Juhul, kui see pilt on nii õudne, et see teeb haiget lapsele – ja kui riigikogu istungil hüsteeriliselt karjutakse, et palun ärge sellest rääkige, me paneme kõrvad kinni, me ei taha seda õudust kuulda –, siis kas ei peaks karistama pildi tegijat, mitte neid, kes ei taha inimestel lubada selliseid pilte teha, küsib kolumnist Malle Pärn.
Mõistusega inimene on ammugi juba aru saanud, et liberaalne demokraatia (loe: diktatuur) tahab võrdsustada lolli targaga, ebaausa ausaga, inetu ilusaga, andetu andekaga, harimatuse haridusega, kultuurituse kultuuriga, moraalituse moraaliga. Seal võetakse mõõtu madalama põõsa järgi ja kõrgemad tipud lõigatakse halastamatult maha. Hekk peab olema põlvekõrgune.
Ja loomulikult eelistab ta valesid tõele.
Ja ikka on meil kaks Eestit. Kirjutasin sellest juba kakskümmend kaks aastat tagasi, ka rühm teadlasi juhtis sellele tähelepanu, nüüd on see eriti selgelt välja tulnud ja seda isegi ei viitsita varjata. Nüüd ei ole see enam lihtsalt vaesem ja rikkam Eesti, nüüd on neil kahel Eestil isegi erinevad seadused.
Nad elavad eri maailmades, nende väärtuste süsteemid on erinevad.
Konservatiivid elavad veel pärismaailmas, liberaal-diktaturistid elavad brüsseli narratiivis, – lõhe nende maailmade vahel aina kasvab. Me ei saa enam üksteise keelest aru. Me kasutame samu sõnu, aga me mõtleme nende all errinevaid asju.
Ja meil on tekkinud uus väärtegude liigitus – poliitikute kuriteod, see on eraldi kategooria, siin sõltub kõik konkreetsest erakonnalisest kuuluvusest. Kui kurjategija on „õiges" erakonnas, siis ei mõisteta hukka mitte kuritegu ja kurjategijat, vaid lüüakse risti need inimesed, kes kurjategijat kurjategijaks peavad ja tema tegu kuriteoks nimetada julgevad.
Lapse pärakut ja häbet kehast eraldi pildistada tohib, aga sellest pildist rääkida ei tohi. Sest pildistamises ei ole midagi halba, õiguskaitse organid ei pidanud vajalikuks seda isegi uurida, pildistaja võib edasi istuda riigikogus ja tähtsa poliitikuna Eestit esindada välismaal, aga tema tegu mainida ja seda pilti kirjeldada ei tohi. Kas pole imelik?
See pidavat lapsele haiget tegema. Aga pildi salvestamine telefoni ja pilve, äkki isegi selle levitamine telefoni kaudu teatud sõpruskonnale, – kas see ei teinud lapsele haiget? Kui onu Marko poleks väikese tüdruku pärakut ja häbet pildistanud ja pilve laadinud, siis me ju ei räägikski sellest! Kas seda on nii raske mõista, et mitte onu Marko teo üle pahandavad inimesed ei tee lapsele haiget, vaid onu Marko ise, koos kõigi õigustajatega! Jätkuvalt!
Kas ei oleks nüüd õigem selle täiesti alusetu, lambist väljamõeldud „onu heino" asemel hakata kasutama sümbolit „onu marko"?
Mitte ei saa aru sellest liberaalsete diktaturistide loogikast.
Miks need fotograafia-liberaalid saalis karjuma hakkasid, kui Martin Helme probleemse pildi kirjelduse ette luges – selles pildis ei olnud ju midagi halba, liberaalidele meeldivad sellised pildid? Äkki võiks seda pildikest ka avalikkusele näidata, tõepoolest, milleks lugeda kellegi kirjeldust, andke aga kõikidele näha, mida me nüüdsest peale tohime teha?
Või kõik ikka ei tohi? Tohivad ainult need, kes on võimuga head sõbrad?
Et oli tegelikult ikka inetu tegu küll, aga unustame ära, kustutame ära selle seiga meie ajaloost? Seda pole kunagi olnud! Käed eemale onu Markost!
Miks Helme selle ette luges? Ilmselt ta arvas, et väga paljud riigikogu liikmed ei teadnud, mida nad õigustasid, sest temale tundus see tegu inetuna, – või tahtis ta näha nende reageeringuid. Ja oma reageeringutega näitasid need õhinapõhised pornopildi õigustajad tõepoolest väga selgelt, et see oli ikka jube pilt küll, seda ei tohi sõnades ette lugeda, selle avalikkusele näitamisest ei ole juttugi!
Õiguskaitse on öelnud, et see, mida kodanik tegi, ei ole nende silmis karistatav kuritegu, õiguskaitse ei ole öelnud, et seda fotot ei ole, et kodanik ei teinud lapse intiimpiirkonnast fotosid! Ta isegi hoiatas, et kodanik ei puudutaks kasulapsi mingil ebameeldival viisil!
Loogiliselt võttes oleks ta siis ka pidanud vähemalt käivitama uurimisprotsessi kodaniku suhtes? Et jäi nagu kõhklema või? Et pilti võib teha, puutuda ei või? Et oli ikka seal taga midagi veel, mida ei tohi uurima hakata, sest lugu võib minna veel hullemaks kätte?
SEE on see, mis inimesi häirib, – et tegu OLI ja on tõestatud ja kirjeldatud, aga negatiivset hinnangut teole ei tohi anda! Ja ka kirjeldada ei lubata, sellest isegi rääkida ei lubata, sest õiguskaitse on õigeks mõistnud lapse pepu ja häbeme pildistamise, koguni omaette, nii et laps ei ole üleni pildi peal, on ainult üks väike osa tema alasti kehast, üsna ebaloomulikus poosis?
Ja juhul, kui selliste piltide tegemine ei ole meil karistatav ega isegi hukkamõistetav, kui seda lausa massiliselt õigustatakse, see tähendab ju, et see on täiesti normaalne käitumine, – siis MIKS ei tohi selle pildi kirjeldust korrata? Kui selliste piltide looja tohib olla riigikogus ja esindada Eesti riiki välismaal, siis ei ole ju ka pildi kirjeldamises midagi halba?
Juhul, kui see pilt on nii õudne, et see teeb haiget lapsele, kelle kehaosa kasuisa pildistas, kui riigikogu istungil hüsteeriliselt karjutakse, et palun ärge sellest rääkige, me paneme kõrvad kinni, me ei taha seda õudust kuulda – siis kas ei peaks karistama selle pildi tegijat, mitte neid, kes ei taha inimestel lubada selliseid pilte teha?
Tuleb meelde anekdoot mehest, kes kaua aega seisis loomaaias elevandi puuri ees, siis pööras elevandile selja, pigistas silmad kinni, raputas pead ja ütles: Ei. Nii suurt looma ei ole olemas!! Ja läks rahuliku südamega oma teed, sest nii suurt looma ei ole olemas.
Ja Ukraina sõjast tohib rääkida, isegi seda tohib, et mis selles imelikku on, et seal naisi vägistatakse, sest sõjas ju vägistataksegi, ja keegi ei ütle, et lülitage mikrofon välja või kutsuge eurosaadik tagasi koju või saatke ta ära Venemaale – aga seoses Ukrainaga ei tohi mingil juhul rääkida rahust?? Siis tõuseb kisa: ah teie tahate venelaste võitu?
Kes rääkis venelaste võidust? Haige aju loob endale õlgmehikese ja läheb selle vastu sõtta. Kakelge omavahel, jätke normaalsed inimesed oma luuludest välja!
Kas me tõesti peame tahtma, et see sõda kestaks igavesti ja ukrainlased mõne kuu või aasta pärast lakkaksid olemast, sest kõik on surma saanud või maalt jalga lasknud? Äkki oleks halb rahu parem kui halb sõda?
Inimestel on erinev fantaasia. See, millises suunas inimese fantaasia mingi jutu peale liikuma hakkab, näitab ära tema enda olemuse ja sisu. Haige fantaasia püüab kuuldu alati oma tasandile tõmmata, ehitab ise oma materjalist üles vaenlase, mida hakkab vihaselt tümitama, ta ei kuula mitte ühtki selgitust, sest ta on oma õlgmehikesest hüsteerias.
Mida keegi kuskil näeb, öeldakse ju, et mida süda täis, sellest räägib suu, et igaüks toob oma südame tagavarast välja selle, mis seal on. Räpane fantaasia leiab kõiges üles räpasuse. Mesilane lendab aias lilleõiele, porikärbes aga leiab üles sõnnikuhunniku.