Olulisem kui „võrdne kohtlemine" on mõte: kellele on rohkem antud, sellelt ka rohkem nõutakse, leiab teoloog Malle Pärn.
Eetika, ja terve mõistus.
Need mõlemad on tänapäeval vähemalt kergelt põlu all olevad mõisted. Eetika tehakse ümber ning tervele mõistusele eelistatakse lühinägelikku ja kergeusklikku rumalust.
Ülikooli liberaalne eetikaprofessor eksib tänapäeval ise klassikalise eetika vastu, laimates ja põlastades seaduskuulekaid kaasinimesi, kes temale lihtsalt ei meeldi. Miks ei ole ta veel koostanud uut „kommunismiehitaja moraalikoodeksit", et ka konservatiivid saaksid teada, mis tänapäeva liberaalide meelest on eetiline ja mis ei ole?
Mina näiteks ei saa kuidagi eetiliseks pidada kõigi inimeste sundvaktsineerimist mingitele ärihaidele miljardeid sissetoova katsevedelikuga, mida mõtlemisvõimelised inimesed ei saa usaldada. Ka mitte traditsioonilise perekonna kaitsja, väljapaistva kodanikuühiskonna aktivisti kuulutamist Venemaa salaagendiks või võimalikuks tulevaseks satraabiks Eestimaal.
Eetika ja terve mõistus on omavahel tihedalt seotud. Sest terve mõistusega inimene tahab olla eetiline. Terve mõistusega inimene ka teab, mis on eetika. Ja ta vähemalt püüab käituda eetiliselt. Ka on tal südametunnistus, mis teda hoiatab, kui ta milleski eetika vastu eksib.
Ühiskonnas ja kogukonnas elav terve mõistusega inimene arvestab sellega, et ta elab ühiskonnas ja kogukonnas, ja kogukond püsib koos siis, kui seal valitsevad omavahel sõbralikud suhted, kui kogukonna liikmed peavad üksteisest lugu.
Eetika ei ole lihtsalt väljamõeldud reeglite kogumik, eetika on teadmine, et me oleme üks perekond ja me hoolime üksteisest. Nii väike rahvas nagu me oleme, meil on iga üksik indiviid tähtis, me peame üksteisest lugu pidama, me peame iseendast lugu pidama.
Inimene, kes oskab endast lugu pidada, peab lugu ka kaasinimesest. Kes ise püüab väärikalt käituda, see hindab kõrgelt ka teiste väärikust.
Väga paljud mõisted on meil tänapäeval tagurpidi pööratud, neile on antud uus tähendus ja sisu, me näeme, et tervet mõistust mõnitatakse ja laimatakse, aga rumalust ja kergemeelsust ja koguni labasust ülistatakse. Arukas inimene oskab vahet teha tõe ja vale vahel ega lähe selle hullusega kaasa.
Valitsus, seaduste tegijad, ühiskonnaelu korraldajad – peaksid olema eliit, ka vaimne eliit, mitte ainult fiskaalne. Mina arvan, et hea poliitik on see, kes ei valeta, kes näeb tegelikkust võimalikult tõelähedaselt. Kes ei lase ennast petta ega peta teisi. Kes oskab vahet teha olulise ja ebaolulise vahel.
Nobless, kõrge seisus, kohustab – nii öeldi kunagi. Võrdsus, võrdne kohtlemine, millest meil viimasel ajal palju räägitakse, on abstraktne idee. Me ju näeme, et selle kuulutajad seda isegi oma elus ei suuda teostada. Ikka nõutakse seda "võrdsust" vaid teatud gruppidele. Sisuliselt nõutakse ju kas endale või kellelegi teisele eesõigusi, seega ebavõrdsust, mitte võrdsust!
„Soolise" võrdsuse nõudmine on absurd, mees ja naine ei saa olla võrdsed, neil on erinevad omadused. Neid tuleb võrdselt väärikalt ja lugupidavalt kohelda – selleks ei ole vaja luua mingeid võitlevate feministide gruppe, kes materdavad mehi ja mehelikkust, et ühiskonnas võimu enda poole kallutada. Kes tegelikult ju ise käituvad mehelikult, kui mehelikuks lugeda vägivalda, jõu kasutamist, võimu kuritarvitamist.
Palkade probleem on meil palju suurem, tõsta kisa ainult meeste-naiste palkade erinevuste üle on lühinägelik ja isekas. Ühel pool on meil hiigelpalgad, teisel pool on näljapalgad. Ometi on meil kõigil ööpäevas 24 tundi? Või ei ole? Ka oleme näinud, et need kõrgepalgalised ei ole kunagi oma vigade eest vastutanud, vastupidi, neile makstakse tohutuid lahkumiskompensatsioone, kui nad on mingi ettevõtmise põhja lasknud!
Olulisem kui võrdne kohtlemine on mõte: kellele on rohkem antud, sellelt ka rohkem nõutakse.
Kuidas saab võrdselt kohelda esimese klassi õpilast ja ülikooli professorit? Siis tuleks ühtlustada nõudmised ja meil ei saaks enam kunagi olemagi mingeid professoreid. Lõikame aias kõik taimed ühepikkusteks?
Esimese klassi õpilaselt nõutakse teatud reeglite täitmist, teatud õppekava omandamist, professorilt nõutakse mõõtmatult rohkem, ja see on normaalne.
Inimestel on erinevad vajadused, erinevad võimed, neid pole võimalik võrdselt kohelda. Balletiartist ja ooperisolist on teatris võrdsed senikaua kuni kumbki teeb seda, mida ta teha oskab. Balletis aga eelistatakse balletiartisti ja ooperis ooperisolisti.
Meie omavahelised suhted muutuksid inimlikumaks ja me leiaksime paljudele probleemidele kõigile vastuvõetavad lahendused, kui me võtaksime ühiskonna aluseks (tänapäeval ilmselt juba kõrvale heidetud) klassikalise eetika.
Mingi väline sund ei tee inimest eetiliseks, see on sisemine vajadus, jah, ma ütleksin, et see on terve mõistus. Rumal inimene ei hooli eetikast, arukale inimesele on oluline olla eetiline. See ei ole mingi tilluke lisandväärtus.
Me peaksime tõsiselt hakkama kasvatama rahvuslikku eliiti, eetilisi inimesi, kes oleksid noortele eeskujuks. Me peaksime austama ausaid, julgeid, vastutustundlikke, tarku inimesi, mitte lodevaid, valelikke, rumalaid, ahneid, kiuslikke, pimedaid.
Eetika on mõistliku inimese loomulik elamise ja käitumise suunaja. Eetika on mõistmine, et kõik siin maailmas on omavahel seotud ja üksteisest sõltuv. Et igal meie teol on tagajärjed, mis tulevad meile alati kätte tagasi.
Eetika on inimliku elu alus. Eetika on vastastikune lugupidamine ja usaldus. Eetika on eelkõige lugupidamine iseendast. Eetika on see, mis teeb bioloogilisest inimloomast täieliku inimese.
Eetika on see, mis tõestab inimese seose Kõrgema Vaimuga ja annab inimese elule ning maailmale mõtte.
Tänapäeva liberaalhulluses jäävad sellised mõtted muidugi hüüdjaks hääleks kõrbes. Ometi tuleb neid ikka ja jälle korrata, ehk lähevad kassipoegadel kord silmad lahti.