Ükski Eesti probleemidest pole tekkinud ise, vaid need on kõik meie seniste valitsejate rumala ja vale tegutsemise õied ja viljad. Kurb, kui aednik oma kasvatatud taimi ära ei tunne, kirjutab Malle Pärn.

Mis on meie praeguse aja kõige valusamad probleemid ja kas need probleemid on tekkinud ise?  

Toimetulek igapäevases elus. 

Ettevõtete ja koolide sulgemised. 

Maaelu väljasuretamine.

Metsade mõõdutundetu hävitamine.

Hullumeelne maksumaraton.

Elektri ülekohtuselt kõrge hind ja absurdsed lisatasud.

Rohepööraste rumalad valed ja alatud röövimised. 

Eestimaa vägistamine Rail Balticu ja sõjamängude ohvriks.

Maavarade mahamüümine välismaalastele. 

Poliitikute ülbus ja rumalus, võõrdumine ja ärapöördumine rahvast. 

Inimlike väärtuste keelamine ja halvustamine.

Pahede kuulutamine voorusteks. 

Erinevate inimgruppide omavahel tülli ajamine. 

Hullumeelsete kväärteooriate pealesurumine ühiskonnale. 

Sõja õhutamine Euroopas. 

Loomulikult ei ole ükski neist probleemidest tekkinud ise, need on kõik meie seniste valitsejate rumala ja vale tegutsemise õied ja viljad. Kurb, kui aednik oma kasvatatud taimi ära ei tunne. 

Rahvas pole rahul, aga kannatab vaikides. Omavahel kirutakse, ent palju neid on, kes julgevad avalikult välja öelda, et meil on täiesti käpardlik valitsus? Kõigi aegade kõige käpardlikum ja kõige ülbem valitsus? 

Riburadapidi tuleb meil aina neid poliitkõnesid. Võltsid jõulusoovid ja valelikud uueaastakõned, ülespuhutud ja rahvakriitilised riigisünnipäeva kõned. Kes neid kuulata viitsib? Kes küll tahab oma kalleid eluhetki raisata tühjale propagandale mingi ebameeldiva isiku suust ja sulest? 

Ametlik meedia püüab tänapäeval inimesi vormida Brüsseli ideoloogia järgi elama ja mõtlema. Täpselt nagu nõukogude ajal Moskva ideoloogia järgi, ajakirjanik on meil nüüd jälle ustav ja väärtuslik valitseva ideoloogia ketikoer. 

Ent propaganda, kui see ei sünni siirast aatelisusest, on alati primitiivne ja läbinähtav. Ja ebaloogiline. Nagu nõukogude, nii ka Euroopa impeeriumi agendas ei ole siirusele ja aatelisusele kohta.

Õnneks on meil ühiskonnas kujunenud juba üsna tugev vaimne ja isegi poliitiline vastupanuliikumine. Ent õukonnameedia sildistab selle vihkamise õhutamiseks ja rahva hulgas segaduse külvamiseks. Koguni riigivastaseks! Ehkki vihkamist ja segadust külvab ta ise. Aina süüdistab liberaalia vastupanuliikumist selles, mida teeb ise. 

Tegelikult on just liberaalia ise riigivastane. Sest riik ei ole mitte ainult valitsus, vaid valitsus koos terve rahvaga! Kui valitsus ei arvesta rahvaga, siis on see riik ju iseenesega riius!

Ärge ometi pidage inimesi lollideks, keda aina lükatakse ja tõmmatakse mingitesse gruppidesse, meeleavaldustele, meelitatakse lugema pahasid "riigivastaseid" kirjutisi. Inimesed teevad oma valiku ise, vastavalt sellele, missugused on nende teadmised ja ettekujutused maailmast ja heast või vähemalt normaalsest elust. 

Keegi ei õhuta kelleski mingit vihkamist ega vastalisust, inimesed näevad ja mõistavad ise, mis meil toimub. Igaüks usub seda, mida peab usutavaks, mis temale tundub tõesena. Vastavalt oma haridusele, kogemustele, mõtlemisvõimele, realiteeditundele, meelsusele.

Opositsioon ei agiteeri kedagi kellegi vastu, ta räägib rahvale tõtt. Räägib seda, mida tegelikult mõtleb ja näeb. Küll aga tegeleb agiteerimise ja manipuleerimisega valitsusklikk, kes jagab ainult ideoloogiat, valesid, absurdseid loosungeid.

Kilter, kubjas, aidamees – need on põrgus kõige ees. Nõnda uskus meie vanarahvas. Ja nii ka on, sest vanarahvas ei valetanud. 

Eks see ole ikka nii olnud, et valitsev klass ei hooli alamast klassist. Nendest, kes teevad ühiskonnas tegeliku töö ära. Kes midagi toodavad või meid kõiki teenindavad. Ja iga süsteem, ükskõik kui ebaõiglane või vägivaldne, leiab endale alati ustavaid teenreid. Igal ajal on omad kiltrid, kupjad, aidamehed, vasallid ja satraabid, kes on enda meelest kõrgema klassi kodanikud.

Sotsialism kaotas ametlikult klassivahed ära, ka demokraatia kuulutab kõik inimesed võrdseiks. Ent see on teooria, praktika ei lähe sellega kokku. Ja selle tõsiasja varjamiseks on loodud uus teadusharu: demagoogia. Kõlavate sõnadega räägitakse demokraatiast ja inimõigustest, mis peaks ühtlaselt ja võrdselt kõigi jaoks kehtima. Tegelikkuses eksisteerivad klassivahed vapralt edasi. Ikka on ühed võrdsemad kui teised.

Aga rahvaga ei ole kerge selle teoreetilise vabaduse tingimustes hakkama saada, sest talle on liiga palju haridust võimaldatud, ta oskab demagoogiat läbi näha. Tark rahvas kipub nõudma, et poliitikute sõnad ja teod oleksid omavahel kooskõlas, mitte vastuolus.

Mis meid veel elus hoiab? Lootus. Ilu. Seda on meie ümber nii palju. Ja siiras rõõm. Olemasolemisest. Hingamisest. Ilust ja harmooniast. 

Kui ma tahan olla õnnelik, siis ma pean elama kooskõlas loodusega. Sest looduselt on mul palju õppida, sinna on peidetud kõik vajalikud tarkused. Tark inimene õpib loodusest, ja annab sealt õpitud tarkuse loodusesse tagasi. Alles siis saab inimesest looduse kuningas. Kes mitte ei valitse, vaid teenib ja hoolitseb. 

Ka ühiskond ja riik on nagu aed. Ka seda aeda on vaja arukalt ja hoolivalt kujundada. Niisiis, mina pean üksikult harima OMA aeda, ja üheskoos tuleb meil harida meie ühist aeda. Targalt, arvestades looduse igiigaveste ja universaalsete seadustega. Igasugune anarhismi ja isekuse ja kasuahnuse umbrohi tuleb sealt halastamatult välja kitkuda. 

Ülo Vooglaid on öelnud: "Pettusele rajatud süsteeme ja struktuure ei või täiustada, need on vaja asendada."