad muinasjutte ning et usk toodi meile tule ja mõõgaga.
Sellega ta ju teeb OMA usu propagandat. Miks seda tohib teha, aga ristiusust rääkida ei tohi? Ta keelab teisele oma usust rääkimise, aga ise räägib enda omast küll. Ja kuulutab selle ainuõigeks! Usklikud olgu vait, sest nemad on lollid.
Ei mingit neutraalsust! Ei mingit avatust, sallivust, võrdsust, solidaarsust!
Uusliberaalide kreedo on: Mida MINA ei usu, mis MINULE ei meeldi, see olgu keelatud! Õige on see, mida MINA õigeks pean.
Paljud tõlgendavad teise inimese käitumist või mõtteid täiesti omamoodi, haaravad mingi sõna ja kujundavad sellest mingi üsna primitiivse mudeli, mis ei lähe üldse kokku sellega, mida öelda taheti. Mitte kunagi ei kuula need mudelite ehitajad kellegi teise seletusi, nad on ehitanud üles oma mudeli ja usuvad sellesse.
Jah, me kõik elame mingites mudelites, paljuke me seda tegelikkust ikka nii väga põhjalikult ja teaduslikult taipame, uurime, tunneme või tajume.
Igaüks loob endale maailmamudeli, milles ta usub end elavat. Sellest mudelist lähtudes tõlgendame teiste käitumist, anname hinnanguid teistele inimestele, sündmustele, kõigele, mis meie ümber toimub. Ja koguni iseendale.
Need mudelid on ju teatud dogmade kogumid.
Kui maailma ja inimese Looja pidas vajalikuks, et inimene siin maa peal elades temasse usuks, teda Jumalana kuulaks ja usaldaks ja kardaks, et inimkogukonnad elaksid kristliku religiooni vaimses mudelis, siis on see meile ju vajalik ja kasulik, miks me selle vastu protestime?
Noh, inimene on isekas, muidugi kipub protestima, kui talle tundub, et tema vabadusi tahetakse piirata, aga kas see protest on mõistlik? Kas need „vabadused", mida me endale nõuame, on alati meile kasulikud, äkki on mõni neist koguni ohtlik ja kahjulik?
Kas see, mis meile õige ja vajalikuna TUNDUB, on alati õige ja vajalik?
Küllap mingil hetkel ka kõige sügavam usklik kahtleb või mässab Jumala vastu, aga ta tuleb sellest enamasti välja, sest veendub: uskuda ja kuuletuda on arukam ja kasulikum kui mitte uskuda ja Jumala vastu protestida.
Kui Jumal on maailma looja ja valitseja, siis on ta meist nii palju võimsam, et tema sõna kuulamine ei alanda meid kübekestki, pigem tõstab meid kõrgemale. Alludes maistele ülemustele võib küll sageli juhtuda, et allume endast rumalamale, seega alandame ennast madalamale kui me ise väärt olla võiksime. Jumalaga ei saa mitte kellelgi seda probleemi tekkida.
Meil kõigil, nii usklikel kui uskmatutel, on elus omad dogmad ja müüdid, millesse me kindlalt usume ja millest oma mudelites elades lähtume, nii usklikel kui uskmatutel, nii liberaalidel kui konservatiividel. Ja mille eest, mida kaitstes me sagedasti kirglikult teistega sõtta läheme.
Mõlemad pooled lähtuvad vaidlustes nendest dogmadest.
"Jumalat ei ole" on ju samasugune dogma nagu "Jumal on"!
Kumbki ei ole kõigile silmaga nähtav tõsiasi. Me ei näe Jumalat, ei saa teda käega katsuda. Kuidas saab see, kes ei näe ega usu Jumalat, nimetada pimedaks seda, kes usub, sest mingil viisil ta ju NÄEB seda nähtamatut?
Ikka on üks usk teise usu vastu, ja kumb on parem?
Kumb aitab inimesel elada? Kas usk, et inimene on ainulaadne kõigeväelise Jumala looming, või usk, et inimene on vaid juhuslik kimp igasugu organeid, mis on juhuslikult nii imeliselt sobivasti kokku juhtunud? Aga materialist ei usu ju ka imedesse? Vaimust ja hingest rääkimata.
Ja misasi on siis inimteadvus – kas ka kimbuke juhuslikke kokkusattumusi? Mis on vaimne energia? Hing?
Kui mingi dogma on nii paljude sajandite jooksul nii valdavalt üle maailma levinud, kui nii paljud inimesed on sellesse uskunud, nende jaoks on see püha olnud, nad on selle põhjal loonud väga põhjalikud usuteadused ja kirjutanud tohutu palju tarku raamatuid, nad on loonud väga rikkaliku kultuuri – siis kuidas saan mina nende inimeste arukuses kahelda, kui ma neid isegi ei tunne ega pole kunagi näinud?
Kui keegi räägib oma usust mõistlikul viisil, kuidas ma saan talle öelda: kuule, see on ju jama, kuidas sa saad sellesse uskuda?
Me teeme elus valikud, meile õpetatakse paljusid asju, me võtame osa nendest vastu, me õpime ära kellegi teise veendumused, mis on mingiks ajaks üldisteks tõdedeks kuulutatatud.
Kui paljuke me ikka ISE igasugu erinevaid keerulisi teooriaid läbi uurime, me võtame omaks meile autoriteetsena tunduva inimese või grupi teadmised, usud, hoiakud ja eelarvamused, ja peame neid tõdedeks. Ja vaidleme nendega, kes räägivad midagi muud, kes on omaks võtnud jälle kellegi teise või mingi teise grupi jaoks endastmõistetavad dogmad.
Kuidas inimene otsustab, mida uskuda ja mida mitte uskuda? Kui paljud niinimetatud ateistid või agnostikud on üldse süvenenud religiooni uurimisse?
Enamasti on see jumalaeitamine lihtsalt mugavuse, teadmatuse või isekuse küsimus. Ilma Jumalata elu on ju palju lihtsam. Inimene ei pea muretsema, et Jumal näeb tema tegusid, kuuleb ta sõnu ja teab isegi ta mõtteid. Ise otsustan, mis on minu jaoks hea ja mis halb? Keegi ei ole minu jaoks eksimatu autoriteet.
Aga see on ju suuresti enesepettus? Meie tegudel, sõnadel ja isegi mõtetel on õied ja viljad. Kõik, mis sa teed teistele, tuleb sulle endale kätte, suuremana kui sina seda tegid. Sa külvasid seemne, mis kasvab suureks taimeks. Ja selle taime õied ja viljad on sinu õied ja viljad. Üsna ränk, eks ole?
Ateistid ei võitle mitte kristlaste Jumalaga, vaid mingi primitiivse, nende enda väljamõeldud kaltsunukust ebajumalaga, millesse niikuinii mitte keegi ei usu! Kas pole narr kakelda iseendaga? Luua mingi teooria ja hakata seda siis halvustama ja maha materdama?
Jah, me kõik kahtleme vahel, ka kõige usklikumal usklikul on omad kahtlusehetked. Aga ta ei pea end Jumalast targemaks. Ta teab, kust neil hetkedel abi leida. Ta pöördub nende poole, kes suudavad ta kindlale pinnale tagasi juhtida. Ta läheb kirikusse, õpetaja juurde, targema sõbra juurde, või otsib abi teoloogilisest kirjandusest, mida nüüd on isegi eesti keeles juba väga palju. Ta läheb algallikale, loeb Piiblit, uurib Jeesuse ja tema jüngrite õpetussõnu.
Kõik usuteadused on ju loodud usu ja kahtluse piirimail. Tõsine teadlane kahtleb alati. Ainult pime fanaatik kuulutab igasugust vastuvaidlemist sallimata oma primitiivset päheõpitud dogmat.
Usk on ka suuresti tahte küsimus. Usklik inimene ju tahab uskuda, muidu ta ei usuks, muidu ta ei uuriks Piiblit ja teoloogiat.
Mina küll tahan uskuda. Ma ei tea, kas ma saan öelda, et ma jäägitult usun, olen väga sageli ka üsna leige ja jõuetu. Kahtlen, tunnen, et mu usk ei ole kindel ja sügav, aga iial ei ole ma mõelnud: "Jumalat ei ole." Pigem tõden, et mina ise olen aeg-ajalt võimetu teda kogema. Justnagu oleksin sügavas unes.
Sest uskmatute argumendid või õigemini äraõpitud eelarvamused on nii õhukesed ja primitiivsed, mitte ükski neist ei ole mind usu mõttetuses või kahjulikkuses veennud. Ega Jumalas kahtlema pannud.
Vastupidi: ateistide argumentide primitiivsus näitab, et nende protest Jumala vastu on väiklane ja naeruväärne. Järelikult on mõistlik Jumalasse uskuda. Teha valik tugevama ja targema kasuks?
Minu kahtlemine tähendab minu usu ebakindlust, minu teadmiste puudulikkust, see ei ole tõend Jumala olematusest.
Aga ma tahan uskuda! Raevukalt. Sest Jumalasse uskumine on tohutult mõttekam, kui too uskmatute mängusõda selle nende väljamõeldud puusliku vastu.
Mina tean, et ma ei koosne ainult sellest ainest, mateeriast, mida saab näha ja käega katsuda, minu sees on nii palju nähtamatut ja mulle endalegi tabamatut ja mõistetamatut. Mul on lisaks ihule ka vaim ja hing. Ja mind seob Jumala kaudu nähtamatu side kõigi teiste inimestega.
Võib-olla on Jumalasse uskujatel tõesti mingi lisadimensioon, mis jumalaeitajatel puudub, võib-olla ateistid koosnevadki ainult füüsilisest mateeriast? Kui nad ise nõnda usuvad, ju see siis nii ongi?
Ehk on uskumine Jumalasse nagu muusikaline kuulmine, mida lihtsalt kõigile ei ole antud?