Kui raha devalveerub, siis tehakse rahareform. Meil on vaja sõnadereformi, sest paljud olulised sõnad on ära devalveeritud. Neid on raisatud, lausa kuritarvitatud täiesti vales tähenduses, kirjutab Malle Pärn.
Lugesin kunagi kusagilt uudisest, et Vikerrraadio saates kahetses kohtulingvist Martin Aher, et Eestis seni ei ole väga tugevat traditsiooni kaasata keeleteadlasi seaduseloome faasis.
Olen minagi aina mõelnud, miks küll tehakse meil seadusi, mis meie keeles kõlavad imelikult ja võõralt ja jäävadki tavalisele inimesele mõistmatuks. Ja sageli on nii ebamäärased, et osavatel sulidel on neid võimalik tarvitada ülekohtu tegemiseks.
Miks ei rakendata keeleteadlasi seaduste ettevalmistamise protsessis? Kas see ei ole lausa kuritegu, kes siis veel peaks meie keele eest hoolt kandma kui mitte keeleteadlased? Kas poleks ometi loomulik, et iga ametnik või tegelane, kes mingeid termineid välja mõtlema hakkab, peab enne nõu keeleteadlastega? Tänapäeval tuleb neid uustermineid nagu seeni peale tugevat vihmasadu, üks hullem kui teine.
Ja selgub, et meil on ometi olemas selline amet nagu kohtulingvist? Aga ilmselt temaga ei arvestata? See „väga tugevat traditsiooni" on kahtlemata eufemism, meie seadusetegijad isegi ei austa enam eesti kirjakeelt. Äkki enam ei oskagi?
Kui meie seadusetegijate keeletundmise tase (ja ametialane pädevus) oleks ühtlaselt kõrge, siis ilmselt ei oleks eraldi keeleteadlasi vaja, aga see tase näib meil olevat väga erinev, – seega ei tohiks ühtki seadust teha ilma eriteadlastest ekspertide osaluseta!
Kui raha devalveerub, siis tehakse rahareform. Meil on vaja sõnadereformi, sest paljud olulised sõnad on ära devalveeritud. Neid on raisatud, lausa kuritarvitatud täiesti vales tähenduses. Ei taha neid ise enam kasutada, sest nad ei tähenda avalikus suhtluses enam seda, mida nad on algselt meie keeles tähendanud. Ja need, kes aina seda valelikku uuskeelt tarvitavad, näitavad sellega oma kambakuuluvust ja reaalsustaju häiret.
Tuleks ära keelata – mitte vaenukõne, vaid sõnade kasutamine vales tähenduses. Tuleks rääkida mitte siltide ja loosungitega, vaid mõistetega, sisuga, analüüsidega. Et me saaksime kuidagi neutraalse keele pinnale tagasi, kus sõnadega ei peksta teisitimõtlejaid, vaid avaldatakse mõtteid, arutatakse eluliselt olulisi teemasid ja probleeme. Terminid tuleks taas ühtlustada. Sõnad on ära devalveeritud.
Nagu raha raisatakse tühja-tähja peale, nii on ka paljud sõnad ära raisatud sisutu tühja kordamisega. Sõna ei sisalda enam mõistet või sõnumit, sõnast on saanud silt või kaigas, millega pekstakse enda loodud õlgmehikesi. Poliitikute krooniline valetamine lisab õli tulle.
Inimesed peavad hakkama oma sõnade eest vastutama. Kõiki tuleb võrdselt kohelda, mitte nii nagu praegu, et progressiiv-liberastidele on kõik lubatud, konservatiividele on kõik keelatud.
Keel tuleb mõistliku meelega uuesti harmooniasse seada!
Ehk oleks meil ikka vaja mingit lepituse või kompromissi komiteed, mingit tegelikku ühiskondlikku lepet? Kui inimesed ei oska (ei suuda) ilma eeskirjadeta viisakalt käituda, siis tuleb need eeskirjad luua. Meil pole mitte väärtuste kriis, vaid väärtuste segadik, egoistlike võltsliberaalide sõda klassikaliste väärtuste ja normaalse inimlikkuse vastu.
Seletame lahti, mis on ühiskondlikud ja kogukondlikud väärtused ja mis on kellegi isekad soovid. Sest isekad soovid võivad grupiti väga erinevad olla. Koguni vastandlikud, nagu me ju näeme?
Enamus inimesi on kindlalt veendunud, et abielu on mehe ja naise liit. Väike grupp "vähemusi" soovib abielu mõistet oma eluviiside järgi laiendada. Kummal on õigus? Kus on teaduslikud ja eetilised põhjendused soosegadikule ja samasooliste abielule? Andke andeks, neid ei ole!
Mõelgem kategoorilisele imperatiivile. Kas see vabadus või õigus, mida ma soovin isiklikult endale, aitaks ühiskonda paremaks teha, kui see kehtestada käsuna või uue tavana kõikidele?
Kas kõik peavad minu soovide järgi elama? Mida see ühiskonnale annab? Kas ei ole sellel suunamuutusel äkki hoopis kurvad tagajärjed?
Kas kahtlemine oma sookuuluvuses on väärtus? Mida see inimesele annab? Mida annab tervele ühiskonnale see, kui me kõik oma soo ja muudki seni kindlaks peetud omadused kahtluse alla seame? Kas ei ole see ukse avamine täielikult kaosele?
Kas saab olla väärtus suvalise koosluse võrdsustamine olemuselt püha matrimooniaga, millesse loomulikul viisil sünnivad lapsed, kes kasvavad üles loomuliku perekonna turvalises keskkonnas? Kus on piirid? Piire ju tegelikult ei olegi, neid aina liigutatakse kaugemale?
Kas laste sundseksualiseerimine lasteaiast peale on väärtus? Kas ema ja isa äravõtmine kõigilt sündivatelt lastelt on väärtus?
Lugege ausalt ja avalikult üles, mis on need "liberaalsed" väärtused, mida te ihaldate kohustuslikuks kuulutada. Arutleme nende üle, tõestage meile, et need ikka on väärtused, mitte vääratused või väärastused.
Mille poolest nad teevad ühiskonda paremaks, targemaks, ühtehoidvamaks, viisakamaks, üksteisest lugupidavamaks? Äkki just need uued kväärtused lõhestavad meie ühiskonda?
Mõistlik inimene analüüsib ka enda käitumist, oma soove ja nõudmisi. Ja kuulab mõistlikke kriitikuid. Ja loobub oma soovitud muutuse nõudmisest, kui talle tehakse selgeks, et see muutus ei ole ühiskonnale kasulik.
Oma elus on igaüks vaba valikuid tegema, aga ühiskonnaelu peab alluma kindlatele reeglitele.
Mida kujutab endast see niinimetatud liberaalne demokraatia, ja "liberaalne õigusriik"?
Kas ei ole sõna "liberaalne" iseenesest juba vastuolus nii väärtuste, demokraatia kui ka õigusriigiga? Liberaalne tähendab ju vabameelset, olemuselt lõtva, järeleandlikku.
Tänapäeva uusliberaalid ei ole aga vabameelsed, kõikelubavad, kõikidele võrdseid võimalusi pakkuvad, vastupidi: nad ihkavad ennast liberaalideks nimetava grupeeringu diktatuuri, ülemvõimu. Klassikalised väärtused on neil asendatud uutega, isekate soovidega, ühiskonna hüve ei lähe neile korda. Kas ma eksin?
Mart Raukas seletas kunagi saates "Mõtleme taas" väga selgelt ära meie uusliberaalide kaks propagandasõna: avatus ja sallivus. Need on kirjeldavad terminid, mis poliitilise retoorika vahenditega on muudetud väärtusterminiteks.
Avatud, suletud, salliv, sallimatu – need kirjeldavad mingit olekut, mitte väärtust. Uks võib olla kas lahti või kinni, salliv või sallimatu saab olla millegi, kas kasuliku või kahjuliku suhtes, üleüldist sallivust või sallimatust ei ole olemas. Sallivus kahjuliku ärritaja suhtes on ju organismile kahjulik, sallimatus aga kasulik. Järelikult ei saa sallivus kohe kuidagi olla iseseisev väärtus, ja sallimatus ei saa olla hukkamõistetav pahe.
Tuhandeid kordi on kõik need valesti kasutatud sõnad meil isegi peavoolumeedias ära seletatud, uusliberaalid oleks nagu kirjaoskamatud, nad ei arvesta sellega absoluutselt, nemad levitavad aina edasi oma päheõpitud vormeleid ja marsivad kangekaelselt üle väärtuste kaose kuristiku suunas.
Justnagu oleks neil mingi kitsas programm sees, millest väljastpoolt nad mingitki informatsiooni vastu võtta ei suuda. Või ongi kurjad tulnukad need inimesed "üle võtnud", et inimkond planeedil Maa ära hävitada?