Diplomaatia nõuab vähemalt välist viisakust, – meil paljud inimesed arvavad, et diplomaatia on opositsiooni avalik mõnitamine, nagu refisotsid on meile riigikogus ette näidanud, kirjutab Malle Pärn.
Eestil pole välisvaenlast vajagi, meie hakime siin üksteist tükkideks ise. Olgu siis teemaks liberaalia-konservaalia vastasseis, soosegadik või suguelu rikastamine, rohepesu, tuulikud või tapjavaktsiinid. Kõik, kes ei kuula füürerite sõna, on nende meelest vandenõuteoreetikud ja riigivaenlased.
Nüüd on meid lõhki kiskunud Ukraina sõja lõpetamise küsimus. Tõeline tüliõun! Ameerika president ei taha meie soove täita ja meie rumalust tarkuseks nimetada? Miks ta ei löö venelast puruks? Aiai, solvas meie kangelast?
Paljudele on Zelenski suur sõjakangelane – aga mida ta seal sõjas siis ära on teinud? Tema on see, kes noored mehed lahingusse surema saadab, mitte see, kes eesliinil võitleb. Tema käib maailmas raha ja relvi kerjamas. Tema tahab veel ja veel oma rahvast surma saata, ehkki on ilmselges kaotusseisus! Kangelane?
Sõda on inimkonna suurim hullumeelsus. Kui ÜRO ei suuda agressorriike korrale kutsuda, siis ei ole tal ju mõtet?
Ja loomulikult tormavad need sõjaõhutajad nüüd ka mind peksma.
Kas inimese mõistus ongi viimaste dekaadidega teinud mingi traagilise taandarengu ega ole enam suuteline emotsioone tasakaalustama? Kui keegi midagi teistmoodi mõtleb, siis minnakse talle kohe vihaselt kallale?
Miks me ei saa enam ühtki teemat rahumeelselt arutada?
Ütleks, et kuule, mina arvan niimoodi, mis sina arvad – ja kuulaks ära, mis keegi teine arvab ja millega seda arvamust põhjendab, ja vahel äkki hoopis tõdeks, et kuule jah, sul võib õigus olla, ma nagu seda aspekti ei pannud tähelegi. See oleks normaalne suhtlemine. Me pole ju sõjas?
Ei, meil öeldakse kohe – sa oled ikka nii loll või kas valus ka oli kui lolliks läksid või kas rohud on võtmata või nojah, sa ju oled putinist mine ära Venemaale siit ja kao mu sõprade hulgast – mis see on?
Ja sõimame kohe ka kõiki neid, kelle tegutsemine meile ei meeldi või kelle tegevusest me aru ei saa, kuni Ameerika presidendini välja. Isegi siis, kui me pole probleemisse üldse süvenenudki. Nagu kuuma supi sees oleks?
See on kultuuriküsimus. Vaimsus hakkab meil otsa saama. Emotsioonid löövad ülepea ja mõistus ei mängi enam kaasa. Saaks aga kakelda! Poisid, tulge kampa, anname tappa kõigile, kes teistmoodi mõtlevad või maailma teistmoodi näevad!
Me oleme ju tegelikult kõik justkui haritud inimesed, vähemalt keskharitud, paljud kõrgharitud, paljud magistrid ja doktorid ja puha, aga ikka minnakse leili, kui keegi midagi teistmoodi ütleb.
Kõik ei pea olema sinu täpsed koopiad! Üks on ühes asjas tark, teine jälle teises, ja igaüks peaks kuulama seda, kes temast asjatundlikum on, kes on teadlikum; ja muidugi seda, kes räägib tõtt, seda mis ta päriselt mõtleb ja teab, mitte seda, mida talle mingi manipulaator on pähe õpetanud.
Vastastikune austus on normaalse suhtlemise alus. Meie ei austa (enam) ei üksteist ega iseennast.
Jah, eks ole raske ennast adekvaatselt hinnata, oma teadmisi ja arusaamist. Kel enesehinnag piisavalt (või liiga) kõrge, ega see taha teisele alla anda. Ja tingimata tuleb teisele koht kätte näidata, kuulutades, et "minul on õigus ja sina oled lollakas". Siis on ilmselt hea tunne, et justkui oledki päriselt teistest targem ja tähtsam?
Ja veel üks asi: inimesed leiavad mõttekaaslasi, jagunevad mingitesse gruppidesse, ja siis äkki avastab keegi, et üks tema mõttekaaslane ütles midagi, mis temale ei meeldi ja kohe ta hõikab, et ma pidasin sinust varem lugu või olin sinust paremal arvamusel või no nüüd oled sina ka hulluks läinud – miks me ei suuda seda kannatada, et me võime mingis asjas olla ka eriarvamusel, ent siiski üksteisest lugu pidada ja kasvõi viisakalt vaielda, ilma üleliigse emotsionaalsuseta?
Kõige primitiivsem on see, kui alati, peaaegu igas teemas hõigatakse välja üksainuke klišee: kui sa minuga nõus ei ole, siis oled sa Putini käsilane ja venemeelne. Justnagu inimestel enam endal ei olekski mingeid mõtteid ja arvamusi? Ikka on neil Kreml ees ja taga. Kes siis meil siin õieti kremlimeelne on? Ju siis need sildistajad teavad, mis Kremlile meeldib?
Eriti loll on see, kes Ameerika presidenti Putini käsilaseks või sõbraks või koguni tallalakkujaks nimetab. Vastikuid labaseid meeme levitatakse sotsiaalmeedias.
Ameerika on Ameerika, sõbrad, see on meiega võrreldes ikka väga suur maa, ja nende naabriks ei ole Venemaa, nagu meil. Ma saan aru, et siin on paljud inimesed oma elu keskpunktiks teinud Putini ja venelased (ja enam teistsuguseid hinnanguid anda ei oskagi).
Me ei tohi unustada, et Ameerika president ikka arvestab Ameerikaga ja teeb seda, mis on kasulik Ameerikale, mitte Venemaale ja Putinile.
Diplomaatia nõuab vähemalt välist viisakust, – meil paljud inimesed arvavad, et diplomaatia on opositsiooni avalik mõnitamine, nagu refisotsid on meile riigikogus ette näidanud.
Jätaks ükskord ometigi selle vastastikuse sõimamise kõrvale? See on nii ennastalandav. Kas on see tegelikult alaväärsuskompleks, et kui midagi ütled ja keegi vastu vaidleb, siis tunned, et sind on kangesti solvatud? Et tahaks nagu, et ühendkoor laulaks sedasama laulu kaasa?
Väärikus on kadunud. Inimesed ei pea endast lugu. Mis küll meiega tehtud on?
Kolmkümmend aastat seda nõndanimetatud iseseisvust?
Kas see ongi see uus progressiivne 21. sajandi liberaaldemokraatlik Euroopa? Sest tegelikult toimub ju seesama protsess terves Euroopas?