Paljud kultuuriinimesed, kes eelmises süsteemis olid passiivselt süsteemi vastu, on tänase valitseva ideoloogia omaks võtnud ja käituvad nagu okupatsioonipoliitikute kisakoor, kirjutab Malle Pärn.

Tartu linna tulevikustrateegias on tähtsal kohal kultuuri "mitmekesistamine". 

Mind õudselt häirivad need liberaalkantseliitlikud värdmoodustised, need ideoloogilised uusterminid, mida meil tuleb aknast ja uksest, ma enam ei saa eesti keelest aru. Nõukogude aeg on tagasi, ent mitmekordselt hullemana. 

Aga nendes uusterminites on terve mõistuse jaoks alati sõnum sees. Meie keel ei ole mitte ainult rikas, ta on ka tähendusrikas. 

Kultuur ei vaja mingit "kesistamist", ei ühe ega mitme. Me ju ei taha, et meie kultuur oleks "kesine"? 

Demokraatlikus vabariigis ei vaja kultuur (ja kunst) ideoloogilist suunamist ega kihistamist. See on kultuuri tapmine. Kultuur peab elama oma loomulikku elu. Vabana hetkepoliitika survest.

Kultuur ei tohi olla ideoloogia kuulekas toapoiss, vastupidi, kultuur peab hakkama rahvavaenulikule poliitikale (ja rumaluse võimule) vastu. Kui otse ei saa, siis kasvõi läbi lillede. 

Kultuur vajab vabadust ja värsket õhku, ausat ja asjatundlikku hindamist ja kriitikat. Mitte kõik ei ole kultuur, mida kultuuri nime all püütakse teha. 

Andetust ei tohi võrdsustada andekusega, ammugi mitte sellest ettepoole seada, – labast ei tohi võrdsustada kultuursega, rumalat arukaga, inetut ilusaga! Kunst kuulub esteetikasse, kultuur tähendab esteetilise süsteemi reeglite järgimist. 

Mille eest hoiatab meid see "mitmekesistamise" termin kultuuri juures? 

Kas see tähendab, et linn soovib võrdselt kultuuriga toetada ka mittekultuuri või koguni kultuurihävitamist? Või soovib seda toetada koguni rohkem kui päris kultuuri? Eelistada võõrast omale? 

Traditsiooniline elumudel on meie kultuuri sisu ja olemus. Kes seda kaitseb, see kaitseb kultuuri, kes seda hävitab, see hävitab ka kultuuri. 

Ideoloogia valitseb kultuuri üle totalitaarses riigis, mitte demokraatlikus. 

Okupeeritud riigis, mis peab sõda põlisrahvuse (ja terve mõistuse) vastu. 

Kultuurses riigis püütakse luua selline (loomulik) elukeskkond, mis võimaldaks ühiskonnal rahulikult koos eksisteerida ilma põhimõtteliste maailmavaateliste konfliktideta. Me oleme ju üsna sarnased, meil on tegelikult ka sarnased elulised eesmärgid. Igasugu väiklased tülid sünnivad isekusest ja rumalusest, mitte meie erinevatest vajadustest. 

Arukad inimesed suudavad omavahel kompromisse leida, lollid lähevad iga tühise erinevuse pärast kaklema. 

Kultuur ei ole päriselt juhitav ega suunatav. Ega valitsetav. 

Kunstis on vaimne (ja sageli prohvetlik) sõnum. Kunst on katse inimese ja maailma olemust uurida ja väljendada, elu hingelisi ja vaimseid saladusi mõista ja seletada. Kunst esitab küsimusi ja püüab neile vastuseid leida. Kunst püüab leida tõde inimese ja maailma kohta. Nagu klassikalises muusikas, nii ka kõigis kunstides on olulisel kohal harmoonia. 

Ideoloogia ei tohi kunstile päitseid pähe panna ega sundida teda oma vankrit vedama. Kunst on elu kokkuvõte, mitte vaid pealispinna virvendus. Kunst on inimlikkuse kaitse, mitte selle alandamine või hävitamine. 

Pigem võiks just kultuur suunda näidata ideoloogiale. Mõistlik poliitik toetub ideoloogiale, mis on ehitatud kultuuri pinnale. 

Kui vähemalt kultuuriinimesedki suudaksid truuks jääda oma rahvusele ja selle vaimsusele! Kui vähemalt kultuuriinimesedki ei heidaks kultuuri üle parda! 

Ma olen suurema osa oma elust elanud totalitaarses riigis, kus oli igal sammul vaja teada, mida tohib öelda ja mida ei tohi. Nojah, siis me püüdsime öelda läbi lillede ja rahvas sai aru. Eesti Raadio riiulisse jäi minu loomingust vaid üks muinsajutt: "Lugu tagasihoidlikust ööbikust". Liiga selgelt allegooriline oli. 

Nüüd tunnen ma aina, et ma olen sealsamas tagasi. Ainult veel räigemas, agressiivsemas, tigedamas ja hullumeelsemas – ja paljud kultuuriinimesed – kes reeglina eelmises süsteemis olid pigem kasvõi passiivselt süsteemi vastu, on praeguses totalitarismiihaluses valitseva ideoloogia vastu võtnud. Käituvad nagu Ameerika tobedaim leiutis – sportlaste kisakoorid. Meil on okupatsioonipoliitikute kisakoorid. 

Läbi nõukogude aastate hoidsime oma kultuuri alles. Olime põhimõtteliselt üks rahvas. Nüüd on meil lausa agressiivsete tühistajate lendsalgad, kes täie tigedusega sõdivad nendega, kes veel püüavad kultuuri päästa ja rahvuse ühtsust alles hoida. Ja tervet mõistust. 

Kultuur tähendab seda, et rahvas oma igapäevases elus arvestab kultuuri klassikaliste reeglitega. Reeglite hävitamine viib ühiskonna anarhiasse, kus hakkavad valitsema robustsemad ja labasemad. See on kultuuri surm. 

Näeme ju tänapäeval igal sammul kultuuri hävitamise ideoloogia pealetungi. LGBT aktivistid, äärmusfeministid, soodüsfooria kuulutajad, träägid, tõejärgse maailma sõdalased – kõik nad püüavad progressi nime all rahvale peale suruda uut ideoloogiat. 

Kultuur tähendab ka seda, et kuulatakse targemat ja haritumat, mitte rumalamat ja labasemat. Et võim ei ole hullumeelsuse käes. Et sotsiopaatidest, kes arvestavad ainult oma isikliku kasu ja mõnuga ning nõuavad endale eriõigusi, ei ole riiklikult tehtud puutumatut eliiti. 

Haritud inimene oskab ju tarkuse ka üleüldise rumaluse hulgast ära tunda? Kultuurne inimene jääb kultuurseks ju ka kultuurituse võimu all? 

Meil ei ole vaja kultuuri mitmekesistamist, meil on vaja ehtsat, vaba ja loomulikku rahvuslikku kultuuri!