Kas meil on valitsusse sattunud puuetega inimesed, kes ei näe, ei kuule, ei suuda mõista, mis maailmas toimub? Ärge ometi piinake neid, laske nad vabaks, kirjutab Malle Pärn.
„Mina seda probleemi ei näe," ütleb ikka aeg-ajalt mõni tähtsa tooli peal istuja. Aga miks ta ei lähe silmaarsti juurde, kui ta ei näe seda, mida nii paljud inimesed näevad? Üle maailma on neid inimesi ehk miljardeid, kes ometi näevad!
Nägemist võib häirida kae, selle eemaldamine on üsna kiire ja valutu operatsioon. Kui keegi aga pöördumatult pimedaks on jäänud, siis tuleks ta tema enda huvides vastutusrikkast ametist vabastada.
Kas meil on valitsusse sattunud puuetega inimesed, kes ei näe, ei kuule, ei suuda mõista, mis maailmas toimub? Ärge ometi piinake neid, laske nad vabaks.
Mis on inimestega juhtunud sel 21. sajandil? Nagu mingi ohtlik mürkkemikaal oleks maailma laiali puistatud, mis hävitab inimese ajurakud ja hinge. Või on see jälle mingist laboratooriumist lahti lastud bakter? Bacteria liberalia?
Mind paneb, teate, vahel isegi imestama see, et mitte kõik inimesed ei ole selle bakteri ohvriks langenud. Mis neid küll hoiab? Kust nad võtavad jõu, julguse ja mõistuse sellele koguni vastu hakata? On nad Jumala erilise kaitse all?
Suur hulk rahvast, haritud inimesed, ühiskonnas tuntud ja väärikad inimesed hoiatavad ennasttäis komissare Stenbocki majas ja paluvad viisakalt: jätke abielu alles nendele inimestele, kes saavad aru, mida see tähendab, ärge muutke teda suvaliseks „riigi poolt pakutavaks teenuseks"! Aga teerull on käivitatud ja seda ei kavatsetagi peatada.
Mis teiega on juhtunud? Kas teil ei ole enam südant? Kuhu ta kadus? Kas teie mõistus enam inimlikul kombel ei tööta? Me oleme teie pärast tõsiselt mures, see võib olla väga ohtlik haigus ja lõppeda vaevarikka suremisprotsessiga.
Abielu ei ole riigi poolt pakutav teenus!
Abielu on riigi kaitse all ainult sellepärast, et see on ühiskonna alusrakuke, et mehe ja naise armastusest sünnivad neile ühised lapsed, kellele nad on emaks ja isaks.
Lasteaia lapsed oleksid juba nüüd sellest mõttest aru saanud. Kas teie ikka veel ei saa?
Kui teie ei tea, mida abielu eesti rahvale sisuliselt tähendab, siis pole teil mingit õigust selle kohta uusi seadusi teha! See on ju nagu uute, suvaliste loodusseaduste väljamõtlemine ja kõigile täitmiseks kohustuslikuks tegemine!
Te teete seaduse, et päike hakkab 1. jaanuarist tõusma läänest, mitte idast? Ja kas hakkab? Te teete ju sellega oma seadusandlusest farsi.
Abielu tuleb jätta nendele, kes teavad, mida see meie kultuuris tähendab!
Mõtelge välja – endale (ja nendele 662-le, kes on juba kooselulepingu sõlminud) mingi teistsugune liit, mida riigi teenusena pakkuda, kõikidele, kasvõi eluta olevustele! Jätke abielu rahule!
Lastel ei tohi lubada toas tikkudega mängida! Nad võivad maja põlema panna!
Te ju valetate, valetate, valetate, – see „abieluvõrdsus" ei too meile mingit võrdsust, rahust rääkimata! See kihistab meid veel kindlamini. See ajab meid veel vihasemalt üksteise vastu sõtta. See annab agressiivsele vähemusele võimu ja nad ei jäta seda kasutamata.
Ja kohe tulevad uued „vähemuste" grupikesed, kes hakkavad oma isekate kapriiside täitmist nõudma. Ja valitsus muudkui „areneb", „läheb ajaga kaasa" ja avab aina uusi väravaid.
Mees+mees, naine+naine „abielu" ei saa iial olema võrdne mees+naine abieluga. Sest neile ei hakka sündima ühiseid lapsi.
Kaja ütles, et „samasoolised saavad samamoodi lapsi" – ei saa. Nad ostavad või lasevad oma rakkudest teistel valmistada neile lapsi, aga mehed ja naised sigitavad ja sünnitavad lapsi. Loomulikul viisil, ise, mitte laboratooriumis. Nende armastusest sünnib uus elu. Ja selle uue elu loomine on püha, seda ei tohi ükski valitsus ära rüvetada! Mingiks riigi teenuseks ümber nimetada!
Samasoolisel paaril ei ole võimalik saada mõlema paarilise rakkudest kokkusulatatud last!
Nii et mingit „abieluvõrdsust" ei saa ükskõik kui ülbe valitsus kellelegi võimaldada.
Tõejärgse maailma hübriidinimese elu alus on alati ebaloogiline ja kõikuv. Nagu soo, mis sinna eksinud inimese endase neelab. Kurb, aga see on loodusseadus ja me ei saa seda muuta.
Kinnitan teile, et see, mida ma kirjutan, ei ole viha- ega vaenukõne. Ma ei vihka inimesi. Ma tean, et nad enamasti ei ole oma tegutsemises vabad, vahel on nad valelike propagandadega segadusse aetud, vahel on nad lihtsalt liiga rumalad ega saa aru, mida nad teevad.
Ma hoopis armastan inimesi (ikka veel!) ja tahan, et me kõik üksteist vähemalt austaksime. See, kes peab lugu endast, suudab lugu pidada ka teistest, sest ta teab (enda järgi), et igas inimeses võib olla midagi, mis väärib lugupidamist. Vahel me seda lihtsalt ei näe, normaalne tagasihoidlik inimene ju ei kelgi sellega, aga me võime uskuda, et see „miski" on igaühes olemas.
Mina võin ju seda nõnda seletada, aga need, kes mu seletusi ei usu või ei taha (ei suuda) mõista, ütlevad ikka, et ma olen vihkaja, ning et üldse kõik konservatiivid on vihkajad.
Nii ütlevad need, kes ennast nimetavad liberaalideks, aga tegelikult on isekad ja kitsarinnalised silmaklappidega totalitaarid. Nemad tahavad ja nõuavad, et kõik inimesed mõtleksid nii nagu nemad.
Küllap nad on sisimas väga ebakindlad, ehk isegi kannatavad alaväärsuskompleksi all, sellepärast kardavad teistsuguseid vaateid ja veendumusi. Neile tundub, et igaüks, kes nende loosungitega kaasa ei hõiska, vihkab neid. Tegelikult vihkavad nad ise.
Vihkavad kirglikult, fanaatiliselt. Nii et, seltsimehed, kui teile viirastub mõistliku kriitilise märkuse taga vihkamine, siis vaadake oma hingepeeglisse – kui teil on hing. See vihkamine on teie enda hinges. Või meeltes, või maksas, kui teil hinge ei ole.
On see nüüd uus pandeemia? Viha ja vihkamise bakter on nakatanud suure osa rahvast ja ässitanud nende kallale, kes on mingil viisil suutnud nakatumist vältida?
Kõikuva soo pinnale ei saa ühiskonda rajada. Meil on vaja hakata kultiveerima uut aristokraatiat, vaimu aristokraatiat.
Konservatiivsus võiks olla selle uue aristokraatia vundament.
Aristokraatia võiks hakata rahvast taas ühendama, lõhestamisele piiri panema. Seame rahvale eeskujuks vaimuaristokraatia – ilma sõimlemise, ilma ropendamise, ilma labasuse, laimamise, rusikahoopide ja rumala ülbuseta.
Mõningaid märke sellest võib juba tõusmas näha. Kui me saaksime kõik tervemõistuslikud grupid ühise lipu alla ühendada, siis oleks meil veel lootust oma kultuur ja normaalne ühiskondlik kliima tagasi saada.