Aina rohkem tundub, et meil on normaalse riigi asemel üles ehitatud mingi vastastikusele röövimisele ehitatud monstrum. Kas Valdur Mikital oli õigus, kui ta kirjutas, et "see, mis kunagi oli riik, on paksude kardinate varjus muteerunud tülgastavaks koloniaalvõimuks", küsib Malle Pärn.
Miks on meil – justkui edukal ja demokraatlikul ja iseseisval ja igati moodsal kaasaegsel (digitiigrist) riigil vaja nii paljudele kodanikele osutada rahalist sotsiaalabi? Miks on meil nii palju lahendamata probleeme? Miks ei saa inimesed meie maal ise ilma rahalise lisatoetuseta oma eluga hakkama? Mis ja miks on meil nii valesti tehtud?
Meie külmas kliimas peab riik kõikidele kodanikele võimaldama kolm asja, need on: kodu, toit ja riie. Ühiskond vajab igat töökat inimest, valitsuse töö on meie vastastikused suhted nõnda ära korraldada, et igaühel oleks võimalus oma kivi meie ühisesse müürisse kanda. Et me ehitaksime oma kividest võimsa eluhoone, mitte ei pilluks neid üksteise pihta.
Meie iseseisvus on ametlikult juba kolmekümnendates aastates. Midagi on ju kogu aeg tehtud, igasugu sekeldamisi ja toimetamisi on meie päevad täis olnud, miks meie elu nii järsult aina halvemaks läheb?
Kas tõesti pole võimalik kolmekümne iseseisvuse aastaga ehitada üles normaalselt toimivat riigisüsteemi, kus kõigil inimestel on olemas võimalus teenida endale jõukohase tööga elatist ja soetada kodu ning üles kasvatada lapsed?
Miks on see nii, et võimule kipuvad trügima need, kes tahavad võimu kuritarvitada omakasu huvides, sellest isklikku kasu saada ja teistele oma (või oma isandate) soove ja plaane peale suruda? Ikka omakasu huvides. Kas nad tajuvad oma andetust ja soovivad sellepärast teiste annete arvel endale ehitada hea elu?
Ideaalis peaks võim kuuluma nendele, kes tahavad, oskavad, suudavad TEENIDA ühiskonda. Andetu ja rumal kasutab võimu vaid selleks, et rahvaga ülbitseda, teda kiusata ja mõnitada ja röövida, et võimust omakasu lõigata.
Tõeline (ja kõigile ühine) kasu tuleks hoopis sellest, kui juht oleks tark ja rahvaga arvestav, kui ta teeniks rahvast ja oskaks talle korraldada normaalse elu! Rumal juht jõuab ükskord omadega ummikusse niikuinii. Kahju on vaid, et terve rahvas tema pärast nii palju kannatama peab.
Iga ametnik on rahva teener, mitte ülemus. Ja rahvas ei ole selle teenri alam, vaid isand. See reegel peab olema suurte kuldtähtedega kirjutatud nii valitsuse kui riigikogu ruumide seintele.
Türanni jaoks on rahvas vaid nimedeta ja nägudeta mass – keda ta vägivallaga oma tahtele alluma, ennast teenima sunnib. See on tagurpidi maailm. Ja siis saadab ta noored mehed sõtta üksteist ära tapma. Täiesti ilmaaegu. Inimese tapmise eest pannakse mõrtsukad vangi, aga need, kes saadavad sadu tuhandeid noori terveid mehi sõtta surema, istuvad troonidel ja söövad rikkalikke lõunaid. Ehkki nad on massimõrvarid?
Aina rohkem tundub, et meil on normaalse riigi asemel üles ehitatud mingi vastastikusele röövimisele ehitatud monstrum. Kas Valdur Mikital oli õigus, kui ta kirjutas, et "see, mis kunagi oli riik, on paksude kardinate varjus muteerunud tülgastavaks koloniaalvõimuks"?
Niisiis, kas me ei peaks juba hakkama mõtlema kapitalismi ohvrite mälestusmärgi püstitamisele? Kui me mõtleme oma rahvale tervikuna, siis võib-olla on meie kapitalismil juba rohkem ohvreid kui meie sotsialismil oli.
Eesti keel on imeline, võrratu, rikas ja täpne keel, kus sõna on kaalukas ja kannab sõnumit. Sõna "rikkus" on meil miskipärast väga sarnane ühe teise sõnaga: "rikkuma". Rikkus, niisiis, rikub midagi ära. Rahaline rikkus rikub inimese, kes seda omab, ja vaimne rikkus rikub ära vaimselt rikka inimese materiaalse elukülje, finantsilise läbilöögivõime halastamatus röövkapitalisüsteemis.
Kapitalismi ohver on seega vaimuaristokraat, kes ei suuda egoistlikke kapitalimänge kaasa mängida. Teda ei vajata, sest tal on mõned puudused, mis teevad ta kapitalistide jaoks ohtlikuks ja tülikaks: südametunnistus, vastutustunne, iseseisev mõtlemine ja selge nägemisvõime, terve reaalsustaju.
Ta ei saa teiste arvel oma materiaalset heaolu tõsta, ta suhtub kriitiliselt aktiivsete ja edukate poolt väljamõeldud reformidesse ja kampaaniatesse, ta näeb läbi nende valesid ja eufemisme, ta tunnetab meid terve rahvana valitsevaid hädaohte.
Ta kirjutab täis oma lauasahtlid, aga teda ei avaldata. Ta ei oska kerjata ega kelleltki nõuda raha oma raamatute trükkimiseks. Teda ei võeta tööle, sest ta ei valeta ega varasta, sest ta elab teistsuguses maailmas – vaimses maailmas, kus pühaks reliikviaks on tõde, mitte raha.
Ta tunneb ennast võõrana üleüldises kultuurituses, ta võib kaotada elutahte, sest ta on nagu pagulane oma kodumaal, kus otsustajateks ja hindajateks on keskpärased konformistid ja kisakõrid, – kus tarkus, viisakus, tagasihoidlikkus, kombekus, ausus ja kõik muud igihaljad väärtused on üle parda heidetud või põlu alla asetatud.
Teda teeb nukraks ka see, et ta peab oma rahva allakäiku pealt nägema. Talle teeb haiget see, et inimene nii vähe endast lugu peab, et rahvas vabatahtlikult ja rõõmsalt oma surmale vastu marsib.
Kapitalismi ohver on ka kapitalist, ehkki ta seda ise ei tea – vaigistatud südametunnistuse ja lämmatatud empaatiaga inimene on hingeliselt ja vaimselt rikutud. Tema vaateväli ja mõtlemisamplituud on ahenenud – ta suudab näha ja mõista vaid seda, mis puudutab teda ennast ja tema kapitali, tema ainsaks eesmärgiks on aina suuremat kasumit teenida.
Loomulikult on kapitalismi ohvrid ka kõik need, kes on kaotanud töökohad ja kodud, kes on ühiskondliku elu mõttes "alla käinud", sest nad on kapitalismi jaoks ülearused inimesed. Sest kapitalism vajab ainult kapitaliste ja kapitalistidele kuulekaid töölisi, kes oleksid vastuvaidlematult nõus maksma kõik finantshaide poolt kehtestatud maksud, ükskõik kui palju ja kui häbematult neid ka ei kergitata, ning kes on valmis nurisemata nende maksude tasumiseks nii palju kui võimalik tööd rügama.
Ja muidugi on kapitalismi ohvrid need inimesed, kes on enneaegselt surnud või invaliidistunud, tänu edukaile poliit- või meditsiinireformidele. Ja pensionärid, kellest tehti tänavakivid kapitalismi moodsa kõnnitee jaoks.
Kapitalismi ohvrid on ka need, kes on omaks võtnud uue ideoloogia ja kultuurituse, ning iga hinna eest, teisi kõrvale lükates, püüavad "piruka juurde trügida". Kapitalismi ohvrid on need, kes vaid selleks, et kuidagi vee peal püsida, nõustuvad ka ise hakkama kapitalistideks, ehkki see nende (veel elavat) südametunnistust koormab ja nende rahuliku une röövib.
Kapitalismi ohvrid on ka need, kes on teinud kõik meie seadused ja reformid, loonud hingetu ja halastamatu süsteemi, mis meie inimlikkust pikkamööda hävitab. Nad on omaenda rahva hävitamisele kaasa aidanud, nad on levitanud valesid, mida suur osa neist ilmselt isegi usub.
Nad on kasvatanud endale silmaklapid, mis lubavad neil näha maailma nii, nagu kapitalistid soovivad. Nad usuvad tõsimeeli, et nad on teinud head tööd, et nad on olnud edukad ja tublid, et nad on loonud heaolu- ja õigusriigi. Tõsi, ongi, – aga vaid endale ja oma kaassüüdlastele.
Miskipärast see heaolu ja õigus ei ulatu eriti väljapoole kapitalistliku vahukihi mullivannist.
Ja loomulikult on kapitalismi ohvrid kõik lapsed, kes kasvavad üles valede, rumaluse ja labasuse pealetungi all. Kellele enam ei võimaldata isegi kodulähedast kooli! Kes on omapead jäetud halastamatu võidujooksu keskele kommertsraadiote labase loba, pealesunnitud häbituse ja moraalituse, vägivaldsete multikate, debiilsete kuritegevusele õhutavate arvutimängude ja rokkmuusika mõistustlämmatava lärmi kasvatada. Nüüd on sellele lisandunud veel kväärhulluste sasipundar ja hälbeline soosegadik.
Kokkuvõttes võib öelda: kõik me oleme kapitalismi ohvrid, terve meie rahvas on selle koorma kandmisest haigeks jäänud. Aga mitte kõik ei ole parandamatult haiged – kes ennast haigena tunneb, sellel on lootust paraneda. Kes ennast terveks ja seda ühiskonnakorraldust õigeks peab, sellel enam lootust ei ole. Kui just Jumal piksena sisse ei löö.
Heakene küll – nii vaesunud vaimuaristokraatidel kui ka vaimust vaesunud kapitalistidel on olemas mingi kompensatsioon – esimestel vaimsed rikkused ja puhas emakeel, mida ju keegi neilt ära võtta ei saa, teistel materiaalsed rikkused.
Eks mingi kompensatsioon ole ka kõigil rataste vahele jäänutel, isegi kerjustel ja asotsiaalidel: nemad ei ole süüdi selle ühiskonnakorralduse loomises. Nemad ei vastuta, nendelt ei küsita viimse kohtu ees: kus on sinu vend Aabel?
Ehk küsitakse meilt kunagi siiski kõigilt: miks te vastu ei hakanud, miks te alla andsite?