Inimese elu keskpunkt ja eesmärk ei ole järjest suurema kasumi teenimine, kasumlik investeerimine, ettevõtlik "laienemine". On nii palju asju, mis on palju olulisemad, mis teevad inimesest inimliku inimese, ühiskonnast inimliku ja täisväärtusliku ühiskonna, kirjutab Malle Pärn.
Ma ei tea, kas konservatiivseid portaale loeb ükski edukas poliitik, kõrgepalgaline ametnik või suurärimees, aga ma panen need mõtted siiski kirja teadmiseks nendele, kes loevad. Et ka mina olen püüdnud oma panuse anda meie armsa Eestimaa ülsehitamisse. Jah, kirjutan ju peamiselt lihtinimestele, kelle hulka ma isegi kuulun. Huvitav, kui paljud teist mõtlevad niisamuti?
Pöördun siisiki, kasvõi kunstilise kujundina, selle maailma vägevate poole.
Lugupeetud edukad: poliitikud, kõrgepalgalised ametnikud, tippjuhid ja suurärimehed!
See, mida ma kavatsen rääkida, võib teile tunduda veidrana ja mõistetamatuna, aga püüdke aru saada – sest see on paljude inimeste arvamus, kelle saatus suuresti teie tegevustest sõltub, ja kes on teile oma maksude maksmisega ja sõnakuulmisega võimaldanud ikka päris hea elu. Kelle eest te peaksite mingil määral hoolitsema. Piiblis on öeldud, et kellele on rohkem antud, sellelt ka rohkem nõutakse.
Iga inimene näeb maailma ainult oma silmadega, ainult sealt, kus ta ise seisab (või istub). Aga see on vaid osake maailmast, tervet maailma, kogu elu tervikuna ei näe mitte keegi. Sellepärast ei oska keegi päris objektiivseid ja lõpuni tõeseid hinnanguid anda sellele, mida teevad teised inimesed.
Nad võivad selle kohta ainult oletusi teha, aga oletusi teiste kohta tehakse enamasti enda järgi. Varas ju usub, et kõik varastavad, aus inimene usub, et keegi ei taha teisi petta, ja sellepärast on ta alati valmis usaldama isegi sulisid. Sest tema ei saa aru sellest, kuidas suudab üks inimene teist oma huvides ära kasutada, petta, tema ausa tööga teenitud raha ära röövida, või sundida teda oma isiklikes huvides kurja tegema.
Te olete ära õppinud palju ülemaailmselt levinud poliitikute ja kõrgepalgaliste riigiametnike ja suurärimeeste tunnustatud valesid ja tegutsete nende järgi, neid tõdedeks pidades või nimetades. Ent, te pole ju rumalad, kuulake aeg-ajalt ka neid, kes mõtlevad teistes kategooriates, kes teid teie meelest ilmaaegu kritiseerivad: nemad näevad maailma teise külje pealt.
Ka nemad on "samapalju inimesed"! Nende seisukohtade ärakuulamine aitaks teil pisut paotada oma silmaklappe ja heita pilku sellesse maailma, mille teie olete ammu seljataha jätnud, ent mis sellegipoolest eksisteerib, ja teiegi elu otseselt mõjutab.
Lihtne tõde on, et ka teie isiklik varandus ja ühiskondlik positsioon oleksid tunduvalt kindlamini ja turvalisemalt kaitstud, kui ka ülejäänud rahvas natuke paremini elaks. Püüdke näha, mida endast kujutab inimene kogu oma variatsiooniderikkuses ja vaimses sügavuses.
Inimese elu keskpunkt ja eesmärk EI OLE järjest suurema kasumi teenimine, kasumlik investeerimine, ettevõtlik "laienemine". On nii palju asju, mis on palju olulisemad, mis teevad inimesest inimliku inimese, ühiskonnast inimliku ja täisväärtusliku ühiskonna.
Gei-ideoloogid on endi erinõudmiste õigustamiseks kasutanud väidet, et ka loomariigis esineb homoseksuaalseid suhteid. Proovime, naljaga pooleks, sedasama demagoogiat: ükski loom ei sea oma elu keskpunktiks kasumi teenimist. Nad elavad, päevast päeva, hetkest hetkesse. Toituvad, kasvatavad järglasi, puhkavad, mängivad. Ei ketra ega koo, ega varu vilja salvedesse, kui taas teha kõrvalepõige Piiblisse.
Ja meie tahame ka niimoodi elada. Elada, olla olemas, hingata, tunda rõõmu olemasolemisest, mitte nälgides ja külmetades ega liigselt muretsedes homse päeva pärast, laste ja lastelaste tuleviku pärast. Elektrihinna pärast, erinevate gruppide omavaheliste kakluste pärast.
Me ei ela ju metsas, meil on oma riik, ametlikult justkui isegi vaba riik, ja meil on oma, meie endi poolt (e-valimiste toeka abiga) paikahääletatud valitsus, kellele me maksame oma laste kõhu kõrvalt väga head palka, aga kellelt meil ei ole õigust selle palgaväärilist töökvaliteeti nõuda.
Elada – see ei tähenda orjata pankasid, valitsust, ja igasugu "teenust pakkuvaid" ükskõik kas era- või riiklikke ettevõtteid. See ei tähenda aina mõelda ja kontrollida oma käitumist, kas sa täidad juuksekarva lõhestamiseni kõiki pisireegleid ja ettekirjutusi, kas sa äkki ütlesid kellegi avaliku esinemise kohta midagi teravat, sest see esinemine tundus sulle labasena või ebasündsana, kas sa kogemata nimetasid kellegi mingit tegevust liiga karmilt õige nimega – sest järgmisel hetkel saadetakse sulle hagi, kus keegi süüdistab sind tema maine kahjustamises ja nõuab selle eest kahjutasu.
Inimese põhivajaduste hulka ei kuulu kasumite teenimine, ettevõtete laiendamine, halastamatu konkurents, ekspordi suurendamine, innovaatilisus, jätkusuutlikkus, tohutu kiire infotehnoloogiline areng, isegi mitte majanduskasv, vaid pigem midagi niisugust: rõõmus ja turvaline lapsepõlv harmoonilises perekonnas, eluks vajalike teadmiste ja oskuste omandamine, meelepärane ja võimetele vastav ühiskonnale kasulik töö, mille eest makstakse inimväärset palka, KODU, normaalsed, kliimale vastavad elamistingimused ja rõivastus, perekond, lapsed, haridus, sõbrad, normaalsed inimsuhted, sõbralik ühiskond.
Rahvus, religioon, kultuur. Puhkus. Puhas loodus, vaikus, värske õhk. Puhas vaimne keskkond. Inimlik elu. Hingerahu. Oma kivi kandmine meie ühisesse müürisse. Oma annete ja oskuste, teadmiste ja kogemuste arendamine meie kõigi ühiseks hüveks.
Kas seda on nii raske mõista?
Raha kasvatamine, raha liigutamine ühelt arvelt teisele ei ole ju mingi töö ega looming, see ei anna inimese vaimule mitte mingisugust "toitu", see ei tee kedagi inimlikumaks, targemaks, paremaks, hoolivamaks. Raha orjastab igaühe, kes ta oma elus esikohale tõstab. Raha on nagu kratt, kes lõpuks kägistab oma ahne peremehe.
Ma ei taha selle jutuga "finantsgeeniusi" maha teha – vastupidi, kui inimene on suutnud endale hea elu välja võidelda, siis ta ei ole ju rumal, aga ma tahaksin, et nemadki oleksid lugupeetud ja armastatud ühiskonnaliikmed. Ka finantsiliselt või majanduslikult andekal inimesel on ühiskonnas oma osa ja ülesanne. Väga tähtis osa ja ülesanne! Igaüks peaks võimalikult maksimaalselt saama arendada ja tarvitada oma andeid, teadmisi ja oskusi – aga mitte ainult isikliku kasumi teenimiseks, vaid kogu ühiskonna hüvanguks.
Olen alati mõelnud: miks ei ole meil nii arukaid ja tõeliselt auahneid finantsgeeniusi, kes mõtleksid kogu rahva ja riigi peale, kes teeksid midagi sellist, millest me kõik kasu saaksime? Tõeliselt auahne finantsgeenius on see, kes mitte ainult ennast rikkaks ei tee, vaid ka oma riigil aitab rikkaks saada. Kes oskab terves ühiskonnas vaesust likvideerida.
Rikas "eliit" ja vaene rahvas – see on väga halb ühiskonnakorraldus!
Õige auahnus suunab ju inimese tegutsema ausalt ja omakasupüüdmatult, sest au on rohkem väärt kui raha. Auahnus on ju ahnus AU järele, aga au on eetiline väärtuskategooria, mitte materiaalne.
Me oleme kõik üksteisest sõltuvad, mitte keegi pole suuteline saavutama midagi üksi iseenese tarkusest ja jõust, lahus kaasinimestest! Aga rumal ja tänamatu inimene arvab, et tema edu ja rikkused on tema enda teene ja saavutus. Ei ole. Isegi kõige vaesemad on tema rikastumisele omal kombel kaasa aidanud.
Mida rohkem on inimesel maist vara, seda enam peaks ta ju soovima, et see vara asetseks võimalikult turvalises paigas. Ja mida paremal elujärjel on enamik inimesi riigis, mida rahulolevam on kogu rahvas, seda turvalisem on seal elukeskkond. Justnimelt kõige rikkamad peaksid olema huvitatud sellest, et meil poleks kodutuid, narkomaane, äärmiselt vaeseid perekondi ja nälgivaid lapsi.
Kas meil ei ole nii mõistlikke rikkaid? Miks me nuumame viljatut maad – maksame kõrgeid palku inimestele, kes mitte midagi ei tooda, mingeid hüvesid ei loo, kelle tegevus on rahvale osaliselt isegi päris selgelt KAHJULIK; aga neile, kes teevad kõigile vajalikku tööd, ei saa meie riik mitte kuidagi korralikku palka maksta?
Rahvas ei taha mingeid suuri rikkusi, rahvas tahab, et inimestele makstaks nende (ühiskonnale vajaliku!) töö eest parajasti nii palju palka, et nad saaksid endale lubada mingi kodu, kus oma lapsed üles kasvatada, ja kõik muu igapäevaseks eluks vajaliku.