Inimene, kes oskab endast lugu pidada, peab lugu ka kaasinimesest. Kes on ise väärikas, see hindab kõrgelt ka teiste väärikust, kirjutab Malle Pärn.
Aus ja arukas meedia on informatsiooni ja rahvusliku mõtte vahendaja, oma rahva ustav teener.
Keegi on öelnud, et ajakirjanik on nagu "eeskõndija". Jah, ideaalis võiks ju nii olla, ent praegu on ta pigem see, mida nimetatakse taas ühe uue värdterminiga: "suunamudija".
Kes on suunamudija? Valetaja, propagandist, agitaator, "uue inimese kasvataja", nagu nõukogude ajal otse välja öelda julgeti. Eeskõndija, kes juhatab rahvast valele teele, mis viib padrikusse või sohu. Tõeline Ivan Sussanin.
Mudib suunda, vormib inimesi kväärideoloogia järgi. Füüsiliselt. Sensuaalselt.
Ideoloogiline arvamusliider annab inimestele kätte kohustusliku arvamise, suhtumiste ja hoiakute suuna. Teda ei ole liidriks valitud, totalitaarne võimuaparaat on ta liidripositsioonile istutanud.
Keegi on ka nimetanud ajakirjanikku "ühiskonna valvekoeraks".
See sobiks ehk vaid selles mõttes, et ta peaks olema ustav oma rahvale nii nagu koer on peremehele, ja vastavalt oma võimetele ja võimalustele peremehe kaitseks välja astuma, kui teda ähvardab hädaoht. Meil kipub ta pigem olema koonduslaagri valvekoer.
Meie ajakirjanduse algaastatel oli ajaleht tõepoolest rahva õpetaja. See austav suhtumine on meisse jäänud siiani, muidu oleks meie ajakirjandus ammu välja surnud. Ikka veel leidub neid inimesi, kes tellivad ja loevad ja usuvad liberaalse propaganda väljaandeid.
Kui ajakirjandus on riigis võimu ideoloogiale allutatud, siis ei ole see riik demokraatlik, vaid totalitaarne.
Inimese elu eesmärk ja sisu peaks olema arenemine. Me sünnime abitutena, kasvame suureks ja hakkame ise uusi inimesi kasvatama. Elu on liikumine, paigalseis võrdub surmaga.
Ent arenemine tähendab liikumist alt ülespoole, rumalast targemaks, teadmatust teadlikuks, paremaks, ausamaks, ilusamaks, loomulikumaks, normaalsemaks, rikkamaks. Nii üksiku inimese kui ühiskonnana.
Tõsi, inimestel on erinevad ideaalid ja sellepärast lähevad nad omavahel kaklema. Vaimne tasand on inimestel erinev. Sellest lähtuvalt peavad inimesed väärtusteks ja pahedeks erinevaid asju ja nähtusi. Ka mõtlemisvõime on inimestel erinev.
Õpetajad ja teadlased pakuvad meile erinevaid teooriaid. Need ei ole enamasti eriti püsivad, me ei valda laugeltki mitte kõiki maailma ja inimghinge saladusi. Niisiis, iga teadlik inimene teeb nende pakutavate teooriate ja dogmade-müütide hulgast valiku.
Teatud määral on see valik vaba. Igaüks valib selle, mis on talle olemuslikult sobiv, vastuvõetav. Ta usub seda, kellele ta tahab sarnaneda. Elu jooksul võib ta oma valikuid muuta, kui ta mingil hetkel mõistab, et ta on teinud vale valiku.
Paljud teevad aga oma valiku justkui pimesi ja jäävad selle juurde elu lõpuni. See tee on mugavam, ei nõua vaimset pingutust, milleks ilmselt igaüks ei ole võimeline.
Enamus küllap teeb need valikud selle järgi, kuidas ta hindab millegi kasulikkust tema elule, positsioonile ühiskonnas, heaolule, jõukusele, suhetele endast tähtsamate tegelastega. Nende valikute aluseks on isiklik kasu, mitte vaimsed ideaalid.
Meil kõigil, eriti ajakirjanikel ja poliitikutel peaks aga olema silme ees ideaal, olgu see pigem utoopia kui düstoopia (suur tänu Ossinovskile selle termini eest!). Olgu meie arenemise suund pigem utoopia kui düstoopia suunas.
Tõsi, eks ajakirjanik peabki olema propagandist. Aga propageerida saab ka häid asju. Väärtusi. Ilu. Harmooniat, viisakat käitumist. Tarkust, headust. Lugupidamist enda ja teiste vastu.
Me elame maailmas, mida me ise pole teinud. Võiks isegi öelda, et me oleme selle tasuta kingiks saanud. Oma eelkäijatelt. See, kuidas me sellesse kingitusse suhtume, näitab, KES me oleme. KAS me oskame näha ja hinnata meie eelkäijate väärtusi või ei oska.
Viisakas inimene kingitust ei halvusta. Niisiis, me ei tohiks oma eelkäijaid halvustada oma praeguse meelsuse pinnalt, me ei tohi neid hukka mõista meie piiratuse ja isekuse pinnalt.
Kultuur on järjepidevus. Sajanditevanune. Kultuuril on mõte, kultuuris on sõnum. Kultuuri ei saa mingi grupi soovi järgi muuta, kultuur kujuneb loomulikul viisil, kasvab nagu mesikärg tarkade ja andekate inimeste aktiivse tegevuse tulemusena. Kultuur on alati rahvuslik ning seotud isamaa ja emakeelega, mingit globaalset, juurtetut multikultuuri ei ole olemas.
Mõtlemisvõimeline inimene püüab seda maailma ja oma eelkäijaid mõista, mõistmatu usub, et tema on esimene tark maailma ajaloos.
Tarkuse juurde kuulub ka tänulikkus.
Kui me ei austa oma esivanemaid, siis me ei austa ka ennast. Viisakas inimene ei ründa kunagi seda, kes on surnud.
Maailmas on nii häid kui halbu asju. Arukas inimene oskab neil vahet teha, loll ei oska. Sageli on halb asi kenasti ära maskeeritud, ja loll hakkab seda kiitma. Paraku.
Aga lollus on inimese isiklik valik. Mitte kedagi teist ei saa loll oma lolluses süüdistada. Sest ta oleks ju võinud valida tarkuse, aga ta valis lolluse.
Ideaalne oleks see, kui inimese sõnad ja teod läheksid kokku. Et see, kes teistelt nõuab sallivust, on ka ise salliv, kes nõuab avatust, on ka ise avatud, kes nõuab võrdset kohtlemist, see kohtleb ka ise teisi võrdselt.
Meie ajal kasutatakse neid termineid enamasti selleks, et endale ja oma äravalitutele eesõigusi kehtestada. Kes tänapäeval nõuab (teistelt) sallivust, on ise teistsuguse maailmavaatega inimeste suhtes eriti sallimatu, kes nõuab avatust, on tema mõtetest erinevate mõtete suhtes eriti suletud, kes nõuab kõikide võrdset kohtlemist, see jaotab inimesed oma maitset mööda eliidiks ja paariateks.
Keegi ütles mingis artiklis kellegi kohta "kitsarinnaline konservatiiv" – võimalik, et ka selliseid on, ehkki mina pole ühtki näinud. Mina tunnen väga paljusid avara pilguga lahtiste silmadega terve mõistuse ja tulise südamega väärikaid konservatiive, kes kaitsevad ja kannavad edasi meie rahvuslikku kultuuri ja läbi sajandite meieni alles hoitud esivanemate väärtusi.
Küll aga tean ma õige paljusid väga kitsarinnalisi silmaklappide ja kõrvatroppidega võltsliberaale, kes peale endasse sisestatud programmi midagi lugeda ei oska ega taha. Kes ilma mingi kriitikata marionettidena ennasthävitavalt kummardavad Brüsselist tulevaid käske ja keeldusid.
Tänapäeva liberaalide ihaldatud progress ei ole edasiminek. See on kunstlike takistuste ehitamine rahva ja riigi tegeliku arenemise teele.
Ühiskonnas ja kogukonnas elav terve mõistusega inimene arvestab sellega, et ta elab ühiskonnas ja kogukonnas, ja kogukond püsib koos siis, kui seal valitsevad omavahel sõbralikud suhted, kui kogukonna liikmed peavad üksteisest lugu.
Inimene, kes oskab endast lugu pidada, peab lugu ka kaasinimesest. Kes on ise väärikas, see hindab kõrgelt ka teiste väärikust.