Malle Pärn. Foto: Illimar Toomet, Objektiiv

Kas on veel võimalik kujundada meie riigi kodanikest ühtset kogukonda, küsib Malle Pärn Objektiivi kolumnis.

Kas on veel võimalik kujundada meie riigi kodanikest ühtset kogukonda? Jah, see on raske küsimus. 

Aga iga vastutustundlik poliitik peab sellele mõtlema. Ta peab vähemalt soovima, et meil oleks see ühtne kogukond. 

Meil on ju inimestena tegelikult kõigil enam-vähem ühesugused eesmärgid ja soovid. 

Aga miskipärast me aina sõdime üksteise vastu, liigitame inimesed "headeks" ja "pahadeks", vastavalt sellele, kas nad on meiega nii-öelda samal poolel, kas meil on samasugused mõtted ja suhtumised. Kes pole meie poolel, need on "pahad". Sest õigus on tingimata meil, selles ei tohi keegi kahelda. 

Üks kummaline nähtus ilmnes siis, kui mingi grupp Tartus organiseeris tselluloositehase vastast meeleavaldust. Üks korraldajatest, Kristiina Ehin, ütles: "Vaatasin hirmuga, kui siia tulin, et ega EKRE ei ole oma loosungitega kohale tulnud." No ei olnud. EKRE liikmeid oli küll, ka mina olin, ma ju ei teadnud, et see keelatud või vähemalt nii ebasoovitav oli, et organiseerijad selle ees lausa hirmu tundsid. Mitte selle ees, et rahvast tuleb kohale vähe, vaid selle ees, et EI tuleks need inimesed, kes organiseerijatele ei meeldi. 

Justnagu oleks meeleavaldus korraldajate eraettevõtmine, kuhu valitakse osalejaid "näo ja nime" või erakondliku kuuluvuse  järgi? Eesmärk peaks ju olema võimalikult palju inimesi kokku saada? Ja kokku liita, sest ühise eesmärgi nimel unustatakse erimeelsused. 

Miks kaotatakse põhimõtted ja keskendutakse isiklikule vastandumisele? Meeleavaldusele tulevad ju inimesed, kes mõtlevad ühes konkreetses asjas ühtmoodi. Mis tähtsus on sellel, kas nad ka kõiges muus ühel meelel on? Miks pannakse inimesed karpidesse ja kleebitakse neile sildid peale? 

Selline jaotamine "omadeks" ja "võõrasteks" sünnib ju isekate emotsioonide pinnalt, kellegi (sageli ideoloogilise meedia) poolt kujundatud eelarvamuse pinnalt. Paljuke neid on, kes viitsivad süveneda ühiskonnas toimuvatesse protsessidesse, uurida põhjusi ja põhimõtteid, kui nii lihtne on võtta üle valitseva ideoloogia "ainuõigeks" kuulutatud hoiak ja hakata vihaselt sõdima teisitimõtlejate vastu. Võidukal poolel. 

Kuidas peaks käituma valitsus? Mida saaks kohalik volikogu selle heaks teha, et oma piirkonna rahvast ühte liita ning panna rahulikult ja mõistlikult üksteist ära kuulama? Kuidas tuleks käituda, et mitte ühiskonda veel enam lõhestada? Kuidas õpetada inimesed endast ja teistest lugu pidama? 

Mina usun, et omavalitsused on keskvalitsusest olulisemadki, sest nad on rahvale lähemal ja tegelevad otsesemalt päriseluga. Kõikide inimestega, mitte valitud gruppidega. 

Iga poliitikasse pürgija peaks otsima neile küsimustele vastuseid. 

Valitsus ei tohi üht gruppi eelistada teistele. Valitsus peab kainelt kaaluma vastandlike gruppide lahinguid, peab erapooletult ära kuulama mõlemad pooled, ja peab oma järeldustes lähtuma sellest, kumma poole taotlused on meie ühiskondlikule kliimale kasulikumad. 

Valitsus ei tohi nendest lahingutest emotsionaalse sõdurina osa võtta! Valitsus ei tohi oma isiklikke eelarvamusi kuulutada ainuõigeteks! Demokraatia seisneb läbirääkimistes, mitte ühe ideoloogia pealesurumises!

Püüame siis kainelt mõtelda? 

Korduvalt väljaöeldud tõsiasi on, et meie rahva lõhestumine sai alguse kooseluseaduse üsna inetust läbipressimisest riigikogus. Kooseluseaduse pooldajad muidugi ütlevad, et lõhestama hakkasid kooseluseaduse vastased. Aga kullakesed, kui poleks kooseluseadust, siis poleks ju ka neid vastaseid? Vastased ei alustanud sõda, enne oli ikka seaduseelnõu läbipressimine? 

Perekonna kaitsjad avaldasid oma mõtteid kooseluseaduse kohta, alguses võis neid isegi ametlikust meediast lugeda. Nagu ikka demokraatlikus riigis, kus kehtib sõnavabadus. Ajapikku on neid väga väheks jäänud. 

Sest näete, tänapäeval on üks üsna suur rühmitus või kamp inimesi, kelle arvates demokraatia tähendab seda, et kõik peavad tegema seda, mida nemad tahavad ja nõuavad. 

Meil ei ole praegu probleemiks inimeste tavalisest erinev suguelu, see ei ole kellelegi keelatud ja see on omaette teema, mis vajab tõsist teaduslikku lähenemist. Meie lahingud käivad selle erineva suguelu riikliku tunnustamise üle, seda tahetakse võrdsustada tavalise sugueluga, kuni abieluni, koguni laulatuseni välja. Erilist vastuseisu tekitab ühiskonnas selle tavalisest erineva suguelu avalik ja üsna agressiivne propageerimine laste ja noorte hulgas. 

Ühiskond ei ole vaba looduslik organismide kooslus nagu looduses vabalt kasvav mets. Ühiskond on pigem nagu aed, kus kasvavad inimese külvatud "kultuurtaimed" segamini "umbrohuga". Panin nad jutumärkidesse, sest kõik nad on ju Jumala loodud taimed, me nimetame meile vajalikke, toiduks aretatud ja kasvatatud taimi kultuurtaimedeks, ja meie meelest vales kohas kasvama kippuvaid meile mittevajalikke taimi umbrohtudeks. Ja nende viimaste vastu peame pidevat sõda, et nad ei kiusaks meie toidutaimekesi. 

Oma aias võib igaüks kasvatada ükskõik milliseid taimi, kui need ei ole lausa keskkonnale kahjulikud. Aga meie ühises eluruumis tuleb kuulata ja uskuda asjatundjate soovitusi. 

Inimene vajab moraali ja eetikat, et elada ühiskonnas rahumeelselt, üksteist arvestavalt, kui see alus ära võtta, siis ei ole meil tegemist enam inimühiskonna, vaid mingi iseka anarhistliku kambaga. Isegi loomadel on kindlad reeglid. 

Kõik inimesed on seaduse ees võrdsed. 

Igaühel on õigus oma muredest avalikult rääkida. Ajakirjandus peab olema rahva erinevate suhtumiste ja mõtete vahendaja, mitte kõiki inimesi ühtmoodi mõtlema sundiv ideoloog. 

Varasematel aegadel on inimestel ikka olnud sihiks saada targemaks, paremaks, professionaalsemaks, ühesõnaga: areneda, kasvada inimesena, sest see on ju loomulik elamise protsess, mis kestab elu lõpuni. 

Nüüd pannakse suud kinni nendel, kes liiga palju "targutavad" ja moraliseerivad. Kui keegi julgeb arvustada "liberaali", või õige nimega nimetada tema tegevust, siis ta solvub. Ja sõimab arvustajaid lamemaalasteks, fašistideks, rassistideks, – oh, me teame ju kõiki neid sildikesi. Konservatiiv on paha, õel, lausa kurjuse kehastus!

Eks ole selline solvuminegi üks suure isekuse lapsukesi. Arukas inimene mõtleb, kui keegi teda kritiseerib: miks ta nii ütles, mida ma valesti tegin? Ja kui kriitik ilmselt eksib, siis ta selgitab seda eksitust. Solvumata, kohtusse kaebamata, valuraha nõudmata. Iseasi, kui on tegemist kuritahtliku laimuga, mis peaks tõesti olema väärteona karistatav. Absurdse "vihakõne" asemel!

"Liberaali" ei tohi "solvata", juhtides tema tähelepanu sellele, et ta käitub inetult, ülbelt, räägib rumalat juttu või esitleb mingit hullumeelset teooriat.  Nagu soodüsfooria ja sooneutraalsus või liberaalne düstoopia. Kui ütled totra jutu peale, et see on totrus, siis ütleja solvub. Ja vaata et kaebab su kohtusse. Varem oli nii, et kriitika võeti vastu ja vähemalt kaaluti, et äkki on kritiseerijal õigus. Ja siis püüti edaspidi targemaks saada ja paremini käituda. 

Nüüd on skulptor ise rahul oma kujuga, mille kohta väga paljud inimesed jagavad väga halvustavat kriitikat. Tema on õige, ja kriitikud on tema meelest tigedad ja vinguvad ilmaasjata. 

Politseiülem on rahul oma alluvate vägivaldse käitumisega rahulike meeleavaldajate suhtes. See, kes väidab, et tema andis käsu eriüksuste dessandiks, "ei näe", et ta oleks midagi valesti teinud. Ta ei võta kuulda isegi mõnede "liberaalide" kriitikat. 

Valitsus on rahul oma saamatusega, tema on kõik õigesti teinud ja on ülimalt tubli, kõik teised on süüdi selles, et nende sõkeldamine ei ole meile õnne õuele toonud. 

Minister "võtab vastutuse" ja jätkab oma tegevust, ikka samas vaimus. Isegi õiguskantsleri noomitused on temale nagu hane selga vesi. "Me ei tarvitse sellega nõustuda, " ütles ta juba siis, kui paljastus tema eelmine suur skandaal: LGBT seksuaalide hobitegevuse ebaseaduslik toetamine hasartmängu rahadest. 

Toompeal inetult käitunud eurosaadik nõuab kahjutasu nendelt, kes tema käitumist normaalseks ei pidanud? 

Rahulikul meeleavaldusel agressiivselt käitunud välismaalane nõuab 100 000 eurot nendelt, keda ta ründas ja sõimas? 

Lasteaialastele veidrat "nokulaulu" õpetanud Sexpo kursandist tädi nõuab tuhandeid eurosid nendelt, kellele tema käitumine lastega tundus siivutuna või koguni ropuna?

Skandaalne advokaat tegutseb prokurörina, esitades spontaanseid kommentaare kirjutanud inimestele koormate kaupa väljamõeldud, lausa paranoilisi süüdistusi?

Rahvusooperi direktori "tühistavad" ära emotsionaalselt ülesköetud neiud, kellel varem ei jätkunud julgust talle otse öelda: "palun, ära minuga selliseid nalju tee", aga moodne kampaania tõotab nüüd neile ju edu ja kuulsust? 

Ja üks perekond on risti löödud, pikaks ajaks kohtu hammaste vahele mõistetud, sest LAIM on ju vaba, nagu meile oma tegevusega kuulutas too Brüsseli arveametnik, kes Eestis viis aastat rahvale väga kalliks maksma läinud presidenti mängis? 

Ja kohtud võtavad kõik need absurdsed protsessid ette, tõsiste nägudega?

Mis riik see on? Vabadus ja õiglus oleks nagu pea peale pööratud? 

Kas on meil veel seadust, mis kehtib teistega võrdselt ka selle kivimüürina seisva ennasttäis "liberaalkamba" kohta? Seadust, millele ka nemad vastuvaidlemata alluksid? Või ongi meil juba düstoopia käes ja kõik teistsugused kogukonnavariandid keelatud? 

Kas meil üldse ongi veel lootust leida seda lillesidet, millega seda rahvast saaks ühte köita?