Ärgake, kallid kaasmaalased, ärge laske ennast lõpmatuseni alandada, tehke silmad lahti ja tõuske üles oma diivanitelt, kirjutab Malle Pärn.

Keel väljendab rahva suhtumist – "rikkus" ja "rikkuma" on sarnase tüvega sõnad. Ka on meil tähenduslikud terminid ju "parempoolsed" ja "vasak(pahem)poolsed": parem on ju parem (sõnast "hea") ja pahem on halvem (sõnast "paha")? 

Nii ju ongi: teenimatu rikkus rikub inimese ära, ta hakkabki ainult rikkust jahtima, – ja parempoolne poliitik on parem kui pahempoolne, sest halvem poliitik ajab oma isiklikku kasu taga ja ehitab endale toiduahelat, rahvas ega riik ei lähe talle korda, ta müüb need mõlemad kassikulla eest maha. 

Ahnuse, kurjuse ja rumaluse võim tuleb murda – kuidas, ma tõesti ei tea, rahvast tuleb harida, silmi tuleb avada. Ahnust, kurjust ja rumalust tuleb paljastada, halastamatult ja järelejätmatult. 

Ei ole õige öelda, et "te ju ainult räägite, tehke ka midagi" – me peamegi rääkima, et rahvas mõtlema hakkaks, ilma rahva toetuseta ei suuda väike rühm ausaid mõtlejaid poliitharvesteride vastu mitte midagi ära teha. 

Kui rahvas ei toeta, ju siis sellele rahvale meeldibki harvesteri alla jääda. Ja selline ennasthävitav rahvas, kes hullusele vastu ei hakka, on oma valitsejaid väärt. 

Niisiis, me peame rääkima niikaua kuni rahvas hakkab meid kuulma ja kuulama, sest tegusid märgatakse ja mäletatakse veel vähem kui sõnu. 

Sellepärast rõhutan, veel ja veel ja veel: ärgake, kallid kaasmaalased, ärge laske ennast lõpmatuseni alandada, tehke silmad lahti ja tõuske üles oma diivanitelt. Tulge välja, nõuame vähemalt erakorralisi valimisi, ilma e-valimisteta, ehk on siis vähem võltsimist ja valetamist? Ehk hakkavad siis poliitikud natukenegi rahvaga arvestama ja lõpetavad karistamatu avaliku röövimise oma rahvavaenulike seaduste kaitse all. 

Nõuame selle saamatu ja rohmaka valitsuse taandumist, kes on mitme aasta jooksul ära näidanud, et ta ei saa riigi valitsemisega hakkama. 

Aina ja ikka tuleb korrata elementaarseid tõdesid. 

Sellepärast ma kirjutangi nii palju korduvaid mõtteid, püüdes neid aina selgemalt välja kirjutada, – sest nii palju on neid, kes ei taha neid kuulda võtta, kes ei tahagi neist aru saada. 

Need ei ole MINU mõtted, need on universaalsed elementaarsed mõtted, mis on sündinud meie "narratiivide" mõistuslikust analüüsist. 

See, kes teistelt nõuab sallivust ja võrdset kohtlemist, olgu ennekõike ISE teistsuguste vastu salliv ja kohelgu kõiki võrdselt. Ärgu sõimaku, ärgu halvustagu oma kaasinimesi ainult selle pärast, et nad pole nõus tema erisust imetlema. Kui ta ise ei suuda salliv olla ja kõiki võrdselt kohelda, siis pole tal mingit õigust seda teistelt nõuda!

Aga see on muidugi võimalik ainult tervele mõistusele põhinevas maailmas, mitte hullumajas, kus kõik inimesed sunnitakse alistuma fanaatilise ususekti inimvaenulikele reeglitele.

Rahvas peab nõudma valitsuselt tegelikku võrdset kohtlemist! 

Rumalus ei karda tänapäeval enam paljastamist, sest ta on kindlalt võimul, tema lööb kriitikule templi peale, võim on andnud rumalusele vaba voli tõerääkijaid, ebameeldivaid kriitikuid suvaliselt sildistada ja laimata ja mõnitada ja ära tühistada. 

Jah, ma olen unistaja. Aga kui inimene ei unista, siis ta ju ka ei arene. Siis ei olegi perspektiivi. Siis ta täidab käske, järgib sisseharjunud rutiini. Annab võimule alla, võtab vastu valitseva ideoloogia. 

Kangesti tahaks, et Eesti oleks väärikas riik, et meil oleksid juhid, keda me austaksime ja usaldaksime ja kelle kõnesid me hea meelega kuulata tahaksime. Praegu valmistab see poliitiline "eliit" enamusele vaid piinlikkust. 

Kangesti tahaks, et iga eestlane peaks lugu endast ja oma kaasinimestest. Et igaüks saaks vabalt anda oma panuse oma riigi ehitamisse, just sellega, mida tema suudab teha kõige paremini. 

Et me suudaksime oma erimeelsused lahendada viisakal kombel omavahel mõtteid vahetades ja üksteist ära kuulates. 

Et meie lastel oleks õnnelik ja elamusterikas lapsepõlv. Et nad sirguksid arukateks ja terveteks meesteks ja naisteks.