Inimese või inimgrupi halva käitumise mõistuslik kritiseerimine ja agressiivsete sõdalaste korralekutsumine ei ole mingi foobia. Foobia on meditsiiniline termin, see ei kõlba poliitikasse, kirjutab Malle Pärn.
Olen nii mitmeid kordi kirjutanud sellest, et see "homofoobia", mida propagandakaikana kasutatakse suguelu mitmekesistamise ideoloogia kriitikute kohta, on täiesti vale termin. Kahjuks ei lähe see LGBT ideoloogidele-propagandistidele korda, mida arvavad nende käitumisest need, kes ei ole nõus ennast kuuetriibulise vihalipu võimu alla painutama.
Olen kunagi sotsiaalministeeriumi lehelt kopeerinud sellise (tüvi)teksti:
"Homofoobia on viha ja/või hirm, mida tuntakse homoseksuaalsete (üldisemalt LGBT) inimeste suhtes. Homofoobia võib viia vägivallatsemiseni või muul moel vaenu väljendamisele LGBT inimeste suhtes. Homofoobsed hoiakud võivad esineda mitmesuguste inimeste ja sotsiaalsete gruppide hulgas. Homofoobset käitumist võib kohata nii töökollektiivides, koolides, avalikus ruumis jne. Homofoobsed eelarvamused on sageli juurdunud uskumuses, et homoseksuaalsus on ebamoraalne. Selline arvamus lubab osadel inimestel tunda ennast LGBT inimestest parematena. Homofoobiat on jagatud ka erinevateks tüüpideks – institutsionaliseeritud, sisemiselt omaksvõetud (internaliseeritud) ja sotsiaalseks homofoobiaks."
Hakkasin seda nüüd sealt otsima, aga enam ei leidnud. Ometi võtan ma selle analüüsimise ette, sest sedasama ideoloogiat tambitakse meile pähe juba palju aastaid. Kindlasti esineb sellist seletust mitmeski ideoloogilises infokanalis.
Kogu see tekstilõik on täis rumalaid valesid ja mõistlike inimeste alusetut halvustamist.
Kõigepealt: homoseksuaalsed inimesed ei ole seesama mis LGBT inimesed. Enamus homoseksuaale ei nimeta ennast geiks ega lesbiks. Nende intiimelu on ainult üks osa identiteedist, mitte kogu identiteet. Nagu kõigil teistelgi.
Ja nad ei käi paraadidel oma intiimeluga uhkustamas ega nõua sellele riiklikku tunnustust. Ka nende meelest on abielu mehe ja naise liit.
LGBT inimesed on üsna väike poliitiline rühmitus, kuhu on koondunud ühiskonnaga sõdivad aktivistid, kes liigitavad inimesi nende intiimelu valikute põhjal. Selle liikumise eesmärk on nõuda võimalikult palju ühiskonna tähelepanu nende tavalisest erinevale intiimelule. Nad on loonud omaette pseudoteadusharu, kvääriideoloogilise süsteemi, mida nad püüavad tervele ühiskonnale progressina peale suruda.
Homofoobia on tegelikult haiguslik kartus sarnase suhtes.
Homofoobial pole midagi tegemist ei "homodega" ega sugueluga. Nõnda seisab see sõna ametlikus foobiate nimekirjas. See oli seal ammu enne seda, kui suguelu mitmekesistamise propagandistid selle kurja ja alandava demagoogiaterminina kasutusele võtsid. Teisitimõtlejate materdamiseks.
Ülo Vooglaid: „Teaduses kehtib valiidsuse nõue, see tähendab, et sõnadel peab olema õige, kultuuris fikseerunud ja teadaolev sisu."
Kellelgi ei ole õigust oma suva järgi keelekasutusse (ega meie ühiskondlikku suhtlusruumi) sisse tuua mingeid valetermineid. See on ju täpselt see "uhhuu", mille vastu nüüd liberaalid ise kangesti võidelda püüavad, nimetades uhhuuks juba peaaegu kõike, mis nende ideoloogiale alluda ei taha.
Sellist foobiat, nagu selles tekstis kirjeldatakse, ei ole olemas, ei ole üldse olemas mingit hirmu homoseksuaalsete inimeste ees ega tegelikult ka mingit eelarvamuslikku viha nende suhtes (homoseksuaalse grupi või liigi suhtes)!
See aktivistide väljamõeldud "homofoobia" on ise sulaselge "vihakõne" termin, mis on võetud kasutusele ainult selleks, et halvustada ja alandada neid inimesi, kes austavad klassikalist kultuuri, rahvuslikke traditsioone ja kristlikku moraali. Kes lähtuvad maailma vaadates ajaloolistest tõsiteadustest, mitte tänapäeva pseudoteadustest ega kvääriideoloogiast – uhhuust, nagu nüüd öeldakse.
Me ei tohi lubada sellist rumalust eesti keelt risustama ja ühiskonnas tüli külvama!
Ja pealegi ei vihka rahumeelset homoseksuaali mitte keegi, temast peetakse lugu tema heade omaduste või tegude eest.
Ka LGBT aktiviste ei kritiseerita (ega vihata) ju nende intiimelu erisuse pärast, vaid nende agressiivse, väljakutsuva ja vaenuliku käitumise pärast oma kvääriideoloogia levitamisel.
Edasi. Kuna sellist foobiat ei ole, siis ei saa see ka viia vägivallatsemise ega vaenu väljendamiseni. Mitte mingite inimeste ega gruppide hulgas ei ole ka "homofoobseid" hoiakuid ega eelarvamusi. Niisiis, ka mitte töökollektiivides, koolis ega avalikus ruumis. Ka ei ole olemas mingit "homofoobset" käitumist.
Tõsi on aga see, et homoseksuaalsus ei ole inimesele bioloogiliselt päris loomuomane nähtus, mehe-naise seksuaalsuhtega võrdne suhe. Juba mõiste "seksuaalsus" sisaldab endas kaht erinevat, teineteist täiendavat sugu.
Ja seda "uskumust" ei saa me küll ignoreerida ega ole kellelgi õigust seda tagurlikuks eelarvamuseks kuulutada. Selleks on meil vaja teaduslikku, meditsiinilist käsitlust inimese "muutunud" või "uuenenud" seksuaalsusest, mis kuulutaks bioloogiliselt normaalseks kõik selle, mida on ajalooliselt hälveteks peetud? Seda ei saa vägivaldselt kultuurisse sisse pressida.
Kui see oleks normaalne, siis ei oleks ju vaja selle pärast nii palju kakelda?
Sellised meditsiiiniharud nagu seksuoloogia ja psühhiaatria (mis käsitleb foobiaid ja fiiliaid) on eksisteerinud juba palju aastaid. Mis siis nüüd äkki muutunud on? Lihtsalt mõned poliitikud on otsustanud, et suguelu vajab "mitmekesistamist". Mis õigus on neil seda otsustades meditsiinist mööda minna? Või on ka meditsiiniteadused juba ümber kirjutatud?
Kas ei oleks vajalik hoopis seda nähtust ausalt ja tõsiteaduslikult (ja ilma hirmuta) uurida? Tänapäeval ei ole see vist enam isegi lubatud? Kui ühiskonnas on millelegi nii suur vastuseis, siis tuleks seda ausalt arutada. Kui see juba nii avalikuks on tehtud.
Täiesti rumal ja lapsik on väide, et kriitikud "tunnevad ennast LGBT inimestest parematena". Kui kellegi käitumist kritiseeritakse, siis ei tähenda see, et kriitik ennast paremana tunneb. Seda võib arvata vaid väga võhiklik või ise väga väiklane inimene.
Inimesed püüavad kaitsta vaimset keskkonda, tervislikku ühiskondlikku kliimat, milles me kõik elame. See on ju lausa igaühe kohus.
Kuna homofoobiat sellises tähenduses ei ole olemas, siis ei saa seda ka liigitada mingiteks alaliikideks. Kogu see kamarajura kuulub selgelt kvääriideoloogiasse ja kujutab endast üht osa klassikalise kultuuri ja normaalsete inimsuhete ja üldse inimlikkuse hävitamise projektist.
LGBT aktivistid ei saa aru, et neid kasutatakse selles projektis vaid narride marionettidena.
Küll aga saab seda LGBT ideoloogiat ennast just nõnda liigitada: institutsionaliseeritud, sisemiselt omaksvõetud (internaliseeritud) ja sotsiaalseks.
Meil on terve rida institutsioone ja ühinguid, mis teevad agressiivset LGBT propagandat, internaliseeritud on aga kõik need inimesed, kes on selle ideoloogia juba kuulekalt omaks võtnud ja levitavad avalikkuses lepitamatut viha klassikalise kultuuri kaitsjate vastu. Tulevik on kväär – on nende avalik loosung.
See viha kannustab kõiki neid, kes ise kõlavalt räägivad sallivusest ja avatusest. Sallimist ja avatust nõuavad nad vaid mõnele valitud grupile.
Nõnda vehitakse meil ühtaegu mitme demagoogilise propagandakaikaga: homofoobia, transfoobia, islamofoobia, ksenofoobia, rassism. Neid kõiki kasutatakse vales tähenduses!
Inimese või inimgrupi halva käitumise mõistuslik kritiseerimine ja agressiivsete sõdalaste korralekutsumine ei ole mingi foobia. Foobia on meditsiiniline termin, see ei kõlba poliitikasse.
Miskipärast ei ole selle valetermini (ega ka teiste) vastu sõna võtnud ei meedikud ega keeleteadlased. Üks kultuurrahvas peab ometi rääkima üht kultuurkeelt!
Kustutame oma keelekasutusest ühiskonnas tülitekitavad valeterminid!