Me elame maailmas, mida me ise pole teinud. Võiks isegi öelda, et me oleme selle tasuta kingiks saanud oma eelkäijatelt. See, kuidas me sellesse kingitusse suhtume, näitab, kes me oleme, kirjutab Malle Pärn.

Tänapäeva liberaal tahab ära keelata või koguni hävitada kõik, mis temale ei meeldi. Ta arvestab ainult endaga, TEMA on kõige mõõt ja hindaja. Kõik peab olema nii, nagu tema tahab. Oluline on vaid see, mis temale isiklikult mõnu pakub. Isiklik mõnu ja materiaalne kasu on ainsad olulised kriteeriumid tänapäeva liberaali jaoks. 

Me elame maailmas, mida me ise pole teinud. Võiks isegi öelda, et me oleme selle tasuta kingiks saanud. Oma eelkäijatelt. See, kuidas me sellesse kingitusse suhtume, näitab, kes me oleme. 

Mitmete põlvkondade jooksul on inimkond üles ehitanud üsna kõrgele arenenud tsivilisatsiooni ja kultuuri, mis on ju meile nagu kingitus? Tänu sellele oleme me need, kes me oleme. 

Kas me oskame näha ja hinnata meie eelkäijate loodud väärtusi? Kas me tahame ja oskame ka oma laste jaoks alles hoida ja barbarite eest kaitsta seda väärtuslikku loomingut?

Viisakas inimene kingitust ei halvusta. Isegi siis, kui see talle ei meeldi. Ka siis oskab ta olla tänulik. Muidugi mitte siis, kui see kingitus ei ole õige "kingitus", kui see on mõeldud talle hoopis hävitust tooma. Trooja hobune. 

Meie kultuur ja tsivilisatsioon ei ole Trooja hobune. Erinevalt paljudest tänapäeva "uuendustest". 

Niisiis, me ei tohiks oma eelkäijaid halvustada oma praeguse meelsuse pinnalt, me ei tohi neid mõõta oma rumaluse mõõdupuuga! Nagu teevad need, kes rahva tõrksamat osa tagurlasteks ja iganenud vaadetega vanameelseteks sildistavad. Selle eest, et nad ei taha alluda nende "uuendustele" ja hullustele. 

Kultuur on järjepidevus. Sajanditevanune. Kultuuril on mõte, kultuuris on sõnum. Niisamuti haridus. Kultuur ja haridus on inimkonna, ühiskonna, kogukonna kollektiivne ühislooming. 

Mingi väike progressi-ihalusest segi läinud grupike ei saa seda hoobilt oma suva järgi ümber teha. Ei ole võimalik sinna sisse sobitada midagi niisugust, mis ei harmoneeru kultuuri ja hariduse alusega. See alus on meil ju kristlus? 

Mõtlemisvõimeline inimene püüab seda maailma ja oma eelkäijaid mõista, mõistmatu usub, et tema on esimene tark maailma ajaloos. Ka mõistlik inimene oskab esivanemate pärandust kriitiliselt vaadata, ikka tehakse ju muudatusi, aga kes kultuuri aluse kallale läheb, see lõhub ära terve hoone. 

Tarkuse juurde kuulub ka tänulikkus. Tänamatus on rumaluse mädanenud vili. 

Kui me ei austa oma esivanemaid, siis me ei austa ka ennast.  

Maailmas on nii häid kui halbu asju. Arukas inimene oskab neil vahet teha, loll ei oska. Sageli on halb asi kenasti ära maskeeritud, kirevasse pakendisse peidetud, ja loll hakkab seda pakendit ülistama. Ta ei viitsigi uurida pakendi sisu. Paraku. 

Aga lollus on inimese isiklik valik. Mitte kedagi teist ei saa lolli lolluses süüdistada. Sest ta oleks ju võinud valida tarkuse, aga ta valis lolluse. Tarkus ei ole peidetud kuhugi kinnisesse ruumi, tarkus on alati meist sama kaugel kui lollus. Siruta käsi, ja sa saad seda puudutada. Vali tarkus, mitte lollus!

Eesti rahvas, nagu tegelikult iga rahvas – vajab ja väärib puhast vaimset keskkonda, kultuurset kultuuri, ausat ja tarka valitsust, elusat elu. 

Eelkõige tarka valitsust. 

Tarkust on muidugi mitmesugust. Loll inimene ju reeglina ühiskonnas edu ei saavuta. Ja rikkaks ka ei saa. Selleks on vaja teatud liiki tarkust. Inimene, kes suudab oma isikliku elu hästi ära korraldada, ükskõik millises ühiskonnas, on ju arukas, mitte rumal?

Aga riiki ja rahvast VALITSEMA peaksid inimesed, kellel lisaks sellisele arukusele oleks veel ka südametunnistus ja rahvuslik missioonitunne. Kes oleksid valmis vastutama oma tegude ja sõnade eest. Kes saaksid aru, et nende tegevusest oleneb kogu rahva heaolu ja käekäik. 

Me peame endale aina meelde tuletama, et me elame maailmas, mille me oleme kingituseks saanud nendelt, kes elasid enne meid, et meie kohus on nende loodud väärtused alles hoida. 

Et me peame selle maailma ilma seda suuresti ära rikkumata edasi andma järeltulevatele põlvedele, sest ka nendel on õigus siin turvaliselt ja õnnelikult elada. 

See ei ole valiku või maitse küsimus, see on meie kohus.