Meil ei ole koroonakriis, meil on usalduse kriis, meil on kultuurikriis, meil on loodud sõjaolukord, ja oma rahvas, omad seaduskuulekad kodanikud on surutud teisejärgulisteks paariateks, eluheidikuteks, vaenulikuks elemendiks, keda tuleb tõrjuda ja tsenseerida ja vahest koguni vangi panna, kirjutab Malle Pärn.
Riigikogu liige küsis peaministrilt, miks meil ei arvestata näiteks India kogemust, kus inimesi on edukalt ravitud Ivermektiiniga.
Peaminister vastas:
"Indiast on õppida seda, et seal lihtsalt inimesed surid väga suurtes hulkades. Selle kohta võib leida ka internetist videoid, kuidas lihtsalt hunnikutes olid inimeste laibad, et niimoodi need inimesed lihtsalt surid ära. Ja ma arvan, et see ei ole lahendus Eesti jaoks. Eestis on 1,3 miljonit inimest. Me ei saa võtta seisukohta, et ükski inimene pole väärtuslik ja las siis need, kes tahavad, lihtsalt surevad ära ja saamegi sellest viirusest jagu. Nii et seda ma kindlasti ei toeta."
Kas ta ei kuulnud küsimust või ei saa ta eesti keelest aru? Kuidas me saame uskuda, et sellised juhid meid mingist kriisist suudavad välja juhtida?
Nii nagu oligi arvata, tembeldasid ideoloogiasõdalased ja konjunktuurlased rahva vabaduse meeleavalduse isekaks ja mõistmatuks "vaktsiinivastaseks" ühislällamiseks või lausa ühisröökimiseks. Eks viha ja tigedus pimestab nägemise ja paneb emotsionaalselt ülesköetud liberasti hüsteeriliselt hüplema ja peksma oma vihkamise objekti. Mõistus vaikib, kui kaikad käiku lastakse.
Loomulikult pandi ringlema mingi pilt kahest agressiivse kirjaga särgist, justkui oleks need tekstid väljendanud terve meeleavalduse, kõikide kokkutulnute meelsust. Primitiivne agitaator ei taipa, et selline propaganda mõjub tegelikult vastupidiselt. Kui need ka provokaatorid ei olnud, siis igal juhul ei olnud neil meeleavalduse sõnumiga mitte midagi tegemist. Muide, Kersti Kaljulaid käis riigikogus ka ühe sellise protestisärgiga, mis nõudis vabadust levitada laimu ja selle laimu alusel üht perekonda pika aja jooksul (siiani!) terroriseerida. Ta koguni mängis maha väikse protestietenduse, lahkudes demonstratiivselt saalist "õigel" hetkel.
Vaatasin laupäeval Aktuaalset Kaamerat, mida ma tavaliselt ei vaata. Alguses näidati päris pikalt haiglate tohutut koormust ja õnnetuid voodihaigeid, samuti korrati mitu korda üht süstikaadrit, et vaataja alateadvusse jäädvustada sõnum: ole kuulekas, ära kõhkle, ära isegi mõtle, pane õlg alla, võta märk oma õlale ja otsaesisele! Kenasti valmistati ette kõikuv pinnas meeleavalduse halvustamiseks.
Usun, et haiglatel on raske. Sest meil kehtib ju endiselt Rootsist laenatud (või pigem vist ikka kalli raha eest ostetud?) meditsiinisüsteem, mida ka seal kunagi katsetati ja kohe kõrvale visati. Seal nimetati see Göteborgi katastroofiks. Aga meile kõlbab küll, siiani ei ole aru saadud, et oleme omadega sohu sõitnud. Meditsiini kokkukukkumises süüdistatakse meil – veider küll – mitte ebaõnnestunud meditsiinisüsteemi, vaid nii haigeid kui ka terveid inimesi, kes meedikuid kas oma haigeksjäämise või tervena püsimisega "kiusavad". Keegi ei süüdista neid, kes selle väga halva süsteemi meile sisse smugeldasid. Kõige rohkem põlgust väärivad aga need, kes ei taha endale katsetamisjärgus vaktsiini külge pookida lasta, sest ei usalda tootjat, kes oma toote eest üldse ei vastuta.
Ja alles selle järel, kui vaataja meeled olid kaastundest ja hirmust hellad, näidati mõned kaadrid meeleavaldusest. Tõsi, seekord ei räägitudki paarisajast alati kõigega rahulolematust inimesest, vaid näidati ometi kord ausalt tervet väljakut, mis oli äärest ääreni, mäekülgedeni välja, rahvast täis. Aitäh sellegi eest!
Aga põgusaid küsimusi esitati, peamiselt vaktsineerimise kohta, rahva hulgast valitud üksikutele meeleavaldajatele. Umbes nii, et kas siis ka ei lähe vaktsineerima, kui teid enam ilma passita kuhugi sisse ei lasta. Vastajad olid kindlameelsed, ütlesid, et eks siis teeme ise oma peo.
Mitte ühelegi korraldajale sõna ei antud. Targu. Äkki oleks vaataja aru saanud, mille pärast tegelikult see rahvas oli kokku tulnud. Seda võimalust vaatajale ei antud. Selline on meie rahvisringhääling. Ikka veel – ime küll! – äramuutmata nimega: ERR. Blokeerib informatsiooni oma rahva eest.
Ka meediatöötaja on rahva teener, mitte isand ega mingi teise isehakanud või sissetunginud isanda teener. Teener teeb seda, mida peremees vajab, mitte seda, mida ta ise heaks arvab teha. Kui teener täidab mingi teise, võõra isanda käsku, siis ta on ju oma peremehe reetnud?
See ei olnud vaktsiinivastane meeleavaldus!
Usun, et see oli meie uue vabariigi ajaloos esimene meeleavaldus, kus ühise lipu alla tulid võib-olla kõik erinevad grupid, kes pole rahul ühe või teise asjaga, mis eesti poliitikas viimastel aastatel toimub.
Loomulikult sundvaktsineerimine, inimeste alusetu vallandamine, aga ka üldse inimeste vastandlikeks gruppideks jagamine, soodüsfooriad ja kveer-aktivistide mäss normaalsuse vastu, metsade lageraie, Rail Baltic, meie oma elektritootmise äranullimine, rahvavaenulikud korraldused Toompealt, ja poliitikute ning ideoloogilise meedia lõpmatu valetamine, valetamine, valetamine.
Meil ei ole koroonakriis, meil on usalduse kriis, meil on kultuurikriis, meil on loodud sõjaolukord, ja oma rahvas, omad seaduskuulekad kodanikud on surutud teisejärgulisteks paariateks, eluheidikuteks, vaenulikuks elemendiks, keda tuleb tõrjuda ja tsenseerida ja vahest koguni vangi panna. Või teha neile vägisi ära see kuulekusesüst, et nad ei häiriks, ei lõhestaks brüsseli programmi järgi elava marionettide armee üksmeelset uhkuse paraadi.
Kohutav on see, et meil ei ole enam ühtegi instantsi, ühtki auväärset ametit, mis ei ole kaotanud rahva usaldust. Riik ei ole enam usaldusväärne. Alustades meediast, kuni poiitikute ja isegi kohtuteni välja. Me elame nagu soo peal, pinnas jalge all on muutunud ebakindlaks ja võib igaühe iga hetk alla neelata.
Kui rahval kaob ära ühine eetiline alus, kindlad reeglid ja ühised väärtushinnangud, omad tabud ja pühad, siis puhkevadki valla omavahelised tigetsemised ja kaklused. Inimesi hoitakse kogu aeg emotsionaalselt ülesköetud seisundis.