Eks meil ole ju alati olnud neid erinevaid tasandeid, aga varem on meil vist võimul olnud inimgrupid olnud natuke arukamad või on nad vähemalt püüdnud näida targematena, sest varem ei olnud ülbus ja rumalus nii kõrgesti au sisse tõstetud, arutleb kolumnist Malle Pärn.
Miks me nimetame tänapäeva liberaale liberastideks ja sallivuslasi tolerastideks?
Meie elu, meie rahvas on lausa traagiliselt ära lõhestatud.
Miks ei saa me enam üksteisest aru, miks me räägime lausa traagiliselt üksteisest mööda?
Kas me elamegi erinevatel tasanditel?
See, kes elab kuskil animaalses eosefaasis, materialistlik-düstoopilises poliitmudelis, see ei mõista vaimses faasis elava inimese mõtteid ja taotlusi.
Eks meil ole ju alati olnud neid erinevaid tasandeid, aga varem on meil vist võimul olnud inimgrupid olnud natuke arukamad või on nad vähemalt püüdnud näida targematena, sest varem ei olnud ülbus ja rumalus nii kõrgesti au sisse tõstetud.
Tänapäeva liberaal elab kitsalt endas, oma instinktides ja arvamistes, õigemini küll mudelis, mille talle on loonud need, keda ta oma isandateks peab.
Tema elab tõejärgses maailmas, mis ei tähenda, et tõde tänapäeval enam maailmas polegi, lihtsalt selles liberaalide mudelis ei ole tõde, see on tõejärgse maailma mudel, kus on tõest ja reaalsusest kui elu alusest loobutud, selle asemel on väljamõeldud valed, mida mudelielanik ise nimetab erinevateks tõdedeks või arvamusteks.
Selline maailmanägemine ei leia kokkupuutepunkti vaimsel tasandil pärismaailmas elavate inimeste maailmanägemisega.
Tänapäeva liberaalid ise muidugi minu sellise analüüsiga nõus ei ole. Kui nad oskaksid selle arukate argumentidega ümber lükata, siis võiks neid ehk isegi uskuda? Või vähemalt võiksime meie lõhestumise probleemi tõsiselt, intellektuaalsel pinnal edasi arutada.
Nad ei tee seda. Nad kleebivad minu peale sildi, mis minule ei sobi. Ma ei ole putinist ega "homofoob" ega paremäärmuslane.
Tänapäeva liberaal nimetab minu mõtteid rumalateks või õelateks või kurjadeks. Minule tunduvad jälle tema mõtted kurjad ja õelad ja rumalad.
Mina ei pea ennast ainsaks targaks ega kõige targemaks ega ammugi mitte Jumalaks, Jumal on mõõtmatult suurem kui mina.
Aga elementaarset tõde suudab ka inimene (Jumala abiga) mõista ja edasi anda, kui ta on arengus jõudnud vaimsesse faasi. Animaalsfääris elav või Brüsseli kiibist lähtuv inimene ilmselt ei suuda.
Kellel siis on õigus? Keda maksab usaldada? Kas seda, kes räägib seda, mida päriselt mõtleb ja tunneb – või seda, kes räägib õõnsaid katteta ja sisuta sõnu, mida tal kästakse rääkida?
Liberaalne demokraatia – eks see ole ju absurdne termin, nagu võiga võileib?
Demokraatia tähendabki liberaalset suhtumist erinevatesse maailmanägemustesse, viisakat üksteisega arvestamist, üksteise austamist ja ärakuulamist.
Kui demokraatiale lisatakse sõna „liberaalne", siis on ilmselt tegemist kavala pettusega. Et ega see ikka päris demokraatia ei ole, siin on ühel teatud grupil kindel eelis. Võiga võileib vastandatakse kõigile tavalistele võileibadele, nagu nende peal ei olekski võid. On.
Nii et see „liberaalne demokraatia" on tegelikult tee totalitarismi, düstoopiasse, kus kõik muu mõte on allutatud animistlikule liberasmile. Lõpmatutele valedele ja võimulolijate omakasule.
Mina olen alati olnud päriselt liberaal, mina püüan mõista, mis maailmas toimub, mis tähendab inimene olla, liikuda tõe suunas, soovides tõde tabada, ära tunda ja teistele oma keeles edasi anda. Teades, et osa inimesi elab valedes ja pettuses ja kasutab ära teiste usaldust, et neid röövida. Inimesi tuleb hoiatada, neile tuleb tõde näidata. Petturid tuleb paljastada ja võimult kõrvaldada.
Tõe vastased püüavad jälle kõik tõerääkijad vaigistada, maha materdada, ära diskrediteerida, inetute siltidega üle kleepida. Vale on nende element. Nad vihkavad tõde, sest see paljastab nende tõelise inetu palge.
Selleks, et midagi kirjutada, tuleb saavutada sisemine selgus. Liberastid tahavad inimesi hoida segaduses, sinna saavad nad ära peita oma kasuahnuse ja rumaluse. Ajada inimesed omavahel tülli – see on nende tegevuse kindel kaitsevarjutus.
Mina püüan aina selgemalt, täpsemalt, lihtsamalt mõelda ja kirjutada. Liberast ei saa aru, sest elab teisel tasandil. Asjade maailmas. Ta on seal omal valikul. Ta on endasse vastu võtnud selle sotsiaalse ja poliitilise mudaliiga programmi ja elab selles. Maadleb mudas. Vaimne atmosfäär on tema eest suletud, sest ta ei taha seda.
Ta on nagu sipelgas kiriku kõrval rohu sees, ta ei näe kiriku seinu ega torni. Ta näeb rohtu ja teisi putukaid. Ent inimene, kes elab vaimses atmosfääris, näeb kiriku torni, puid, linde ja pilvi taevas, aga ta näeb ka putukaid rohu sees.
See, kes nimetab ennast liberaaliks, peaks olema liberaalne – ja see tähendab, et ta peaks arvestama ka konservatiiviga. Ta peaks austama konservatiivi. Ta ei tohi olla valikuliselt liberaalne (valikuliselt salliv) – vaid kõikide suhtes võrdselt.
Demokraatia on kompromiss, kui selle erinevad osapooled on ausad – aga liberastid ju ei ole ausad. Nad ei teagi enam, mis on ausus. See ei ole "liberaalses demokraatias" ju väärtus, see on probleem. Nagu on riigikogu saalis ("abieluvõrdsuse" pealepressimisel) otse välja öeldud – väärtused on liberastidele probleemiks.
Valikliberaal on liberast ja tolerast, ta ei ole ju tegelikult ei tolerantne ega liberaalne. Ta teeskleb sallivust ja liberaalsust.
See, kes teostab oma võimu teiste allasurumise kaudu, kasutades – rahvast pettes (et võimule pääseda) – liberaali silti, see ei ole liberaal. See on igal juhul hullem kui ka kõige radikaalsem konservatiiv, sest viimane on seda ausalt ja avalikult, aga tema petab ja valetab.
Sellepärast ei ole terminid "liberast" ja "tolerast" mitte ülekohtused solvangud ega sobimatud sildid, vaid õiglase kõrvaltvaataja hinnangud.
Need on eestikeelsed tuletuslikud sõnad, mis selles Brüsseli mudelis elavate agressiivsete aktivistide iseloomustamiseks absoluutselt sobivad.