Nad nimetavad ennast valelikult liberaalideks, aga liberaal on see, kes võitleb kõigile võrdsete õiguste ja vabaduste eest. Nemad jaotavad inimesed gruppidesse: küll meelsuse, küll ideoloogia, küll nahavärvi, küll sugukihu, küll poliitilise kuulekuse ja ogavalgu sisalduse järgi. Nad on valinud nendest gruppidest välja kolm-neli, kellele nad nõuavad teistelt erilist puutumatust ja mitmesuguseid eeliseid. Teiste vabadusi nad ju piiravad. Seega: ikka ainult valetavad, tõdeb Malle Pärn Objektiivi kolumnis.
Inimene otsib.
Mida?
Üks otsib näilist, teine tegelikkust.
Üks tahab kindlustada endale piirid, saavutada ühiskonnas või kogukonnas kõrgemat, auväärsemat asendit, teine tahab neid piire vähemalt nihutada, kui mitte hoopis purustada. Tema ei hooli mingist illusoorsest asendist ühiskonnas, ühiskond peaks ise märkama ja tunnustama selliseid inimesi. Paraku kuulab ühiskond pigem neid, kes ennast kõva häälega reklaamivad, ent kes sisult on üsna tühjad. Tühja tünni kõmin kostab kaugemale.
Inimene otsib ikka enda tasandilt: tark tahab targemaks saada, otsib kõrgemaid eeskujusid. Tark leiab targa, rumal otsib pigem endast rumalamaid, et nende hulgas targem välja paista. Ja kui ta pääsebki võimu juurde, siis hakkab ta edutama ainult rumalaid, endast targematega ta tegemist ei tee. Ta vihkab neid.
Üks suuremaid karistusi inimesele on see, kui ta ei saa ise aru, kui naeruväärne ta on ametis, milleni ta oma võimetelt, oskustelt ja teadmistelt ei küündi. Tõsi, ta ise ei mõista oma karistust, sest usub, et ta on piisavalt adekvaatne. Mängib enda arvates peaosa, mis tema esituses on kahanenud üsna narriks statistirolliks. Ta mängib enda arvates suurejoonelist draamat, aga pealtvaatajate arvates on see kehvapoolne isetegevuslik farss.
Eks see ole ju karistus? Nagu alasti kuningas liigub ta uhkelt oma edevas ja pugejalikus õukonnas, tarkadele naeruks.
Kurb on vaadata, kuidas inimestele valetatakse, kuidas neid püütakse valelike meelituste ja räige demagoogiaga sundida mingi väikese ahne, agressiivse ja moraalitu grupi tahtmist tegema.
Kandke mõttetuid maske, mis viiruse levikut ei takista, mis teevad mõtlevate ja selgelt artikuleeritud kõnega inimeste ühiskonnast sinisesse (või musta) riideräbalasse pobisevate ahvide planeedi, "pange õlg alla" inimsuse vastasele kuriteole. Siis te ei saa selles süüdistada teisi, sest olete selle sooritamises vabatahtlikult ise ka osalenud!
Seda on meiega tehtud läbi ajaloo, kogu aeg. Inimesi on ikka allutatud hullustele. Ja ikka on sellega rõõmsasti kaasa läinud suured rahvamassid, mõistmata, et neid on alatult ära kasutatud, sageli vaid selleks, et neid paremini orjastada, et neid alandada ja mõnitada, et nende arvel rikastuda. Niisiis, ise panevad inimesed oma pead silmusesse. Ja sõimavad vihaselt endast targemaid, kes püüavad neid manipuleerijate eest kaitsta või hoiatada.
Seesama toimub ka praegu siin. Kummaline, hõisatakse, et elame 21. sajandis, et ajad olla muutunud, aga – tegelikult on see kõik juba tuhandeid aastaid vana. Korduvalt äraproovitud ja hästi äraõpitud rahvaga manipuleerimise mudel.
Peavoolumeedia ehk valitsuse agitbrigaad kuulutab meile kohustuslikku ideoloogiat ja nõuab kõikidelt sellele allumist. Kõik vastased sildistatakse, ehk siis mõistetakse avalikult hukka, põletatakse ideoloogilise meedia turuplatside verbaalsel tuleriidal.
Kui inimese või ühiskonna elus tekib mingi probleem või lahendamist vajav keeruline olukord, siis tark inimene otsib põhjust, analüüsib, mida tema või ühiskond on valesti teinud, aga loll otsib, keda süüdistada. Või kuulutab, et see on uus normaalsus, mis on "tulnud, et jääda, me peame harjuma sellega elama."
Ajakirjandus saaks meie ühiskonda päästa, kui ta vaid tahaks. Kui need arukad ja haritud ajakirjanikud, kes meie meediasse veel jäänud on, ühendaksid oma jõud ja teeksid rumalamatele selgeks, mis on ajakirjanduse ülesanne demokraatlikus riigis, missugused on sajanditevanuse kultuuri nõuded haritud rahva ajakirjandusele.
Liberaalid tuleb häbiga taganema sundida, sest nende agressiivne pealetung on meie ühiskonna kreeni viinud! "Estonia" merepõhjas ei ole lihtsalt juhuslik õnnetus, see on apokalüptiline sõnum!
Valetamine näib olevat üks üsna laialt levinud inimlik pahe. Pahe on ta sellepärast, et loomuseaduse järgi peaks inimene hoidma tõe, mitte vale poole. Valetaja valetab ju ka iseendale, ta ise ju usub oma valesid. Ja mässib ennast võrku, millest ei ole kerge välja pääseda.
Harva on inimene nii osav, et suudab oma valedega varjata oma tegelikku meelsust või olemust. Peab ütlema, et inimese olemus paistab alati välja ükskõik kui kireva maskeeringu tagant, tõde lausa karjub (enamasti) saamatutst valedest läbi, nõnda on Jumal maailma seadnud. Ta paneb oma selgelt nähtava jalajälje igasse meie tegevusse, igasse meie mõtteavaldusse. Meie arukusest ja meie valikutest sõltub see, kui hästi me seda jalajälge märgata oskame.
Loodus ei valeta. Hunt on ausalt hunt ja lammas on ausalt lammas, nad ei püüa mängida kedagi teist, nad käituvad loomuseaduse järgi. Ja arukas inimene püüab hunti lambast eemal hoida, sest ta teab, et hunt pistab lamba esimesel võimalusel nahka. See on loodusest nõnda seatud, hunti ei saa selle eest hukka mõista. Aga see on ikka väga rumal talupoeg, kes on nõus hundile, kes oma karja juurest ära põgeneb, oma lambalaudas lahkesti "varjupaika" pakkuma.
Maailm ei ole loodud mingi lollide liberaalide kamba poolt, seda ei ole vaja väga otsustavalt hakata ümber konstrueerima. Sellel, et erinevad inimesed elavad eri mandritel, on mingi mõte ja otstarve. Iga rahvas on kohanenud oma kodukoha kliimaga ja loodusliku keskkonnaga, ning on loonud oma kultuuri, mis ei tarvitse kokku sobida mingite temast kaugel elavate rahvaste kultuuriga. Vastuolud tekitavad konflikte.
Piiblis on lugu Paabeli tornist, mlle Jumal hävitas ja rahvaste keeled segas, et nad ei kipuks ise jumalateks maailma ümber tegema.
Tundub, et meie 21. sajandi kehva haridusega ennasttäis hedonist tahab jälle ehitada Paabeli torni ja on kuulutanud iseenda jumaluseks, kes on otsustanud loodusseadustele vilistades maailma ümber teha. Oma mudeli järgi, et vaid oma täitmatuid ihasid ja himusid rahuldada. Mõistus on üle parda visatud.
Objektiivi kohta ütlevad need ennasttäis võltsliberaalid, et seal levitatakse valesid. Ametliku meedia kohta ütlevad (või usuvad?) nad, et seal räägitakse tõtt ja avaldatakse võrdselt erinevaid poliitilisi ja usulisi vaateid ja arvamusi.
Me näeme, et see viimane ei ole tõsi, seega, need võltsliberaalid valetavad. Kes valetab ühes, selle juttu ei saa ka milleski muus uskuda. Iial ei tea ju, millal ta valetab ja millal on temalegi kasulikum tõtt rääkida. Sest lähtub ta ju sellest, mis talle hetkel kasulikum on, kas vale või tõde. Või mida teda suunav ideoloogia tal rääkida käsib, sest tema ei ole nimelt vaba ISE mõtlema ja oma mõtteid väljendama.
Nad nimetavad ennast valelikult liberaalideks, aga liberaal on see, kes võitleb kõigile võrdsete õiguste ja vabaduste eest. Nemad jaotavad inimesed gruppidesse: küll meelsuse, küll ideoloogia, küll nahavärvi, küll sugukihu, küll poliitilise kuulekuse ja ogavalgu sisalduse järgi. Nad on valinud nendest gruppidest välja kolm-neli, kellele nad nõuavad teistelt erilist puutumatust ja mitmesuguseid eeliseid. Teiste vabadusi nad ju piiravad. Seega: ikka ainult valetavad!
Miks me peaksime siis uskuma, et nad räägivad tõtt vaktsiinide kohta?
Kui valetaja ütleb millegi kohta ilma pikema põhjenduseta ja väga vihaselt, et see on vale, ju see siis on õige, – sest tõde on tema ideoloogiale ohtlik. Miks me peaksime nende sõna kuulama, kui nad meilt nõuavad allumist oma valitud "teaduslikele" dogmadele?
Kes valetab ühes asjas, seda ei saa uskuda ka teistes asjades.