Malle Pärn. Foto: Illimar Toomet

Tark valitsus ei teeks sellist ebamäärast seadust, sest ühiskonnas on piisavalt kurje ja rumalaid inimesi, kes hakkavad seda kuritarvitama, hoiatab Malle Pärn.

Vihakõne ja vaenukõne. Kumbki neist ei ole meie keele sõna. Viskame nad aia taha kompostihunnikule! 

Mis võiks olla meie keeles (ja kultuuris) see soovimatu väljendus, mida tuleks hakata kodurahu huvides tsenseerima? Kui see kodurahu meid tõesti huvitaks. 

Pakun variante: alusetu laim, alatu vale, otsene ähvardus, üleskutse füüsilisele vägivallale kellegi vastu. Kaks viimast on meil juba praegu karistatavad. 

Vaen on kellegi või millegi kestev põhimõtteline vihkamine ja aktiivne tegevus sellest vaenust lähtuvalt. Tavaliselt ei teki see tühja koha pealt. Miski on selle vaenu põhjustanud. 

Viha, vihkamine on emotsioon, mille inimeses tekitab mingi väga ebameeldiv (ja üsna pealetükkiv) nähtus. 

Miks ebameeldiv – selleks võib olla väga palju põhjusi, viha võib olla isekas ja ülekohtune, aga võib olla ka õiglane. Kas meil on õigus „vihakõnetada" lapse vägistajat? Või enam ei ole? Öelda kurje sõnu nii-öelda kõigi lapsevägistajate grupitunnuste kohta? Kas ka nemad võivad väita, et nad ei saa seda ise vältida, et nad on niimoodi loodud? Või kuulub see lausa nende kultuurisse? 

Ja kohus otsustab karistada inimest, kes vägistaja avalikult hukka mõistab? Sest see solvab vägistajat? Põhjustab talle emotsionaalseid piinu? 

Kas kohus, kohtuprotsess ei ole ka mitte üks vaenukõne teostaja? Rita Holm nõudis kohtu kaudu valuraha väga paljudelt inimestelt, kellele ei meeldinud tema lauluke („kus on sinu nokku, kus on sinu tussu") lasteaias, nendelt, kellele see tundus ebamoraalsena ja lapsi alandavana. 

Nad ei läinud talle kallale, ei kutsunud rahvast üles talle kallale minema. Nad vahetasid omavahel (!) mõtteid tema tegevuse üle – sotsiaalmeedia kinnises grupis, – terve eesti rahvas EI lugenud neid kommentaare! Tema ise otsis need vaenulikud märkused üles, et nende eest raha nõuda. Et vaigistada kõik, kellele tema tegevus tundus ebamoraalsena ja lapsi alandavana. Et keegi ei julgeks selle kohta midagi kriitilist öelda. 

Ometi ei olnud mitte ühelgi tema ohvril kavatsustki teda füüsiliselt rünnata. Inimesed arutasid omavahel tema avalikku tegevust, mida kõik võisid telesaates näha! 

Ta kasutas kohtuorganeid inimestelt demokraatliku riigi kodaniku inimõiguse (sõnavabaduse) äravõtmiseks! Ja kohtuorganid tegid enamasti tema tahtmist, võtsid inimestelt selle õiguse ära, trahvisid Holmi ohvreid selle kasutamise eest, nad ei kaalunud tema nõudmisi ei õigluse ega demokraatia kaaludel. 

Kuidas selline asi on võimalik, – demokraatlikus riigis? 

Ja mis hakkab veel juhtuma siis, kui see vaenuseadus hakkab kehtima? 

Sõbrad, meil jääb elu seisma, sest kõik normaalsed inimesed, kes midagi veel välja öelda julgevad, kaevatakse kohtusse ja nad on sunnitud aastaid tegelema sellega, et kohtunikele tõestada, et nad ei ole krokodillid. 

Kriitiline mõttevahetus (kinnises sotsiaalmeedia grupis) puudutas Rita tegevust, mitte tema isikuomadusi, mida tema ise muuta ei saa. Kritiseeriti tema isiklikku tahtlikku tegevust, mitte mingeid grupitunnuseid! 

Me isegi ei tea, kas ta kuulub gruppi, kes nimetab ennast LGBT kogukonnaks või mingisse paraseksuaalia gruppi. Märkused tehti tema konkreetse tegevuse kohta ja tema laste suguelu rikastamise teemaliste artiklite kohta, mitte tema seksuaalse orientatsiooni või puude kohta! 

Kordan: inimese tahteline tegevus ei kuulu tema tahtest sõltumatute isikuomaduste hulka!

Miks ei kaalunud kohtunikud neid hagisid vastu võttes Rita enda osa nende kommentaaride tekitamises? 

See kokkupõrge tuleks liigitada maailmavaateliseks konfliktiks. Kas kohus tohib inimesi karistada nende maailmavaate pärast? Kas see ise pole mitte vaenukuritegu? Muide, trahvinõue ja kohtuga ähvardamine on juba vägivald, olgugi ta maskeeritud juriidilisse kantseliiti. 

„Hingelistest üleelamistest" ja „nördimus- ja ärevustundest" rääkimata, mida selline justiitsjälitus inimestele (kes pealegi ei tunne juriidikat) põhjustab! Lisaks veel stress ja frustratsioon ilmselgest ebaõiglusest ja ülekohtusest süüdistamisest – oma riigi õiguskaitseorganite poolt!

Igal inimesel peab demokraatlikus riigis olema õigus oma isiklikule maailmavaatele! 

Millest sünnib inimeste maailmavaade? Eks selle aluseks ole ju elatud elu ja haridus ja kõik see, mis toimub ühiskonna vaimuelus? Eks ole see riik ise kujundanud kodanike maailmavaate, see kujuneb aastate jooksul, seda ei saa omandada või muuta mõne hetke või tunni või päevaga. Teoreetiliselt, sõnades, on ju isegi poliitikud meile nende iseseisvuse aastate jooksul rääkinud moraalist ja eetikast ja aususest ja viisakusest? Ehkki nende endi tegevus ei ole olnud nende moraalijutlustega kooskõlas. 

Kellegi tegevuse või avalduse põhjustatud vastumeelsust ei saa lugeda ülekohtuseks vaenuks mingite grupitunnuste alusel – järelikult neid kriitilisi kommentaare ei saa nimetada agressiivseks või foobiliseks vaenukõneks. See on otsene reageering konkreetse isiku mingile tegevusele või avaldusele. 

Rita Holm esitas ühiskonnale väljakutse ja nõudis siis sellele väljakutsele vastajatelt valuraha? Kas pole veider? 

Maailmavaatelise konflikti arutamine peaks toimuma avalikus ja erapooletus meedias, mitte kohtusüsteemis.  

Poliitilised veendumused ja usk näiteks ju sõltuvad inimese valikust ja tahtest, haridusest, eesmärkidest – ka LGBT on valik, homoseksuaalsus võib mitte olla valik, aga LGBT aktivism on valik, see on tahteline tegevus. Kui ei arvustata isiku suguelulist orientatsiooni, vaid tema ühiskondlikku tegevust, siis ei tohi kriitikat vaigistada! See on ühiskondliku korra huvides. See on sõnavabaduse keelamine. 

Kindlasti tuleb lisada sinna seadusse, et karistatav on ülekohtune vaenuõhutamine ilma põhjuseta, aluseta, kui vaenu objekt ei ole seda vaenu ise oma tegevusega või väljaütlemistega põhjustanud või välja kutsunud. 

Normaalses maailmas võiks selline Euroopast pealesunnitud seadus ju isegi olla, naerame koos selle üle ega võta seda iial praktikasse, nagu nõukogude ajal sageli tehti – aga hulluks läinud maailmas tuleb olla väga ettevaatlik selliste karistamise ja vabaduse piiramise seadustega. 

Tark valitsus ei teeks sellist ebamäärast seadust, sest ühiskonnas on piisavalt kurje ja rumalaid inimesi, kes hakkavad seda kuritarvitama. 

Niisiis, ikkagi tundub, et seaduse eesmärk on otsetee loomine ükskõik kelle ükskõik mille eest ühiskonnast kõrvaldamiseks ja kõigi sõnakuulmatute vaikima sundimine. 

Äkki teeks seaduse, mis keelaks Eestis ära vasakpoolse liikluse? Keegi küll ei sõida praegu vasakul pool, aga tulevikus võib äkki kellelgi selline soov tulla? 

Pigem võiksime ära keelata iseka solvumise, kui kellegi üldsust mõjutav tegu või avaldatud mõte kohtab kaasinimeste poolt põhjendatud kriitikat? 

Arutagem asju kultuursete inimeste kombel, jätame hüsteeria ja isikliku viha kõrvale! Ja vastuoludes tuleks alati kõrgemale kohale asetada viisakam ja kultuursem variant ning kõrvale jätta labased ja moraalitud moeröögatused, „uuendused" ja isekad ihaldused. 

Seadusi peaks tegema inimesed, kes valdavad eesti keelt ja mõistavad ühiskonnas toimuvaid protsesse. Millal see asjatundmatu isetegevus meie poliitikas küll lõpeb? Juba on räigelt mindud EKRE saadikute sotsiaalmeedia kontode kallale.

Miks ei suuda liberaalid absoluutselt selliseid sisulisi analüüse kaasa mõelda, kas nende mõtlemine on muutunud liiga plakatlikuks? Opositsioon rääkis Riigikogus selle eelnõu arutamisel nii palju häid mõtteid, nemad aga tulid aina välja oma plastmassist dogmakestega. 

Ei ainsatki valguskiirt! Nagu programmeeritud robotid.