Laulupidu võiks olla selline pidu, kuhu me poliitikuid ja ideoloogiatöötajaid üldse ei lase, kirjutab Malle Pärn.
Ma olen täiesti veendunud, et meie praegune valitsus väga sooviks, et laulupeod meie ajaloost kaoksid. On ju ohtlik lubada kokku tulla kümnetel tuhandetel lauljatel ja veel suuremal arvul pealtvaatajatel, kui valitsus on viimastel aastatel rahvast lausa teerulliga üle sõitnud?
Muidugi on võimalik laulupeo repertuaari mõjutada, mida kindlasti ka seekord tehti – et ikka lauldaks valitsuse jaoks ka sõttaminekulaulu ja vargalaulu ja mängitaks ka põrguvärki. Ja et vanad armsakssaanud ja vabaduseihalust õhutavad laulud uute seadetega ära varjutatakse. Ja et päris ohtlikke laule ei lubatagi kavasse võtta. Kellele on vaja "Looja, hoia Maarjamaad" või "Eestlane olen ja eestlaseks jään" – eks ole?
Ei tohi ju see rahvas täna enam laulda, et maa tuleb täita OMAENDA lastega, sest me peame lapsi kokku koguma tervest maailmast, sest liberaalide Eesti tahab olla kõigile avatud nagu üks korralik prostituut kunagi. Kui muud ei saa, siis vähemalt kõige julmemad vangid võtame maailmast vastu, tooge kõik siia, meil on ruumi, sest oma röövleid ja vargaid me vangi panna ei saa, – meie kohtud tegelevad peamiselt konservatiivide kiusamisega. Keda ka ei saa vangi panna, sest nad pole tegelikult midagi kurja teinud.
Ei tohi ju laulda, et tuleb kõige vastu võidelda, mis võõrastav ja vaenulik – me peame ju sundima kõik inimesed moodsat pattu ja vaimset vägivalda sallima ja vaikides taluma. Meil ei ole ju demokraatiat, meil on liberaalne demokraatia, mis kiidab heaks ainult selle, mis liberaalidele meeldib.
Huvitav, kas kardeti rahutusi, et püssimehed väljas olid? Ent taas näitas rahvas võimule oma vaimset üleolekut. Et meie ei lasku teie tasemele. Me kannatame ära teie teerulli. Nagu kummel ja linnurohi.
Laulupeo lava peaks olema see paik, kus võimu poolt allasurutud rahvas saab kõrgele taeva alla otse Jumalale ette laulda oma salajased unistused ja valud. Mingitel ideoloogilistel loosungitel ärgu olgu seal kohta! Me peame nõukogude ajast välja tulema!
Mis puutub igasugu uutesse heliteostesse, siis laulupeo repertuaar võiks siiski olla lihtsam ja meloodilisem, laulupidu on konservatiivne nähtus, traditsiooni osa peaks olema suurem, laulud peaksid olema sellised, mis jäävad kuulajate hingesse helisema. Laulupidu ei ole kooride (ja orkestrite) kontsert, see on ühislaulmine.
Jah, laulupidu on meie imeline ime.
On imeline, et nii paljud inimesed ikka veel käivad laulukooris laulmas või pasunakooris mängimas või rahvatantsu tantsimas. Ja veel imelisem on tõesti see, et see tohutu plats on rahvast täis, kes tulid sinna kokku vaid osa saama teiste tegemistest, ja seda nüüd raskelt kättesaadud ja üsna kalli piletiga. Ikka veel! Justnagu oleks see mingi elujõu allikas, salapärane tervendaja, mis aitaks meid järgmise laulupeoni alles hoida.
Ma ei mõista inimesi, kes ütlevad, et laulupidu ei lähe neile korda. Koorilaul ei pruugi kõigile meeldida, aga see, mis läheb korda nii paljudele meie hulgast, ei tohiks küll kedagi külmaks jätta.
Laulupidu kui nähtus on meie rahvuse süda, meie traditsioonide hing, meie esivanemate vabaduse ja kultuuri ja ühistegevuse tõrvik, mis on meile põlvest põlve edasi antud ja alles hoitud.
Ent aja vaim püüab ka seda püha üritust oma näo järele kallutada. Nõukogude aeg harjutas meid ära sellega, et alati oli miski, mis tuli lihtsalt ära kannatada, nõnda on ju nüüdki. "Miski pole täiuslik," ütles rebane väikesele printsile.
Minule isiklikult mõjuvad häirivalt need elektrijänestena õhinas telereporterid, kes aina oma üsna tühise lobaga lihtsalt segavad rongkäigu jälgimist, ka näidatakse rongkäiku kohati väga lohakalt. Televisioon peaks andma inimestele kodudes võimaluse oma lähedasi ja tuttavaid ekraanil näha. Samuti oleks hea need rongkäigud ajalukku salvestada ilma vahelesegamisteta. Need inimesed, kes laulupeole lähevad, on ju kõik olulised!
Kui tingimata tahetakse neid intervjuusid, siis võiks see enamasti toimuda kaadri taga, piisab, kui neid rääkijaid vaid korraks näidatakse. Ei usu, et üldse neid nii väga kuulatakse. Mina igatahes keerasin heli maha.
Ka laulupeol oli liiga palju tühja juttu. Televisioon on ennast liiga tähtsaks teinud. Ei taha näha sellel ilusal peol neidsamu tüütuseni tuttavaid saatejuhte, kes meile iga päev kohustuslikku liberaal-ajupesu teevad. Kooride kogunemise ajal võiks näidata rahvast, ilma lobisemiseta.
Mu artikli peamine mõte on see, et laulupidu võiks olla kord aastas selline pidu, kuhu me poliitikuid ja ideoloogiatöötajaid üldse ei lase!
Ma ei saa mitte kuidagi aru sellest, et president läheb kõnepulti ja peab pika ja igava kõne ja kogu see rahvas kuulab teda vaikides ja plaksutab. Miks nad ei hõika: mine ära, me ei taha kuulda, mida sa meile jälle kokku valetad, jäta meid vähemalt laulupeol rahule!
Minul on piinlik, ma tõesti ei saa aru, kuidas nad seda ise ei mõista – kui palju jubedaid maksuseadusi see president vastu võttis viimase aasta jooksul, ja nüüd tuleb tähtsa (ja armulikult naeratava) näoga saja tuhande inimese ette, kellelt ta on aidanud nii palju raha ära röövida, ja hakkab moraali lugema??
Et olge vait, ärge virisege ja täitke kuulekalt selle vaenuliku valitsuse käske, ja siis on nii tore, et me oleme nii ühtsed, nii ühtsed, nii rumalad ja nii alandlikud? Ja lahkub aplausi saatel. Ja ise mõtleb: oh küll tuli see kõne mul hästi välja. Ehk isegi: näe, kuidas rahvas mind austab?
Ei austa. Vastupidi. Plaksutab, mitte sellepärast, et see kõne neile meeldis, vaid umbes nagu rumalale lapsele antakse järele, et saaks kiiremini päris asjadega tegelema hakata. Kannatatakse tüütu vahelesegaja ära, et saaks hakata laulma. Saage ometi aru, e-valimiste poliitikud, kõik teie kõned lihtsalt kannatatakse ära, sest teie käes on (võltsimisega haaratud) võim, mitte sellepärast, et teie kõned midagi väärt oleks.
Ma imestan selle rahva kannatlikkust. Ja tegelikku vaimset üleolekut nendest ennasttäis võimumarionettidest. Või on see vaid minu soovmõtlemine, ja tegelikult oleme ikka vaid orjameelsed argpüksid?