Inimestevahelisi suhteid valitsevad kirjutatud seadused, ent vahest isegi suuremat kaalu omavad meie igapäevases elus niinimetatud kirjutamata seadused, mida võib teisiti nimetada inimlikuks eetikaks, kirjutab Malle Pärn.
Jeesus ütles:
"Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha. Kes ei jää minu külge, see visatakse välja nagu oks, ja ta kuivab. Ja nad kogutakse kokku ja visatakse tulle ja nad põlevad ära. Valgus on veel pisut aega teie seas. Kõndige, kuni teil on valgust, et teid ei tabaks pimedus. Kes kõnnib pimeduses, ei tea, kuhu ta läheb. Uskuge valgusesse, kuni teil on valgust, et sünniksite valguse lasteks. Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas."
Inimene on üks kummaline olevus. Sünnib ühel päeval siia maailma, ühte perekonda, elab maa peal, kasvab ja areneb, üsna pikkamööda pealegi, võrreldes teiste loomadega, kes sageli sünnivad ja kohe kõnnivad. Inimesel on vaja kodu, toitu, perekonda, seltskonda, kogukonda, ühiskonda, rahvust, riiki, ta peab tegema tööd, et olla ühiskonnale kasulik, siis saab ta palka ja saab ennast ja perekonda ülal pidada.
Ja tal on vaja veel tohutult palju muud, tal on vaja teadmisi sellest maailmast ja iseendast, teistest omasugustest, tal on vaja isegi tundeid ja mõtteid, tal on vaja Looja õnnistust ja usku Loojasse.
Inimene vajab ka armastust. Nii Jumala kui kaasinimese armastust. Ja inimene vajab seadusi, reegleid, et teada, kuidas oma kaasinimestega koos elada, et teada, kuidas iseendaga koos elada, nii et ta oma hingele kahju ei teeks.
Inimesed on suutnud sajanditega ehitada maa peale tohutu suured linnad, imelised katedraalid, rajanud kõikvõimalikke tööstusi ja ettevõtmisi, leiutanud igasugu peeneid tehnilisi vigureid. Uskumatu, mida kõike inimene siin maa peal teha on suutnud! Nagu ütleb Shakespeare'i Hamlet: missugune looduse ime on inimene. Tõsi. Kirjeldamatu ime.
Ja ometi, kui palju halba on seesama inimene siia maailma toonud, kui palju ta on oma liigikaaslasi ja loodust hävitanud, ta on koguni leiutanud viisi oma kaasinimest ainult SÕNADEGA hävitada, sealjuures ise nägu tehes, nagu oleks tema üllas ja õige, aga see, kelle ta hävitab, oleks nagu pahatahtlik ja kuri. Inimene on läinud ülepiiride ahneks, ja on Jumalale selja pööranud.
Rahvus saab alguse religioonist, ilma religioonita ei ole rahvust. Me võime küll üksikult kuulutada, et me ei usu Jumalasse, me võime püüda elada väljaspool Tema seadusi, aga rahvusena hakkame elama ja hingama alles siis, kui meil on mingi kindel ettekujutus maailma Looja ja Tema loomingu vahelistest suhetest, kui me hakkame arvestama selle Looja poolt seatud käskude ja keeldudega.
Inimestevahelisi suhteid valitsevad ja korrastavad riiklikud, niinimetatud kirjutatud seadused, ent vahest isegi suuremat kaalu omavad meie igapäevases elus niinimetatud kirjutamata seadused, mida võib teisiti nimetada inimlikuks eetikaks.
Kõik kirjutamata seadused – ehk siis eetika – on pärit religioonist. Inimene usub, et tema tehtud halb tegu kahjustab teda ennast, sest maailma Looja ei jäta karistamata seda, kes kahjustab tema loodud maailma. Kui me rikume looduse loomulikku tasakaalu, siis maksab loodus meile selle kätte – nii on see seatud.
Tasakaal on tähtis seadus looduses. Kui inimene tasakaalu kaotab, siis ta kukub ümber. Igasuguse looduse tasakaalu rikkumine põhjustab seal millegi ümberkukkumise. Loodus suudab enamasti küll tasakaalu taastada, aga see võtab aega.
Miskipärast on see nii, et inimeseks on vaja õppida, ja see õppimine võtab kaua aega. Tegelikult õpime seda kogu elu, keegi ei saa ühelgi hetkel öelda, et ta on täiesti valmis ja täiuslik, et ta teab ja mõistab kõike iseendast ja maailmast ja Jumalast.
Nii, nagu iga põlvkond ei hakka uuesti jalgratast leiutama, vaid lepib sellega, mis on olemas, sedasama täiustades ja parandades, nii toimib ka sajanditepikkune tarkus, mille alusel lapsi õpetatakse. Ka seal tehakse parandusi ja täiustusi, ent mingi oluline sisu jääb alati meie hariduse aluseks, vundamendiks. Ja see alus on see: armasta Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest. Sellest armastusest lähtub ka armastus ligimese vastu, ja armastus iseenda vastu.
Kõik teadused ja kunstid on vaid heaks täienduseks religioonile, õpetada lastele teadusi ja kunste ilma religioonita on südametu ja vastutustundetu. Halb lapsevanem on see, kes oma lapse paljaks röövib, ta üksinda tormi kätte jätab, temalt rõõmu ja lootuse ära võtab. See on nagu tiibade äralõikamine lindudelt, et nad ei saaks kassi eest puulatva lennata.
Me peame arvestama ühiseluseadustega, kui me tahame olla inimesed. Ja me peame neid ühiseluseadusi oma lastele õpetama.
Inimesel peab olema miski, mis teda hoiab kurja tegemast, mis hoiab teda ennast raiskamast ja hävitamast, mis annab talle nõu, kui ta kahtleb ega oska valikut teha, mis annab talle jõudu, kui ta on sattunud raskustesse.
Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! – need on sõnad, mis meid selles elus võiksid kanda, kui me neid aina meeles hoiaksime. Kui see oleks niisama endastmõistetav nagu hingamine, siis ei suudaks me üksteisele tahtlikult kurja teha.