Kõige halvem on see, et meie riigis pole enam ühtki institutsiooni, mis vääriks rahva usaldust ja respekti ning mida kogu rahvas kuulaks ja arvestaks, kirjutab Malle Pärn.
Toomas Hendrik Ilves, kes oli teatavasti üle-eelmine ametlik riigipea, ütles oma ametiajal, et tema pole rahul oma riigi kodanikega, kes pole rahul valitsuse tegevusega. Ta nimetas neid virisejateks.
Ega praegu ju midagi muutunud ei ole. Olid meil "vaktsiinivastased", nüüd on meil "tuulikuvastased", keda aina hurjutatakse ja sõimatakse. Ikka on pahad need, kes ei taha ennast ja oma riiki sellele liberaalsele punadiktatuurile allutada.
Ja ministrid nimetavad häbitult otse riigivastasteks neid riigikogu liikmeid, kes nende tahtmist teha ei taha.
Ja nende inimeste kohta, kes valitsuse tegevusega rahul pole, öeldakse põlastavalt, et nad protestivad KÕIGE vastu, või kõige uue vastu.
Aga keegi ei protesti KÕIGE vastu! Mitte uus ei ole protesti põhjuseks! Arukad inimesed protestivad selle vastu, mis on ilmselgelt halb ja rahvale kahjulik! Rumalusele ei tohi alla anda!
Sildistamine on üks väga levinud demagoogiavõtteid. Kui kriitikale midagi vastata ei osata, siis öeldakse, justnagu lasteaias, et "sa oled loll". Just nõnda käituvad meie poliitikud juba pikka aega.
Kriitika nimetatakse ümber virisemiseks, kriitikud rahulolematuteks virisejateks, harimatuteks, saamatuteks, õelateks, pahatahtlikeks, kadedateks, tagurlikeks, nõukogudenostalgilisteks, venemeelseteks ja mida kõike veel.
Ülo Vooglaid kirjutab: "Siltide külgekleepimine. Keegi nimetatakse urgitsejaks, õõnestajaks, majakaks, kangelaseks, juudaks või eesrindlaseks. Seejärel nimetatakse ta nime vaid koos selle sildiga ning mõne aja pärast piisab vajaliku assotsiatsiooni tekkimiseks vaid nime nimetamisest. «Silt» on püsivalt külge kleepunud ning tõstab või häbistab selle kandjat juba iseseisvalt, objektiivselt." ("Demagoogia mõiste ja põhijooned")
Demagoogia on valeliku ideoloogia põhiline töövahend ja peksukurikas.
Kurb, kui president ja muud valitsejad ei arvesta oma rahvaga.
Konservatiivsed portaalid avaldavad aina valusalt kriitilisi artikleid. Aeg-ajalt avaldab neid isegi peavoolumeedia. Koolid pannakse kinni, ettevõtted lähevad pankrotti, inimesed ei jaksa maksta röövellikke elektriarveid.
Aga võimupoliitikud jätkavad oma seltskonnamängu, nagu midagi poleks juhtunud ja laulavad oma edulaulu rõõmsasti edasi. Nemad on kõik õigesti teinud. Eesti on edukas riik. Rahvas on mõistmatu, alusetult nõudlik, kadedalt kriitiline.
Ja siis nad ütlevad veel, et meil on õigusriik. Miskipärast ainult liberaalid ütlevad seda. Sest nende sulid on ju mitmel puhul õigeks mõistetud?
Meie õigusriik tähendab vaid seda, et meie riigis on põhimõtteliselt võimalik õigust saada kohtu kaudu. Kui õnnestub. Kui oled õigel poolel.
Kõige halvem on see, et meil pole enam ühtki institutsiooni, mis vääriks rahva usaldust ja respekti. Mida kogu rahvas kuulaks ja arvestaks.
Inimesed on võõrutatud sügavamast mõtlemisest ja mõistmisest, meedia kaudu mürgitatakse neid teismeliste tasemele vastavate tõsielusarjade ja telemängudega, kus täiskasvanud inimesed sõna otseses mõttes mängivad publiku ees lolli ja naeravad iseenda üle. Demonstreerivad oma tühisust ja labasust.
Nüüd on rahvas hullunud von Fockideks kehastumisega. Andke aga rahvale tsirkust, siis pole leiba vajagi!
Ma ei virise. Ma olen lohutamatult kurb.
Ma armastan oma kodumaad ja mul on valus vaadata eesti rahva, eesti kultuuri ja Eesti iseseisvuse hävitamist Eesti riigivõimu poolt.
Toosama president Ilves ütles kogemata prohvetlikud sõnad: "mis meid siiani tõi, ei vii meid enam edasi". Sellega ta ju tunnistas, enda teadmata, et me oleme liikunud täiesti vales suunas. Meil on vaja tõsist pööret. Konservatiivset, valget, mitte rohelist.
Me elame üpris katastroofilises olukorras. Meil ei ole aega raisata mingite värviliste kooselude või luululiste soovariantide arutamisele. Noorus on voorus ainult siis, kui ta taipab oma puhta energia rakendada tarkuse teenistusse. Rumaluse teenimine ei kanna head vilja.
On inimesi, kes ütlevad meie elukorralduse kergemeelsete uuendamiste kriitikute kohta, et "miks te nii negatiiivsed olete, püüdke elu positiivsemalt vaadata". Justkui ei oleks meie poliitika kritiseerijad mitte millegagi rahul.
Mina jälle arvan, et negatiivne on see inimene, kes negatiivseid tegusid teeb. Ja ka see, kes negatiivset positiivseks peab või alandlikult sellega lepib ning negatiivse nähtuse kritiseerijat negatiivseks peab.
Aga see, kes negatiivset negatiivseks nimetab ja selle kahjulikele tagajärgedele tähelepanu juhib, see on ju ikka positiivne. Sest ta loodab, et tema kriitika meie elu paremaks muuta aitab. Usub ja loodab, et kaasinimesed on arukad ja hoolivad, ning ainult eksikombel negatiivseid tegusid teevad.
Kriitika võib tõesti olla halvustav, mahategev, parastav – me näeme seda peavoolumeedias ja poliitikas vohavas trafaretses teisitimõtlejate alusetus sildistamises ja laimamises.
Ent õige kriitika on pigem igatsus täiuslikkuse järele. Tee otsimine kõrgemale, ideaalide suunas. Mis selles negatiivset on? Juhtida inimeste tähelepanu sellele, mida meil tehakse valesti, ja kuhu see meid võib viia – see on ju isegi väga positiivne!
Selline kriitika KAITSEB oma kaasinimesi, neid, kellest võltsliberaalne valitsus teerulliga üle sõidab.
Valitsuse kohus on luua riigis sellised tingimused, et inimesel oleks raske kurja teha ja kerge õigesti käituda.
Meil näib olevat vastupidi: raske on õigesti käituda ja kerge on kurja teha.