See, mis igale normaalsele inimesele on elu alus, on temale murekoht. Klassikalised väärtused tuleb tema meelest inimeste elust välja lõigata ja prügimäele viia, kirjutab Malle Pärn, viidates Eduard Odinetsi väljaütlemistele.
Äärmuslaseks võib nimetada seda poliitilist võitlejat, kes tarvitab oma tahtmise läbisurumiseks vägivalda, kes ei arvesta ühiskonna tegelike vajadustega ega kuula rahva enamust, kellele see tahtmine vastu hakkab.
Konservatiivid ei saa kohe kuidagi äärmuslased olla. Nad tahavad ju kõik, mis hea, alles hoida, mitte oma iseka teerulliga olemasolevatest väärtustest üle sõita! Seda teevad need, kes ennast salakavalalt ja valelikult liberaalideks nimetavad. Nemad ongi tänapäeva äärmuslased.
Tolles väga ilmekas ja paljastavas (abieluvõrdsuse teemalises) Esimeses Stuudios kõlas kolme emotsionaalse vasakäärmuslase suust mitu korda: väärtuskonflikt, väärtuspõhine konflikt, Odinets ütles lausa väärtussõda, noh eks see ongi ju sõda: liberaalid tahavad väärtused meie elust ära välja visata ja konservatiivid hakkavad neile vastu, sest tahavad väärtusi kaitsta ja alles hoida.
Lausa otse on ka öeldud, et kiriku väärtuspõhiseid hinnanguid abielu ärarikkumise plaanile ei kavatsetudki arvestada. Sest kiriku igi-igavesed väärtused on vastuolus vasakäärmuslaste progressivistlike kväärtustega.
„Murekoht on ju väärtustes ja hoiakutes", ütleb Odinets.
See, mis igale normaalsele inimesele on elu alus, on temale murekoht. Klassikalised väärtused tuleb tema meelest inimeste elust välja lõigata ja prügimäele viia. Ja asendada kväärtustega.
Klassikalised väärtused on liberaalide meelest oma aja ära elanud, keskaegsed, tagurlikud, ahistavad, foobsed, inimeste isiklikke vabadusi piiravad sotsiaalsed konstruktsioonid. Rahvas ei tohi neid enam väärtusteks pidada. Eesti tulevik on kväär, hõisatakse nüüd välja.
Odinets ütles ka selle välja, et temal (ja seega ka kõigil triibuaktivistidel) ja Varro Vooglaidil (ja seega ka kõigil perekonnakaitsjatel) on erinev arusaamine abielust ja väärikusest ja aususest. Ja kindlasti veel paljudest muudest inimlikest nähtustest.
Kas meil on äkki kaks vastandlikku maailma? Äkki koguni kaks erinevat inimliiki – ühed on Jumala loodud ja teised on ahvist arenenud? Kuidas muidu ühe rahva liikmetel võivad olla lausa vastandlikud arusaamised elu olulistest asjadest?
Loomulikul viisil pärismaailmas elaval rahval on olemas ühine väärtussüsteem, mis on kujunenud pika aja jooksul ja millele on rajatud rahvuslik kultuur.
Vasakäärmuslased on hakanud seda murendama, kultuurikihti ümber kündma, rahvale peale suruma mingeid uusi reegleid ja mudeleid, mis ei sobi sellesse ühisesse väärtussüsteemi. Mis tavalistele inimestele ei tähenda mingeid väärtusi.
Nad elavad oma narratiivis, mitte pärismaailmas. Nende väärtused ja teooriad tulenevad neisse sisestatud programmist ehk liberaalmaailmas valitsevast ideoloogiast.
Kunagi on liberaalid tõesti võidelnud kõikide inimeste õiguste eest. Ent tänapäeva liberaalidele on sellest võitlusest alles jäänud vaid valelikud loosungid: nad ju tegelikult ei soovi võrdsust ja üleüldist vastastikust sallimist, nad ei soovi rahu ja ühiskondlikku harmooniat, nad soovivad jätkuvat sõda erinevate inimgruppide vahel ja äärmusliku vähemuse absoluutset võimu enamuse üle.
Traditsiooniline, loomulik, paljudele püha abielu on kaaperdatud, justnagu vikerkaar, mis enne oli Jumala halastuse ja looduse ilu sümbol, nüüd on sellest tehtud üsna koledatest värvitriipudest koosnev lahingulipp ja ühiskonna suurim vihaõhutaja. (Ja kohe arvatakse sellised väljaütlemised vihakõneks, sest teatud isikud võivad seda võtta kui solvangut. Sest nad ei kannata tõde.)
Ja seda ei teinud mingid isekad vähemusgrupeeringud, seda tegi Eesti riigi ametlik valitsus! E-valimiste pettusega võimule trüginud hunta.
Me oleme lubanud oma poliitilisele parnassile hingetud rahakummardajad, brüsseli marionetid, kellele ei lähe korda ei eesti rahva hing ega eesti laste tulevik.
Tõde, ilu, harmoonia, mõistlikkus, mõõdukus, õiglus, ausus, koduarmastus, perekond, vastastikune austus, inimväärikus, kultuursus, viisakus, puhas ja ilus emakeel, terve rahvustunne, – need ei ole nende äärmuslaste meelest enam väärtused. Need olevat pigem igandid, „ohtlik düstoopia", takistused meie kuristiku poole kihutava progressi teel.
Kõik normatiivid tuleb lõhkuda, et rajada teed kõikvõimalikele agressiivsetele vähemusgruppidele ja allutada neile see kangekaelne enamus, kes ei ole nõus uue sajandi sotsiaalse eksperimendi homunkuluseks hakkama. Inimene tuleb allutada progressivistlikele sotsiaalsetele konstruktsioonidele. Normaalsus tuleb asendada ebanormaalsusega.
Selle „progressi" täielik nimi on inimkonna akuutselt progresseeruv vaimne ja hingeline allakäik.
Peab ikka äärmiselt julm või rumal olema inimene, kes hõiskamisega tervitab abielu hävitamise õnnestumist. Terroristlik akt läks korda! Vägivald kandis vilja. Rahvast sõideti õnnestunult üle. Hüvasti, demokraatia!
Abieluvõrdsus? Kuidas on võimalik seda kellelegi jagada?
Seksuaalanarhistide valitsus jagab seda, mis ei ole nende meelevallas – seega valetavad nad alatult ka oma lemmikutele – see on ju plakat, kõik, mida nad teevad, on plakat, ainult raha on tõeline, ja seda võetakse meie käest mitte kamaluga, vaid lausa kottidega.
Riisalo: „agoonia ja pingete pikendamine ei ole kuidagi põhjendatud". Ei olegi, aga miks te neid siis pikendate?
Agoonia ja pinged ei kao ju selle seadusega kuhugile? Vastupidi: nüüd on senistele agressiivsetele partisanidele antud seaduslik võim nende üle, kes ei taha nende reeglite järgi elada. Nad on ülendatud riiklikuks armeeks, kellele keegi ei tohi vastu hakata.
Kas võimuiha tühjendab karjääripoliitiku tema inimlikust olemusest, kas see on asendatud mingi programmi või kiibiga, et ta enam üldse ei saa aru, millest perekonnakaitsjad räägivad? Et ta ei teagi enam, mida tähendavad inimlikud suhted ja inimlik ühiskond?
Jah, me elame paraku kahes erinevas maailmas. Tundub, et neid maailmu ei olegi enam võimalik kokku viia. See tähendab ju lõppematut sõda?
Aga lepime siis ometi sellega, püüame rahumeelselt kõrvuti eksisteerida!
Ärge kiskuge teise maailma väärtusi oma maailma sisse, kus nad muutuvad ebaväärtusteks, sellisteks, nagu teie neid näha soovite. Tehke endale oma liidud, oma väärtustele vastavad – kui te ise ei suuda neid välja mõelda, siis paluge konservatiivid appi.
Nad oskavad paremini eesti keelt ja saavad päris maailmast paremini aru.
Siis ei sünni sellised ebardid nagu kooseluseadus ja vanem 1 ja vanem 2 ja abieluvõrdsus ja sooneutraalsus ja mehe ja naise (inimeste) asemel füüsilised isikud.