Oma sekti usku suruvad peale peaaegu kõik poliitikud, ateistid, soodüsfoorikud ja LGBT aktivistid, ja viimasel ajal eriti rohepöörased. Sektid arenevad sageli usumäratsuseks. Sest nad kohtavad vastupanu, terve mõistusega inimesed ei taha nende muinasjutte tõeks pidada, kirjutab Malle Pärn.
Ma ei suuda ära imestada inimeste mõtlemise piiratust ja mõistmatut enesekindlust selles piiratuses. Mida piiratum, seda kurjem, seda mõistmatum ja enesekindlam. Seda vihasemalt ründab kõike seda, mis ei ulatu tema mõistmisevälja piiridesse.
Ta ütleb, et Eesti on ilmalik riik ja ärgu usutegelased oma "muinasjutte" teistele "peale surugu". Aga ta ei näe enda peegeldust – ei mõista, et teeb ise just täpselt seda, mida heidab ette teistele. Usutegelane lihtsalt räägib sellest, kuidas tema maailma näeb ja millesse tema usub, – ei tee meil tänapäeval küll mitte keegi mingit erilist "usupropagandat". Tänapäeval propageeritakse kõike muud kui päris religiooni.
Ususektid on lausa moes. Nad on nagu väikesed legodest kokku pandud mudelmaailmad, kus valitsevad veidrad ja ebaloogilised kivist dogmad.
Oma sekti usku propageerivad (suruvad peale) ju peaaegu kõik poliitikud, ateistid, soodüsfoorikud ja LGBT aktivistid, ja viimasel ajal eriti rohepöörased. Sektid arenevad sageli usumäratsuseks. Sest nad kohtavad vastupanu, terve mõistusega inimesed ei taha nende muinasjutte tõeks pidada.
Mille poolest on nende muinasjutud paremad "usutegelaste muinasjuttudest"?
Miks me iial ei suuda ellu viia päriselt võrdset kohtlemist? Ma usun, et ma tean põhjust: ükski ususekt ei suuda ennast mitte kunagi mõistuslikult ära õigustada, sellepärast on vaimne vägivald nende põhiline "veenmisvahend" ja meetod. Nad nõuavad riiklikke seadusi, sest ei ole olemas tegelikku teadust, mis nende soove toetaks.
Nad nõuavad eesõigusi ja võimu ülejäänud, normaalse ühiskonna üle. Nad ei kuula ega arvesta absoluutselt mitte mingeid vastuargumente.
Kõik, kes nendega nõus ei ole, on nende meelest tagurlikud ja kurjad ja kadedad ja lollid "vihakõnelejad". Ja nad lähevad alati hüsteeriasse, kui keegi neile vastu vaidleb. Neile ei tule iial mõttessegi endalt küsida, MIKS nende soovide täitmisele on nii suur vastuseis.
Palju räägitakse religioonide halvast mõjust inimkonna ajaloole – isegi mõni kõrgharidusega inimene on meie maal soovinud kirikute hävitamist või usu keelamist, lootes, et siis kaob ka kõik halb, mis tema meelest nagu ristiusust ja kirikust oleks ühiskonda laiali valgunud ja seda ikka veel kammitsas hoiab.
Nad tahavad 2000 aastat ära kustutada õhtumaa ajaloost ja alustada uut ajalugu uue inimese, uute inimsuhete ning uue ühiskonnakorraldusega. Inimene oleks nagu kogu aeg rumal olnud, ja nüüd on korraga targaks saanud. Ent tarkuse tunnus on see, et ta tarkuse isegi siis ära tunneb, kui see rumaluse vahele ära peidetud on.
Ikka ja jälle meenub see vana lugu, kus koos pesuveega ka laps välja visati. Miks need ristiusu süüdistajad üldse ei märka seda head, mida ristiusk ja kirik ometi palju rohkem on inimkonnale kinkinud? Terve meie tsivilisatsiooni on ju üles ehitanud kristlased?
Üks väike näide: loen Carmolise tilkade infolehelt: "Mõned aastasajad tagasi põhines arstiteadus pärimustel. Teadmisi koguti ja arendati kloostrites, mis olid teaduse ja vaimuelu keskusteks."
Kloostrid olid teaduse ja vaimuelu keskusteks! Meie usuvastased seda tunnistada ei taha. Nende meelest on kristlik kirik teaduse arengut alati vaid takistanud.
Sageli on nii, et laps, olles ära õppinud mõned üldtuntud eelarvamused või kohustuslikud valed, vormib endale nendest maailma ja hakkab kõigele hinnanguid jagama sellest pisikesest maailmast lähtudes.
Inimese pahesid suudab päriselt taltsutada ainult religioon. Ainult usk kõrgemasse jumalusse, enda allutamine tema universaalsetele käskudele, soov elada Jumalale meelepärast elu. Usk, et see kõrgem võim näeb iga tema tegu ja isegi mõtet ja et tema hinge tulevik oleneb sellest, mismoodi ta oma elu elab.
Inimeste tehtud seadused ega maise karistuse hirm ei piira kurjategijaid kurja tegemast. Igaüks ju loodab, et ta ei jää vahele.
On äärmiselt naiivne loota, et nii-öelda usu "moraalikammitsatest vabastatud" inimene hakkab ise, vabatahtlikult elama ausat ja õilsat elu ja inimühiskond muutub hoobilt ideaalseks. Kiriku vastased soovivad ikka ilmselt seda, et neil oleks vabadus elada oma instinktide järgi, nautida meelelisi mõnusid, ilma tagajärgi arvestamata.
Mina usun, et meie maailm püsib veel üldse tänu religioonile. Ja kuni religioon vähemalt inimeste alateadvuses püsib, seni püsib ka maailm.
Ateist ütleb, et ta suudab "hea" olla ka väljaspool religiooni, ent ta ei tea, et tema "headuse" põhjuseks on tema alateadvus, mis on religiooni tema enda teadmata alles hoidnud.
Ta on ju nagu siga tamme all, kes matsutab tõrusid süüa, aga eitab tamme olemasolu. Ei ole olemas väljaspool religiooni mitte mingit ratsionaalset stiimulit, mis paneks meid kaasinimest armastama ja aitama, või mingi ühise idee nimel surma minema, ohvriks tooma oma ainsat elu, mis surmaga igaveseks lõpeb.
Kõige kummalisem on see, et need, kes kirikut ja usku maha teevad, nõuavad ometi kirikuinimestelt alandlikkust ja leplikkust ja isegi hella suhtumist nende mõistmatutesse laimajatesse.
Ka ei leia nad, et nemad oleks kristlasi kuidagi solvanud või laimanud, kui nad neist totaka ja haleda karikatuuri maalivad. On see ajuhäire? Inimene ei saa aru, mida ta teeb?
Et olge omaette ja vakka, siis me sallime teid, ütleb ateistist liberaal. Aga mis sallimine see on? LGBT-d ju ei ole omaette ja vakka, miks meie peame neid sallima? Ateistid sõimavad ja laimavad kristlasi, miks peavad kristlased neid sallima ja nendega viisakalt käituma ja nende nõudmisi täitma?
Sallimine tähendab seda, et me anname teistele niisama palju vabadust kui me endale nõuame.
Ikka me näeme asjadel ja olukordadel ainult üht poolt, – aga tunnistagem siis seda ometi, miks me hoiame silmad kinni ja peksame üksteist kurikatega?
On see alaväärsuskompleks, endas tegelikult kahtlemine, lausa enda põlgamine, mis need väljamõeldud mudelisse äraeksinud liberaalid nii vihaseks teeb? Ülbus ju ongi ju alaväärsustunde (reetlik) väline tundemärk. Mida suurem on inimese ülbus, seda suurem on tema endaga rahulolematus.
Jah, et mõista ühiskonna toimimise olulisi aluseid, et ehitada ühiskond normaalsetele inimsuhetele, selleks on mõistust vaja. Igasugu väljamõeldud egoistlikest usudogmadest mõjutamata tervet inimlikku mõistust.
Miks mitte kunagi mitte ükski "võrdõiguslane" ei astu välja konservatiivi (või kristlase) kaitseks – kui neile on nii kangesti oluline võrdne kohtlemine ja sallivus ja avatus?
Kas liberaalide hulgas ei ole enam ühtki mõistlikku inimest, kes suudaks korrale kutsuda oma (liberaalsuse teelt kõrvale eksinud) mõttekaaslased?