Olen alati imestanud, kuidas saavad inimesed olla nii kindlad täiesti totrana ja ohtlikuna näiva süsteemi ainuõigsuses, et nad kõik teistmoodi mõtlevad ja elavad inimesed julmalt hukka mõistavad? Nad ei kahtle mitte kunagi, nad kuulavad oma isandate käske ja täidavad neid juhmi enesekindluse ja koeraliku kuulekusega, sageli käskudest isegi ette tõtates, et isandalt kiitust välja teenida. Kuidas saab inimene muutuda nii primitiivseks, küsib Malle Pärn.
Fanaatik on piiratud inimene, ta ei otsi kunagi tõde, ta otsib võimu, ta tahab, et teda tunnistataks ainuõigeks, ta tahab, et kõik mõtleksid nii nagu tema, ta tahab, et teised elaksid või vähemalt püüaksid elada tema abstraktsete mudelite järgi.
Fanaatik on enamasti enesevihkaja, võimalik, et ta isegi püüab oma mudelite järgi elada, ent enamasti ta petab ennast. Tema mudelid on alati inimvõimetele kättesaamatud, sest nad on ebaloomulikud.
Ja sellepärast petab ta ennast ja teisi, ta pole kunagi rahul, sest ta tunnetab enda ebatäiuslikkust. Ja paneb selle teistele süüks.
Mida väiksem on vaim, seda rohkem ta ihkab võimu.
Käi minu soovide järgi, mitte minu tegude järgi, ära püüa mõista ega hinnata seda, mida ma sinult nõuan, vaid täida allaheitlikult minu käske – see on see sisemine, varjatud loosung, mida järgivad enamasti kõik ebausu- või poliitikafanaatikud.
Me peame aru saama, et igasugune fanaatik on vaimselt haige inimene, ja vaimselt haige inimese avaliku tegutsemise vabadust tuleb piirata. See on tema enda huvides, sest ta ei tee haiget mitte ainult teistele, vaid ka endale. Niisiis, teda tuleb kaitsta, ennekõike tema enda eest.
Kaks tuhat aastat tagasi oli üldlevinud arvamus, et nendesse inimestesse, kes olid vaimselt haiged, oli kuri vaim endale elupaiga valmistanud. Kurjast vaimust vaevatud – see on imeliselt täpne keeleline väljend, ma ei usu, et üheski teises maailma keeles see olukord nii täpselt ja nii ulatuslikult väljendatud on.
Tollal ulatus inimeste vaim ilmselt kõrgemale kui praegu, materialismi ja ateismi kitsendavad piirid olid veel tundmata. Inimest peeti lihalikuks ja vaimulikuks olevuseks, kus vaim oli valitsev liha üle.
Fanatism on alati seotud vihkamisega. Ja vihkamine ei ehita siin maailmas mitte midagi. Vihkamine sünnitab vihkamist, agressiivsust ja hävitamist.
Fanaatik on lõhkuja, hävitaja, mitte ehitaja.
Muidugi on olukordi, kus vajatakse fanaatikuid, sest vanad varemed tulebki vahel eest ära koristada. Nad teevad musta töö, või juhivad millelegi tähelepanu. Aga mitte kunagi ei tohi neile võimu anda. Nad peavad igavesti jääma hulludeks mässajateks, nad ei tohi kunagi saada riigi ega rahva valitsejateks. Inimesed ei tohi neid kunagi jäägitult usaldada.
Kuidas saab inimesest fanaatik? Mingi süsteemi fanaatiline jünger, kes hakkab teistelt nõudma tema enda aju ja meeled vallutanud süsteemi vastuvõtmist? Kuhu kadus ta enesealalhoiuinstinkt ja ettevaatlikkus, miks ta ei mõista, et see, mida ta teeb ja teistelt nõuab, on naeruväärne või lihtsalt rumal, halvemal juhul lausa tervele rahvale kahjulik?
Ja kuidas saab inimesest tänapäeva "liberaal", liberaalfanaatik, liberaaltotalitarist, või lausa liberaalfašist, kes kõiki teisitimõtlejaid vihkab?
Kas lihtsalt kambavaimust, ihast konservatiivse looduse, normaalsuse, klassikalise lääne kõrgkultuuri ja oma esivanemate rahvusliku traditsiooni vastu sõtta minna?
Või on selle aluseks isiklik alaväärsuskompleks? Kampadesse kogunevad ju need, kes tunnevad, et nad üksinda midagi väärt ei ole, kes tahavad saavutada ülemvõimu kamba jõu toetusel, sest neil puuduvad võimu saavutamiseks või hoidmiseks vajalikud isiklikud omadused?
Olen alati imestanud, kuidas saavad inimesed olla nii kindlad mingi (kainelt kõrvalt vaadates) täiesti totrana ja ohtlikuna näiva süsteemi ainuõigsuses, et nad kõik teistmoodi mõtlevad ja elavad inimesed julmalt hukka mõistavad?
Nad ei kahtle mitte kunagi, nad kuulavad oma isandate käske ja täidavad neid juhmi enesekindluse ja koeraliku kuulekusega, sageli käskudest isegi ette tõtates, et isandalt kiitust välja teenida. Kuidas saab inimene muutuda nii primitiivseks? Tema jaoks on ainult kaks värvi, must ja valge, tema on kindlalt valge, aga kes tema süsteemi kritiseerida julgeb, see on must. Punkt.
Miks ma seda praegu räägin?
Kui meil on kriis, siis tuleb käituda nii, nagu käitutakse kriisiolukorras ja loobuda pimesi kuuletumast mingite abstraktse (või mingeid rikkureid veel rohkem rikastavate) mudelite pealesurujatele. Et meie inimeste elusid hoida!
Kui meil on terves maailmas liikvel ohtlik nakkushaigus, ja me teame, et kusagil on palju inimesi mingi konkreetse ravimiga edukalt terveks ravitud, siis tuleb meil seda kogemust arvestada, mitte seda tõrjuda ja naeruvääristada!
Meie terviseamet peaks varuma ivermektiini ja hakkama seda kasutama, loomulikult nende haigestunute raviks, kes selle raviga nõus on. Jah, katsetame, sest kriisiolukorras tohib teha ka meeleheitlikke samme!
Ka see vaktsiin on ju ainult katse!
Miks katseline vaktsiin on kõigile kohustuslik, aga Nobeli preemia vääriline kolmkümmend aastat kasutusel olnud ravim on karmilt keelatud? Vaktsiinisüsti tagajärjel on inimesi surnud, ivermektiin ei ole meil kedagi hauda viinud ega sandistanud!
Vaktsiinifanaatikud tuleb maha jahutada, see oleks praegu meie valitsuse ülesanne, mitte fanaatikutega kaasa hõiskamine!
Vaktsiinikahjude kompenseerimise fond ei veena mitte kedagi vaktsiinide ohutuses! Milleks inimesele raha, kui ta on elu lõpuni sant või sureb? See raha tuleb ju meie endi taskust, kullakesed! Miks ma pean ise enda vägivaldse sandistamise kinni maksma?
Ma hakkan uskuma selle vaktsiini ohutusse siis, kui selle tootjad ise hakkavad kompensatsioone maksma, kui nad julgevad ISE oma rahakotiga vastutada oma toote ohutuse eest!
Keskkooli eelviimases klassis põdesin kollatõbe, üldse mitte raskelt, aga mind viidi nakkushaiglasse – siis olid veel olemas nakkushaiglad – ja mu kodu desinfitseeriti üle. Nõnda püütakse tõsimeelselt nakkusele piiri panna. Meil saadetakse koroonapositiivsed koju: minge nakatage ka oma perekond, jooge teed ja tulge haiglasse, kui hakkate surema, siis me tuhastame teid ja anname omastele välja teie tuha. Aga ravida te ennast mingil juhul ei tohi!
Meil pole koroonakriis, meil on valitsuskriis.
Kui kaugele minevikku me küll jätsime maha põhimõtte, et rahva vanemad peavad olema targad? Mitte lihtsalt mõistlikud või arukad või mingi ülikooli teaduskraadidega inimesed, vaid TARGAD – see on nimisõna, mitte omadussõna!
Tark ei ole see, kes on hästi palju lollusi pähe õppinud, tark on teadja, kes mõistab, kuuleb ja näeb asju nii, nagu neid on vaja mõista, kuulda ja näha selleks, et vähemteadjatki rahvast juhtida mõistlikku elu elama.
Selleks, et oma rahva elu korraldada, mitte selleks, et seda rahvast peotäie hõbeseeklite eest väikestele vastikutele harjuskitele orjadeks müüa.