Miks televisioon, kultuurilehed, kultuuriministeerium ega raadiojaamad ei kritiseeri ropendajaid või labasuste levitajaid, vaid nad leiavad riigi poolt heldet toetust, küsib kolumnist Malle Pärn.
Mitte kuidagi ei suuda ma mõista, miks inimesed nii palju ropendavad. Isekeskis omasugustega, olgu peale, aga avalikult, teatris, filmis, kirjanduses? Publiku ja lugejate hulgas võib ju olla ka kultuurseid ja viisakaid inimesi, keda see solvab?
Jah, eks suust tuleb ju välja ikka see, mis on südames ja mõistuses.
Meie kultuuriga on midagi lahti.
Lastekirjanduse kangelased on nüüd kakad-peerud-tolmurullid-tatilärakad-aluspüksid.
Reklaamitakse uut üsna räiget "koguperefilmi", aga mu lapselastele kohe sugugi ei meeldinud (õnneks, ju siis pole veel jõutud ära rikkuda), ja 9-aastane poiss ütles rõhutatult halvustava imestusega: "Ja ropendatakse!"
Miks? Eriti veel filmis, mida vaatama oodatakse ka lapsi?
Vene kirjanik Darja Dontsova on pannud ühe oma tegelase suhu järgmised sõnad: "Kui tipptunnil näidata teleris kümne minuti jooksul ühte ja sedasama ahvi, siis nädala pärast hakkab rahvas tänaval pärdikut ära tundma ja temalt autogrammi paluma."
Kas on õige siin süüdistada rahvast, öelda, et rahvas on loll, sest loob endale madalad iidolid?
Ei. Rahvas ei loo iidoleid. Meedia loob. Kultuur loob. Süüdi on need, kes seda ahvi talle telerist korduvalt näitavad. Sest nendele on antud äraarvamata suur võim rahva üle, ja nemad on seda võimu kurjasti tarvitanud. Nad ise aga õigustavad ennast, öeldes, et vaatajad tahavad selliseid iidoleid ja võimalikult labaseid saateid.
See on vale. Keegi ei taha tegelikult olla loll ja ropp, kui lollust ja roppust ei tõsteta riigis moeasjaks või lausa kõigile kohustuslikuks inimõiguseks, mida keegi ei tohi rikkuda ega arvustada, – nagu see meil paraku praegu on. Labasus ja rumalus on kuulutatud puutumatuks.
Nad võiksid ju selle ahvi asemel näidata väärikaid ja tarku inimesi, ilu ja headust, eeskujuks noortele ja lastele, nad võiksid kasutada oma võimu inimeste vaimseks harimiseks, mitte nende kultuurimaitse labastamiseks. Jah, aga see on ju tunduvalt raskem kui lihtsalt pullitegemine, seda ei saa luua ilma vaimse pingutuseta, andeta, vaeva nägemata.
Miks pole ükski võimukandja – ei televisioon, kultuurileht, kultuuriministeerium ega raadiojaam mitte kunagi kritiseerinud mõnda ropendajat või labasuste levitajat? Vastupidi – neid toetab lahkelt Kultuurkapital, ja neid koguni premeeritakse!
Küll on mitmel puhul avalikult hukka mõistetud neid, kes roppust piirata on püüdnud. Nemad riivavat ropendajate inimõigusi ja piiravat sõnavabadust! Miks ükski inimõiguste "kaitsja" ei ole iial välja astunud viisaka, kultuurse inimese peamise õiguse kaitseks: elada viisakas, kultuurses keskkonnas? Miks ei ole nad iial kaitsnud kultuurse inimese vabadust avalikult hukka mõista vaimse keskkonna saastajaid?
Minu kodumaa on Eesti, mina olen Eesti kodanik. Ma armastan ja austan oma kodumaad ja mul on valus näha reklaami "Eesti otsib superstaari".
See on ju VALE! EESTI ei otsi superstaare! Niisama nagu Eesti EI OLE nõus hakkama üleval pidama mingeid aafrikast ärapagenud sõdalasi, kes oma sõja siia kaasa toovad, sest nad ei ole terve oma elu jooksul midagi muud näinud kui ainult sõda! Eesti ei ole nõus kogu rahva, eriti laste sundvaktsineerimisega, LGBT agressiivse propagandaga koolides, ja veel väga paljude asjadega, mida poliitikud ja meedia meile ette valetavad!
Ärge öelge, et "aga Ameerika teeb ju ka seda". Ameerika on Ameerika. Eesti on Eesti.
Miks välismaalt tahetakse üle võtta ikka veidrusi või mõttetuid lõbustusi, mis meie kultuurikeskkonnas mõjuvad narrimängimisena?
Ameerikas on ka väga palju head, mida me miskipärast sealt üle võtma ei kiirusta. Näiteks iga-aastane üldrahvalik ja riiklik Tänupüha. Näiteks diferentseeritud õppekavad koolides. Näiteks tasuta avalikud tualetid. Näiteks tasuta kile- ja paberkotid toidukauplustes, samuti konteinerid sealsamas nende tagasikogumiseks, ja kauba kottidesse pakkijad, mis vähendab kassajärjekordi. Näiteks palju väiksem käibemaks ja kõrgemad palgad. Ja nii edasi.
Väga suur osa rahvast, eriti noortest, on paraku vastuvõtlik sellele bakhanaaliale, mis meil meedias ja suuresti kogu kultuuris toimub. Aga nad ei sureks mitte nälga, kui meedia oleks haritud, viisakas ja kultuurne. Siis häälestaksid ka nemad ennast tõelisele kultuurile.
Ma mõistan, et üleüldisest labastumisest on raske kultuuri juurde tagasi pöörduda. Kord vallandunud lumelaviini ei saa peatada. Kui inimene on juba tehtud oma vabakslastud instinktide orjaks, siis on raske teda vaimsuse juurde tagasi tuua.
Me peame tunnistama lolluse ja roppuse põlatavaks ning rahva tervisele kahjulikuks, niisama nagu seda on narkootikumid. Sest porneia ongi võrreldav narkootikumiga. Ta hävitab inimest just niisama nagu narkootikum.
Nii väike rahvas nagu meie ei tohi käituda ennasthävitavalt. Kui meie hästitoidetud Suurtest Peetritest valitsejad seda ei mõista, siis tuleb meil neile kuidagi passiivselt vastu hakata. Me peame ISE ennast rahvana alles hoidma. Sest vaimne allakäik ei saa lõpmatuseni jätkuda.
Ja üldse: misasi on staar? Superstaar? Meie kultuuris ei ole staare. "Staar" (star – eesti keeli "täht") on Hollywoodi toodang. Kui keegi Ameerikas sellise talendijahi võidab, siis võib tema saavutust tõesti ehk ülivõrdes hinnata, meie tingimustes on see võitja lihtsalt üks uus, üpris tavaline poplaulja, võimalik, et üks ärarikutud noor inimene. Sest ta on käinud läbi stantsimisemasinast, mis produtseerib masstoodangut. Kui ta algvoorus veel julges olla loomulik, siis lõpuks on temast igasugu spetsialistide abiga kujundatud mingi isikupäratu tehis-artistike, tsirkuseloom, kes suurepäraselt sobib massikultuuri ja on kuulekas marionett tänapäeva Carabas Barabasidele, kellele ta hakkab raha sisse tooma. Kogemusteta, vaimse aluseta noor inimene allub kergesti manipulatsioonile.
Mis valitsus see on, kes lubab selliselt tarvitada oma riigi nime? Seda niinimetatud superstaari ei otsi ju terve Eesti, vaid üks kamp odavat populaarsust (ja loomulikult ka raha) jahtivaid sehkendajaid, haarates kaasa neid rumalakesi, keda needsamad telejaamad juba kümmekond aastat oma labaste koduvideo tasemel tõsielusarjadega kasvatanud on. Justnimelt, meie meedia on ühest osast meie rahvast kasvatanud mõtlemisvõimetud kaasakeksijad, kes ainult labasust ning tühja põnevust jahivad ja kõike mõistlikku ja ilusat, mis nende šabloonide järgi kujundatud mõttemaailma sisse ei mahu, oma blogides ja netikommentaariumides ülbelt ning mõistmatult halvustavad.
Ka noorte talendisaateid saaks teha mõistlikult, ilma ameerikaliku ülespuhutuseta, mida me iialgi niikuinii jäljendada ei suuda, me peame püüdma arendada OMA kultuurilist isikupära ja rahvuslikku vaimuariskokraatiat!
Ma ei taha öelda, et kogu meie meedia ja kultuur on halb ja labane. Kaugeltki mitte. Sealt võib leida väga palju head. Meil ON veel ka tõelist kultuuri. Õnneks! Maailmas pole ühtki asja ega ettevõtmist, mis oleks läbinisti halb, ent paraku pole ka sellist, mis oleks läbinisti hea.
Sest inimesel on kummaline võime ära rikkuda kõik, mida ta puudutab. See on nagu kuningas Midase needus, kes oma ahnuses soovis, et kõik, mida ta puudutab, muutuks kullaks. Ent selle soovi täitumine mõistis ta õudsesse üksindusse ja näljasurma keset hiilgavaid kullakamakaid.
Kas inimene hävitab lõpuks iseenda ja kogu oma eelkäijate loodud tsivilisatsiooni?
Minul on lootus, et mingi osa sellest maailmast on alati selle Looja poolt kaitstud, nõnda, et me seda päris hukka ajada ei saa. Eks ole ka kõige halvemas halvas alati midagi head. Kasvõi seegi, et võimaldab väga paljudele inimestele näha, mõista ja otsustada: mina sellega kaasa ei lähe, mina seda õngekonksu alla ei neela. Sisemine vastandumine lollusele on juba tarkuse algus. Sealt algab tee valguse poole.
Sest päike tõuseb ja läheb looja ikka, vaatamata sellele, kas me teeme elus õiged või valed valikud.
Inimene peab alati püüdlema selle poole, et kõike head maailmas suurendada ja kõike halba vähendada. Selleks peab ta oma eluaja jooksul oma inimeseksolemisest (või inimesekssaamisest) teadlikuks saama. Elama selge mõistuse ja targa südamega, mitte tumedate instinktidega.